Seeneaeg on käes

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Haavapuravikke leiab leht- ja segametsas.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Lõpuks ometi on käes seenesõprade pidupäevad! Kui veel nädal-paar tagasi sai kurvalt ohata, et tänavu metsast seeni ei saa, siis viimase nädala vihmasajud ja soe ilm on seentele soodsalt mõjunud ja juba paar päeva jagavad seenesõbrad vaimustunult pilte oma leidudest.

Häid seenekohti tavaliselt võõrastele ei avaldata, aga pisut aimu, millisesse metsa tasub oma lemmikseente järele minna, saab RMK blogist.

Oleg Tsõmbarevich kirjutab, et need, kes käivad metsas harva või need, kes lähevad seenele esimest korda, seisavad tihtipeale küsimuse ees, kust seeni otsida. Kase- või haavapuravike puhul peitub vastus nende seente nimedes endis. Valge riisika nimi ei ütle aga selle kasvukoha kohta midagi. Kuidas siis teada saada, millises metsas millised seened kasvavad ja miks ei kasva erinevad seened kõik ühes metsas?

Asi on selles, et seentel on eriline võime moodustada mükoriisat – sümbioosset seeneniitidega kaetud läbipõimunud taimejuuri. Seejuures eelistavad erinevad seened sagedamini just teatud liiki taimejuuri. Näiteks leiab kuuseriisikaid reeglina kuusemetsast ja tatikuid männimetsast.

Kogenud seenelised teavad neid seente iseärasusi ja valivad metsas just selle raja, mis neid soovitud seenekohani – tatikute või kukeseente juurde – viib.

Haavapuravikke leiab metsas üsna tihti ja neid oskavad isegi lapsed eristada. Haavapuravik moodustab mükoriisat haabade, kaskede ja pajudega ning seetõttu meeldib talle leht- või segamets. Tihti eelistab ta just haavikuid – sealt ka nimi haavapuravik. Sealt tulebki teda otsida.

Tegelikult on mitmeid haavapuravike teisendeid, mis kuuluvad perekonna Leccinum alla. Pruuni või valge kübaraga seened eelistavad kase- või kuusemetsa, kuid enim tuntud punapuravikule meeldib kõige rohkem haavik ja muu lehtmets. Punapuravik on suurepärane seen, jäädes kvaliteedilt vaid pisut kivipuravikule alla. Ta sobib ideaalselt supi sisse, panni peale või marineerimiseks.

„Mulle maitseb ta aga soolatult,” tõdeb Tsõmbarevich. „Kui punapuravikku kupatada ja seejärel külmast peast koos sõstralehtede ja küüslauguga soolata, siis nädala pärast te keedukartuli juurde paremat kaaslast ei leia.”

Võtame näiteks pihkase liimiku. Teda tuleb otsida kuusemetsast, kuid tema sugulast, männiliimikut, kohtame pigem männimetsas. See seen, olgugi et vähetuntud, ei jää maitseomadustelt puravikule alla.

Kirjule põdramokale meeldib aga okaspuu- ja eriti männimets. Neid seeni kohtab reeglina suurte kogumitena ja neid loetakse tinglikult söögiseenteks, kui seened on noored. Nende spetsiifiline aroom ei kao isegi pärast kupatamist ja see ei pruugi kõigile meeldida, kuid väikeses koguses saab neid kasutada maitselisandina. Kui te ei ole põdramoka määramisel selle kübara järgi kindel, siis selle alumine pool on kaetud tuhandete nõeljate narmastega, mis peaksid kahtlused hajutama.

Loomulikult tuleb meeles pidada reeglit, et korjatakse vaid neid seeni, mida kindlalt tunned. Kui kahtled, jäta metsa.

Tagasi üles