Liiga sagedase muruniitmisega on Eesti aedades üle piiri mindud (8)
22. juuni 2018, 09:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel päevadel on aiasõprade seas tekkinud tuline arutelu, kas muru tohib või ei tohi pidevalt maha niita. Õige vastus selles vaidluses on tegelikult täitsa olemas.
Aiapidaja Karin on üks neist, kes oma majja kolides hindas kõrgelt viimseni pügatud muruplatsi, kus kõik joonlaua järgi paika timmitud. «Esimesel oma majas elatud aastal hoidsin peast kinni, sest aed oli nii räämas, aga kogu aur läks majaremondile,» meenutab ta.
Teisel aastal, kui jõudis kord aia kätte, tegi ta seal puhta töö, hävitades kõik vabalt vohavad taimed. Koos sellega kadus aiast aga ka perele armsaks saanud siilipere. «Kui ühest küljest hakkas valmis saama see aed, millest unistanud olin, jõudis teisest küljest minuni arusaam, et see polegi ehk kõige õigem lahendus,» meenutab naine.
Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi ütleb, et tõsi ta on: võimalikult suur osa koduaia murust tuleks hoida võimalikult loomuliku ja looduslikuna. «Täiesti piisav ja looduse poolelt hea on, kui seal rohtu niita üks-kaks korda aastas. See loob võimaluse rohustusse erinevate ja erineva nõudluse ja majandamistaluvusega liikide lisandumiseks, sellest tulenevalt kohtame me oma koduaias enam liblikaid, mesilasi-kimalasi ja teisi taimestikus elavaid ja sellest sõltuvaid pisiloomi,» sõnab ta.
Milleks putukate ja pisiloomade olemasolu aga üldse vajalik on? Tänu sellele, selgitab Talvi, saavad meie lähiümbruses ellu jääda suuremad linnud ja loomad, näiteks laululinnud ja siilid.
Talvi lisab, et väga sageli niidetav kultuurmuru on väga sarnane põllul kasvatatava monokultuuriga või metsas kasvatatava monokultuurse puistuga. «Seega, nii elurikkuse, esteetilise kui elukeskkonna terviklikkuse poolest on need väga võrreldavad. Kui me ei pea hoolsalt haritud, mürgitatud ja koristatud viljapõldu väga elurikkaks ja terviklikuks elukeskkonnaks, miks me peaksime selleks pidama pidevalt niidetavat kultuurmuru?» küsib ta.
Niisiis: selleks, et koduaias säiliks mitmekesine elukeskkond, et leiduks linde ja pisiloomi, kes teevad tubli töö kahjurite hävitamisel, tasuks mõelda, kui palju koduaeda ikkagi niita on vaja.
Kogu aeda ei pea heinamaaks jätma, aga kindlasti võiks igas aias olla lapike, mis eraldatud elupaika otsivatele lindudele-loomadele.