Kevad tegi taliviljakasvatuses vigade paranduse

Agronoom Janne Ehte-Tammiste ütleb, et põllumehe mõistes ideaalne kevad on temperatuuriga 15–20 kraadi, päikesepaisteline, iga nädal paar korralikku vihmasahmakat ja vähe tuult, et saaks põlde ka pritsida.

FOTO: Kristina Traks

Kevadiste põllutööde seisukohalt on tänavune kevad seni olnud kehvapoolne, sest pikka aega lihtsalt ei pääsenud põllule, tõdeb agronoom, taimekaitsenõustaja ja portaali agronoom.ee autor Janne Ehte-Tammiste.

Sügisel oli pilt taliviljaga väga nukker ja paljud põllumehed ei jõudnudki taliviljakülvini või siis sai vili maha tavapärasest hiljem. Talvele vastu minnes olid põllud hädavaevu rohelised. Kuidas praegu seis on?

Sügisel venis viljakoristus vihma tõttu pikalt ja oli hästi vaevaline, sellest tulenevalt hilines uute taliviljapõldude külvamine. See tähendab, et paljudel sai teravili maha alles septembri lõpus või oktoobri alguses. Nii hilja külvatuna ei jõua aga taim talveks valmistuda. Taim peab enne talve kasvatama vähemalt 2–3 lehte, juuremassi ja koguma suhkruid. Hilise külvi korral on aga areng aeglane ja isegi kui taim jõuab kasvatada paar lehte, siis varusid koguda ikkagi ei jõua. Talvituma läheb taim nõrgemana ja on talvestressile tundlikum.

Külvipinna puudumise tõttu külvati talirapsi poole vähem, kui plaanis oli.

Kuidas talv sellise kehvalt ette valmistunud viljaga ringi käis?

Põllumehe seisukohalt oli üllatavalt hea talv! Lumi tuli õnneks õigel ajal ehk enne aasta alguse külma. Veebruar oli küll krõbe, kuid sel ajal olid põllud lume all ja see kaitses talivilja. Vili talvitus hästi ja kevadisi ümberkülve on tehtud vähe, enamasti neil põldudel, kuhu teravili läks maha oktoobris. Kes jõudis septembris külvata, sellel talvitus vili üldjuhul hästi.

Miks on taliviljaga seonduv nii oluline – kas ei võiks panustada ainult suviviljale ja mitte muretseda selle pärast, mis talvel põllul toimub?

Peamine põhjus: talivilja saagipotentsiaal on palju suurem kui suviviljal. Talirapsi nimetatakse lausa kuldseks kultuuriks, sest see annab väga hästi ja kindlalt saaki. Talivilja kasvatades hajutab põllumees oma töögraafikut nii kevadel kui ka sügisel. On võimatu teha kõik tööd kevadel, kui on niigi tuline kiire. Samuti on talivilja kasvatamisel sügisene koristuskonveier paigas.

Kas tänavune kevad on viljakasvatajat soosinud?

Kui eelmise aasta kevadet nimetasin hiliseks, siis sel aastal mindi põldudele esimesi väetiseringe tegema veel 2 nädalat hiljem kui eelmisel aastal.

Kevad on olnud raske, sest alles mai teisel nädalal saadi õige külvihoog sisse, kuna sinnamaani sadas ja põldudele tehnikaga ei pääsenud. Juba olen kuulnud sel kevadel põldudele uppunud külvikutest. Kui aastaid tagasi oli Maamessi toimumise ajaks (Maamess toimub aprilli eelviimasel nädalal – toim) põllumeestel vähemalt pool suviviljast külvatud, siis viimastel aastatel tähistab Maamess põllule mineku algust.

Kevadiste põllutööde seisukohalt on tänavune kevad kehv, sest lihtsalt ei pääsenud põllule. Seevastu taliviljale on niiskus ja jahedus hästi sobinud, ka väetise on vili sellistes tingimustes hästi kätte saanud. Talivili on praegu juba järele kasvanud. Jahe ja niiske ilm soodustas ka võrsumist. Nii taliteraviljad kui ka taliraps teevad tõelist kasvuspurti.

Tihti kurdavad põllumehed kevadel põua üle. Tänavu paistab, et seda muret pole.

Kevadel on tõesti väga sageli mureks põud. Vili saab maha ja järgneb mitu ilma vihmata nädalat, seeme ei saa kasvuhoogu sisse. Tänavu on neil õnnelikel, kes said varakult põllule, küll päris hästi, sest vihma on tulnud ja seemned idanevad hoogsalt.

Praegu aga kipub juba liiga kuivaks, põllud tolmavad. Põllumehe mõistes ideaalne kevad on temperatuuriga 15–20 kraadi, päikesepaisteline, iga nädal paar korralikku vihmasahmakat ja vähe tuult, et saaks põlde ka pritsida.

Mida need põllumehed teevad, kes ei saanud sügisel talivilja maha?

Eks tuleb panna suvivili. Külviplaani on küll nõnda keeruline täita, sest tööd kuhjuvad kõik ühele ajale.

Paljudel on mure, et ühe kultuuri või isegi ühe põllu raames on eri ajal külvatud, just seetõttu, et madalamatesse ja märgadesse kohtadesse ei saanud masinatega peale sõita või takistas külvi vihm. Põllumees aga unistab alati sellest, et saaks ühe kultuuri, näiteks kogu varajase odra, korraga maha. Kaootiline külv – täna natuke ühte kultuuri, homme teist, ülehomme jälle esimest – tähendab seda, et ka sügiskoristus tuleb kaootiline ja logistiliselt kurnav.

Eelmisel aastal jäi palju uba koristamata ja mõnel pool on siiamaani oavaremeid põldudel seismas näha. Mis neist põldudest saab?

Need kas hariti juba sügisel mulda või tehti seda kevadel ja läheb järgnev kultuur peale. Liblikõieline on väga hea nn haljasväetis uuele kultuurile ning ületalve seisnud oa- ja hernemass on üldiselt pehme ja kergesti purustatav. Iseasi on muidugi rahaline kahju, mis herne ja oaga möödunud aastal saadi …

Oa külvipind kindlasti langeb ja hernel samuti. Kogemus on valus ja õppetund on suur. Ilm rikkus asja täielikult ära. Nüüd ollakse teadlikumad, et kui uba on mai alguseks külvamata, siis on kindel oht, et ta valmis ei saa.

Mitu aastat läheb, et kehvast sügisest üle saada? Kuidas kiiremini taastuda?

Asjal on kaks poolt. Esiteks praktiline – sügisene koristusaeg rikkus põlde, kuna liigniisked põllud ei kandnud masinaid ja tekkisid sügavad rööpad. Sisuliselt on muld sellistel põldudel haiget saanud: isegi kui rööpad ära haritakse või põld küntakse, pole muld lõpuni taastunud. Kulub mitu aastat, enne kui see korda saab.

Teine küsimus on rahaline miinus – panustati palju, kuid kätte ei saadud. See on tõeline õppetund, mis muudab põllumehi kindlasti ettevaatlikumaks. Eelmisel suvel tundus ju, et tulemas on lausa rekordsaak ning tekkis isegi väike eufooria. Võis ka meelest minna, kui tähtis meie tegevuses on ilm. Ilmast sõltub põhimõtteliselt kõik.

Eks masinatesse ikka investeeritakse, kuid usun, et suuremaid investeeringuid lükatakse edasi. Minu soovitus: sel aastal ei tasu üle pingutada – parem vähem riskida ja minna kaalutletult keskmise, kuid kindla tulemuse peale välja. Hiigelsaagile välja minnes kaasneb paraku alati suur risk.

Meie põllumehed on vintsked sellid, kuid tegelikult on nende seis praegu üsna habras. Ja ei olegi vahet, kas haritakse 100 või 2000 hektarit. Kahte sellist aastat ei elaks nii mõnigi ettevõte üle. Samas peab lootma, et see aasta tuleb parem. Eks päike ja ilus kevadilm aitab ka halba unustada. Kellel on veregrupp põllumajandus, see naljalt muud tegema ei hakka.

Loe ka neid

Tagasi üles