Nuustaku seebimeister: seepi tuleb teha armastusega

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Nuustaku seebimeister Anne Sepma käib oma seepidega laatadelgi.

FOTO: Maarius Suviste

Otepää külje all Nüpli külas tegutsev seebimeister Anne Sepma ütleb, et seebitegu on tema jaoks looming ja seda tuleb teha armastusega. „Ilma armastuseta seepi teha ei saa,” on ta kindel.

Nuustaku Seebikoja perenaine Anne Sepma tegi esimese külmprotsessi meetodil seebi otsast lõpuni valmis kaheksa aastat tagasi sõbrapäevaks. Esimene oli pärnaõieseep, mille retsepti ta koostas ise.

Toona elas Sepma Otepää linnas ja esimene seebitegu on tal tänini hästi meeles. „See oli natuke koomiline,” meenutab Sepma. „Tegin seepi oma korteri rõdul. Algul kartsin väga seebikivi, sest see tundus ohtlik. Läksin rõdule, panin suured pikad kindad kätte ja poja lumelauduriprillid ette – igaks juhuks, sest mine tea, äkki pritsib midagi, tuleb auru või muud sellist. Läksin nagu sõtta. Mul oli suur pikk varras, sellega ma kaugelt segasin. Alguses lõi pahvakaid auru ja ehmatas ära. Jooksin tuppa, mõtlesin, et ei, sellega ma küll tegelema ei hakka.”

Aga hakkas tegelema. „Õnneks midagi halba ei juhtunud,” ütleb ta, kuid muigab kohe samas: „Olin oma arust tark ja üsna kärsitu. Ma ei jõudnud ära oodata, millal lahus jahtub. Ent lahus tuleb ära jahutada, see peab külm olema, enne kui seebikivi lahusesse valada.”

Seebitegemine kui looming

Esimesed katsetused selja taga – tegelikult kukkusid need hästi välja –, hakkas Sepma oma teadmisi seebiteost täiendama. Ja nii see pihta hakkas. „Seebitegu hakkas mulle meeldima. Tundsin, et see on minu ala,” tunnistab ta. „Algul kasutasid seepe oma pere ja sõbrad. Kõik tuli kohe esimese korraga välja.”

Turustamine algas nii, et Sepma ei pidanud ukselt uksele käima ega paluma: palun tulge ostke seepi. Kõik laienes kuidagi iseeneslikult ja tekkisidki esimesed ostjad.

„Oli veel krooniaeg ja isa ütles mulle: Anne, siin on 500 krooni, hakka seepidega tegelema,” on tal siiani meeles isa öeldud sõnad. „Isa oli see, kes mind innustas, ja muidugi lapsed ka.” Isa antud raha eest ostis ta alustuseks kaalu, poti ja saumikseri.

Ainult abikaasa laitis seebitegemise mõtte algul maha – tema vaatas kohe selle pealt, kas on tulus, sest ettevõtmine peab tulus olema. „Mees küll ütles, et see ei tasu ära, ei ole vist mõtet teha,” muigab Sepma. Aga on mõtet teha, sai ta juba mõne aja pärast kogeda. „Olin lastega kaua kodus olnud. Mõtlesin, et teeksin midagi sellist, mis meeldib endale ja teistele. Nii jäingi käsitööseepide juurde. Hakkasin seebitegu edasi arendama.”

Anne Sepma on enda sõnul vaba hing, kellele ei meeldi käia hommikust õhtuni kindlatel kellaaegadel tööl. „Tahaksin teha loomingulist tööd. Ja seebitegemine on minu jaoks looming. Teen seda siis, kui inspiratsioon peale tuleb,” ütleb ta.

„Olen loominguline inimene ja soovin ennast teostada. Seebid on eneseteostus ja mulle meeldib see, mida teen. Raha ei ole selle juures kõige tähtsam, aga muidugi raha peab olema, et toodangut paremaks teha.”

Kitsepiima- ja pärnaõieseep

Seepe teeb Sepma kodu juures eraldi ruumis. Nagu ta ise ütleb – seebiköögis.

Seebitegu võtab aega umbes kolmveerand tundi. Ta teeb partiide kaupa: üks päev üks kindel seep, teine päev teine seep jne. „Protsess ise ei ole pikk. Kõige rohkem võtab aega see, kui seebikivilahus jahtub,” kirjeldab Sepma, kes teeb Nuustaku seepe vanal heal traditsioonilisel meetodil.

„Rasvad ja õlid tuleb panna reageerima seebikivilahusega ja pärast lisada sinna lõhnaained. Panen seebi pikka puidust vormi. See on vooderdatud küpsetuspaberiga, sest muidu jääb seep vormi külge kinni,” selgitab ta.

„Teen otsast lõpuni kõik ise. Ma ei tooda seepe, teen neid armastusega,” märgib Sepma. „Kui mul oleks sõna otseses mõttes tootmine, peaksin asja väga suureks ajama ja töötaja või töötajad palkama. Mina seda ei taha, sest siis ei oleks need enam minu seebid – ma ei saa lubada, et keegi teine teeb minu seepe. See on minu looming ja tean ise kõige paremini, mida seebi sisse panen ja kuidas teen.”

Anne Sepma tahab, et tema Nuustaku seebid oleksid võimalikult looduslikud ja nahasõbralikud, ja on ka. Kunstlikke aineid tema loomingus ei ole. Kõik retseptid on ta ise välja töötanud. Vaid mõni näide pakutavast: meresoolaseep, pärnaõieseep, naturaalne kitsepiimaseep. Muide, ühele seebile on lisatud kaerahelbeid.

„Kui endale meeldib, on kliendiltki hea tagasiside,” teab ta omast kogemusest.

Tagasi üles