Exclusive Stone: kus uhkemaid asju tehtud, on meil võimalus kaasa rääkida

, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Matis Üürike ja Edita Piekute on kivitöötlemise nüansse aastate jooksul hästi tundma õppinud.
Matis Üürike ja Edita Piekute on kivitöötlemise nüansse aastate jooksul hästi tundma õppinud. Foto: Reet Saar

Üsna Raplamaa serval Vana-Vigala külas tegutseb kivitöötlemisettevõte Exclusive Stone, mille omanik on Matis Üürike ja juhatuse liige tema leedulannast abikaasa Edita Piekute. Ettevõtte peamine tegevusala on graniidi, marmori ja kvartsi (pressgraniidi) töötlemine. Siit saab tellida köögi ja vannitoa tasapindu, seina- ja põrandaplaate, dušialuseid, trepiastmeid, aknalaudu ja baarilette.

„Kus Eestis on suuremaid ja uhkemaid asju tehtud, on meil olnud võimalus kaasa rääkida,” tõdeb omanik rahulolevalt. Üks suuremaid tellimusi oli Hiltoni hotell Tallinnas, mille vastuvõtuletid, lobby-baari, restorani, sviitide ja ilusalongi kivipinnad ning väliterrassi lauad on valmistanud Exclusive Stone. Nende kätetööd on ka mitmes spaas ja suurtel laevadel.

Matis Üürike jõudis oma „eelmises elus” ehk 16aastase sõjaväelasekarjääri jooksul õppida sõjakoolis, töötada õhuväes, kaitseväe peastaabis ja kaitseministeeriumis, käia missioonil Kosovos ja Iraagis. Ta on koolitanud end tsiviil-sõjalise koostöö teemadel Kanadas, Prantsusmaal ja Saksamaal ning pidanud sel teemal mitmes riigis loenguid. Tallinna Ülikoolist saadud magistrikraad militaar- ja paramilitaarpsühholoogias andis tõuke luua oma ettevõte. Üürikese pagasile lisanduvad majandusharidusega abikaasa teadmised ning nupukad töötajad.

2006. aastal alguse saanud osaühing on registreeritud nende kodusel aadressil Harjumaal, aga tootmine on kogu aeg käinud Vigala-mail, kus on Matise isakodu. Ka onu hoiab vennapoja tegemistel jätkuvalt silma peal. Algus oli talus praegusest kohast mõne kilomeetri kaugusel. Tehasehoone osteti 2012. a suvel toonaselt Vigala vallalt sümboolse hinnaga – vaid ühe euro eest, kuid kohustusega kahe aasta jooksul investeerida 10 000 eurot. Endine kolhoosi küttehoidla oli kehvas seisukorras, õiget katustki polnud enam peal. Tänu paarile toetajale õnnestus nõutav investeering teha, sest pangad ei olnud nõus maakoha ettevõttele selleks raha laenama. Mõne aasta eest osteti pimepakkumisega kõrval olev hoone, kus nüüd on materjali ladu.

Pangalaenu õnnestus saada seadmete soetamiseks. See andis võimaluse tehas üles ehitada ja hankida moodne sisseseade. Üürike alustas ühe abilisega, praegu on ettevõttes kuus töötajat. Vaja oleks veel kahte. Tõsiasi on, et sobivaid inimesi pole lihtne leida. „Meilt nõutakse kvaliteeti ja meie nõuame seda oma inimestelt. Töö lõpptulemus peab olema väga täpne. Täpsus ongi kivitöötlemise võlu ja valu. Kui midagi on vussi keeratud, siis üldjuhul seda parandada ei anna, tuleb uus asi teha,” märgib Üürike. See on aga töö, materjali ja aja lisakulu, millest keegi huvitatud pole.

Eesti töötleb kivi kümmekond firmat, paljudel nimes sõna „kivi”. Endale nime otsides püüdis Exclusive Stone teistest eristuda. „Võõrkeelse nimega on ehk lihtsam välisturul silma jääda,” põhjendab omanik valikut. Raplamaal neil konkurente pole, aga Vigalast 50 km raadiuses juba mitu. Paljud Eesti firmad töötavadki Skandinaavia turule ja allhangetena teeb seda ka Exclusive Stone. „Meie põhivaldkond on just suuremad tellimused, kodukööke ja väikesi töid on vähe,” räägib Üürike. 2017. a käive oli ligi 800 000 eurot, kusjuures kaks kuud ei olnud tööd. Standardne materjali saagimine, poleerimine, avade tegemine – nende tööde hind on püsinud omaniku sõnul kümme aastat sama.

„Kui tahad rohkem küsida, öeldakse kohe, et tellin teisest firmast. Kuid nüüd oleme suutelised tegema keerulisemaid töid, mille pealt on võimalik rohkem teenida,” selgitab Üürike. Selleks on tehasesse soetatud tipptasemel tehnika. 120 000 eurot maksnud saepink osteti läinud aastal. Uus saag on täiesti arvutipõhine, efektiivne ja igati oma hinda väärt.

Kivitöötlemisel on lisaks töö täpsusele oluline pakendamine. Kivi ei saa ladustada euroalustele, sest muidu võib see tõstes murduda, seda enam, kui ühes tükis tahetakse saada võimalikult pikka pinda. Kive peab üldjuhul pakkima serva peale. Kõik pakendid tehakse toodete järgi. Need on toekatest 5 x10 prussidest ja tollistest laudadest, lisaks naeltele kinnitatakse ühendused kruvidega. Väga olulised on diagonaalid – kallile tootele peab olema kindel pakend, et miski ei puruneks. Arvestada tuleb, et ühe paki kaal ei ületaks 1000 kg.

Materjal tuleb põhiliselt Itaaliast, aga kive on hangitud ka Hispaaniast, Portugalist, Prantsusmaalt ja mujaltki. Pressitud kive on toodud Saksamaalt ja Tsehhist.

Omanikud tahavad pakkuda kodukandis tööd ja maksta korralikku palka, aga kuna töö on väga spetsiifiline, siis pole kerge oskustega tegijaid leida. Nii peavad kõik saagijad oskama jooniseid lugeda, tehniline taip kulub selles töös vägagi ära. Töötajatena on eelistatud mehed, sest kiviplaadid on rasked ja naised lihtsalt ei jõua neid tõsta. Uut töölist palgates uurib Matis enne, mida küla soovijast räägib ja küsib ka töötajate arvamust. „Tahan, et meie kõigi omavaheline koostöö sujuks,” kõlab lühike põhjendus.

Täpse lõpptulemuse oluline osa on paigalduskoha põhjalik mõõdistamine. Nüüd on firmal 3D-laserseadmed, kuid Üürike mõõdab kohti ka käsitsi üle ja visandab kohapeal alati joonise. Kui sellist topeltkontrolli poleks, võiks olukord enne paigaldamist tema sõnul vahel väga närviliseks minna.

Ettevõte on saanud tellimusi, kus peab esmalt välja mõtlema, kuidas seda üldse toota, eriti veel siis, kui lisatud jooniski on napp. Keeruliste tellimuste korral on mõni töötaja öelnud, et seda pole võimalik teha. Üürike, kes on kõigi tööoperatsioonidega kursis ja vajadusel tsehhis igal pool käed külge paneb, on seda meelt, et saab küll, kuid kõik tuleb esmalt oma peas selgeks mõelda. „Ma panen nii ennast kui ka töölisi kogu aeg uute asjadega proovile. Võimalikult vähe käsitööd – see ongi meie moto.”

Tootmises eralduv kivipuru ja liiv kogutakse mitme sektsiooniga basseini, mida paar korda aastas puhastatakse. Lihvimisel kasutatav vesi läheb taaskasutusse.

Kivitöötlemine ei ole kõige lihtsam töö, aga leian, et see on eriline ja huvitav,” kinnitab Matis Üürike. „See kivitöö juures köidabki, et kogu aeg peab mõtlema,” lisab Edita Piekute korralikus eesti keeles.

Ettevõttesse külla minnes oli esimene üllatus see, kui olmealas paluti välisjalatsid ära võtta. Ikka selleks, hoida värskust tehase selles osas, kus on töötajate puhketuba, pesuruumid ja kontor. Kolme aasta eest valminud ruumid näevadki välja nagu tuliuued. Tsehhist olmepoolele tulles jäetakse tööjalatsid ukse juurde.

Matis Üürike ja Edita Piekute on kivitöötlemise nüansse aastate jooksul hästi tundma õppinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles