JÄÄKREOSTUS. Tänaseni käib Eestis vanade tööstus-, põllumajandus- või militaarobjektide reostuskollete likvideerimine. Kõige suurematel objektidel korraldab töid keskkonnaministeerium Euroopa Liidu toetuse abil.
Sisuturundus
Keskkond saab vanast reostusest lahti ja inimeste joogivesi on vähem ohus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jääkreostusest rääkides on tähtis tähis aasta 1998, mil Eesti sai oma kemikaaliseaduse. Sellega jõudis siia põhimõte, et reostuse likvideerija on reostuse tekitaja ehk – «saastaja maksab». Enne 1998. aastat tekkinud ja sageli väga pikaajalise reostuse puhul tihti reostuse tekitajat enam ei leia. Näiteks nõukogude sõjaväest maha jäänud reostavad rajatised või tööstusobjektid (asfaltbetoonitehased, mäetööstuse vanad jäätmehoidlad jms), kus kunagi tegutsenud ettevõte on ammu likvideeritud või vahetunud.
1990. aastail korraldati Eestis riigieelarve rahaga nõukogude sõjaväest maha jäänud militaarobjektide ohutustamist ehk ohutuks tegemist. Tööstuse ja transpordi vanade jääkreostusaladega hakati süsteemselt tegelema alles 2000. aastatel. Siis jõuti ka tõdemuseni, et pärast erastamiste ja maareformi perioodi, mil üldjuhul tehingud jääkreostuse olemasolu või likvideerimise kohustust ei kajastanud, vastutab vana reostuse likvideerimise eest riik.
Jääkreostusobjektide likvideerimine on tehniliselt keeruline ja rahaliselt väga kallis, mistõttu seda tehakse Euroopa Liidu ja oma riigi toetuste abil.
Eesti reostunuim veekogu puhastatakse
Üks jääkreostusobjekte, mille ohutustamine just praegu päevakorral, on Harjumaal paiknev Kroodi oja, mida loetakse üheks Eesti reostunumaks veekoguks. Oja kallastel on pikka aega olnud tööstusalad – Maardu tööstusrajoon ja endise AS Eesti Fosforiit territoorium.
Oja vee kvaliteet oli kõige halvem 1960.–1970. aastatel, mil vee kaitseks ei rakendatud mingeidki abinõusid. Nüüd on olukord parem, kuid vana reostust leidub ojas jätkuvalt – jutt käib raskemetallidest, naftasaadustest, fenoolidest. Maardus koostati kaevandamise lõppedes 1991 küll põhjakarjääri sulgemise projekt, mis nägi ette ka keskkonnameetmeid, aga fosforiiditööstus läks pankrotti ja projekt jäi ellu viimata.
Uuringutega on kindlaks tehtud, et pinna- ja põhjavett saastavad protsessid Maardu fosforiidilevila alal kestavad. Oja kesk- ja alamjooksul on reostunud ka pinnas. Tänavu kevadel algas EL toetuse abil Kroodi oja reostuse likvideerimine. Oja ülemjooksul kaevatakse endise AS Eesti Fosforiidi settetiikidest välja ligi 50 000 m³ reostunud setet, mis puhastatakse kuumutades kõrgel temperatuuril. Puhastatud setet kasutatakse oja keskjooksul asuva tootmisjäätmete reostunud ladestusala katmiseks. Sinna paigaldatakse ka need ligi 60 000 m³ reostunud pinnast ja setteid, mis kaevatakse välja oja alamjooksult. Seejärel kaetakse tootmisjäätmete ladestusala vett mitte läbilaskva kattekihiga, millele rajatakse haljastus. Oja keskjooksul kaevatakse kilomeetri pikkuselt uus säng, mille abil juhitakse oja tootmisjäätmete vanast ladestusalast mööda.
Töö tegija on keskkonnaministeeriumi tellimusel Savaterra Oy koos OÜ SavaCleaniga. Lepingu maksumus on ligi 8,8 mln eurot. 85% projekti maksumusest tuleb EL Ühtekuuluvusfondist ning 15% Keskkonnainvesteeringute Keskuse keskkonnaprogrammist ja riigieelarvest. Töö peab valmis saama 2021.
Ulatuslikud tööd annavad uut kogemust
Iga vana reostuskolle on omalaadne, vajab eraldi uuringuid ja likvideerimisvõtteid. Näiteks Kohtla-Järvel ja Kiviõlis tegutsenud endiste põlevkiviõlitehaste jääkreostuse likvideerimine on veel selles mõttes ainulaadne, et mujalt maailmast pole analoogset kogemust võtta. Põlevkiviõli tootmisega alustati selles piirkonnas juba 1920. aastatel ja põhiline reostuse teke jääb nõukogude aega.
Väga suur ettevõtmine on olnud põlevkiviõli tootmisel tekkinud ohtlike jäätmete mägede, Kiviõli ja Kohtla-Järve vanade poolkoksiprügilate keskkonda saastavate osade sulgemine. Aastakümneid reostasid need (lisaks poolkoksile pigijäätmed, põlevkivituhk jms) nõrgveega pinna-ja põhjavett ning tolmu, lenduvate fenoolide ja kuumenemisel-põlemisel tekkivate ohtlike ühenditega õhku. Kiviõli rohkem kui 20 ha ja Kohtla-Järve rohkem kui 100 ha prügila sulgemise ja ohutustamise tööd lõpetati 2014. aastal.
Nüüd on ees põlevkiviõli tootmisest tugevalt reostunud Purtse jõe valgala korrastamine. Endised tehased suunasid tootmise reovee Purtse lisajõgedesse, Erra ja Kohtla jõkke. Purtse oli suures osas reostatud ja vee-elustik hävitatud juba 1958. aastaks.
Selle korrastamistöö teeb ainulaadseks see, et kunagi varem ei ole tegeldud vooluveekogude reostusest puhastamisega nii suures ulatuses. Alustatakse Purtse jõe ülemjooksult ja liigutakse järk-järgult allavoolu. Kõige enne võetakse aga ette fenoolisoo, milleks nimetatakse Kohtla-Järve poolkoksimäest välja nõrgunud fenoolidega tugevalt reostunud 14 ha ala jõe valgalal.
Mujal Eestis on suurematest töödest ees Saaremaal paikneva Maadevahe ja Valga linnas asuva Priimetsa endise asfaltbetoonitehase territooriumi puhastus. Ida-Virumaal on päevakorral Kukruse aherainemäe (jäätmehoidla) ohutustamine, mis on hetkel kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu koostamise etapis.
Aastaks 2023 peab pilt olema veelgi parem
Keskkonnaministeerium on jääkreostusobjektide infot järjest täpsustanud. Neist riikliku tähtsusega objektid on sellised, mis olid inventeerimise hetkel ohtlikud põhjaveele ja joogiveevarustusele ning ohustasid ka pinnavett.
2018. aasta juuli seisuga oli keskkonnaregistris 247 jääkreostusobjekti, millest 69 riikliku tähtsusega, 159 kohaliku tähtsusega, 14 eriti ohtlikku ja 5 seni määramata objekti. Eesti keskkonnastrateegia on seadnud sihi, et 2023. aastaks on kõik teadaolevad jääkreostuskolded likvideeritud.
«Keskkonnaregistris on kõik inventariseeritud jääkreostusobjektid, sealhulgas ka need, mis on täielikult korrastatud,» selgitas keskkonnaministeeriumi veeosakonna projektide büroo nõunik Olav Ojala, viidates, et registrist leiab ka objektide likvideerimisega seotud uuringute aruandeid jms infot.
«Praeguseks on riikliku tähtsusega jääkreostusobjektidest ligi pooled (34) täielikult ohutustatud,» märkis Olav Ojala. «Lisaks on 22 objektil saavutatud olukord, kus reostus on suures osas likvideeritud ja senise maakasutuse jätkumisel pole vaja täiendavaid töid teha. Kuuel objektil on likvideeritud reostuskolle ja sellega keskkonnariski oluliselt vähendatud, kuid saastunud pinnas on alles ja objekt võib vajada täiendavat tegevust.»
Olav Ojala lisas, et riikliku tähtsusega jääkreostusobjektide ohutustamise initsiatiiv tuleb riigilt, kohaliku tähtsusega objektide puhul aga eelkõige kohalikelt omavalitsustelt ja maaomanikelt.
Jääkreostuse likvideerimise toetamine
- Jääkreostusobjektide likvideerimine on riigi ja kohalike omavalitsuste korraldada.
- Riikliku tähtsusega jääkreostusobjektide puhul on toetuse rahastaja 85% ulatuses EL Ühtekuuluvusfond (varem ka EL Regionaal-arengu Fond), kohaliku tähtsusega objektide puhul Eesti riik KIKi keskkonna-programmi veemajanduse alamprogrammi kaudu.
- Riikliku tähtsusega jääkreostusobjektide korrastamiseks oli perioodil 2009–2013 toetuste eelarve 14,7 mln €. Likvideeriti 14 objekti, jääkreostuse keskkonnaohtlikkust vähendati 8 objektil ja lokaliseeriti mitu jääkreostuskollet. Perioodil 2014–2020 on toetuste eelarve 45,7 mln €, millest EL toetus 38,8 mln. Käsil on tööd neljal objektil.
- Kohaliku tähtsusega jääkreostusobjektide korrastamiseks investeeriti aastatel 2013–2017 KIK-i keskonnaprogrammist 1,3 mln € (30 projekti).
Jääkreostus
Jääkreostus on minevikus inimese tegevuse tagajärjel tekkinud maa ja veekeskkonna (pinnase- või põhjavee) reostunud piirkond või keskkonda jäetud kasutuseta ohtlike ainete kogum, mis ohustab ümbruskonna elanike tervist ja elusloodust.