Tori põrgulised seirasid Sindi paisu langetajate koosolekut

Emeriitkoolipapa Hans Soll kuulutas Tori vana vallamaja aasale, otse üle jõe Tori põrgu väravate ette rahvakoosolekule kogunenud mõttekaaslastele:„Kahe kuu pärast algab Sindi paisu mahavõtmine!”

FOTO: Urmas Luik

Algatusrühma „Sindi pais” üks asutajaid ja väsimatu eestvedaja, emeriitkoolipapa Hans Soll kuulutas Tori vana vallamaja aasale, otse üle jõe Tori põrgu väravate ette rahvakoosolekule kogunenud mõttekaaslastele: „Kahe kuu pärast algab Sindi paisu mahavõtmine!” Parimat sõnumit ülemaailmsel kalade vaba liikumise päeval ei saanud tahtagi.

Enam kui kümme aastat Pärnu jõe kalarikkuse taastamise eest võidelnud harrastuskalamees Soll nimetas sissejuhatuses algatusrühma tegevust edukaks. Selle aja jooksul on ametis olnud viis keskkonnaministrit. Algul ei tahtnud Keskkonnaministeerium üldse vedu võtta, olles seisukohal, et paisud on head asjad ja Eestis oli neid sel ajal 114. Täieliku informatsiooni saamiseks tegelikust olukorrast tuli kasutada Soome keskkonnaspetsialistide abi.

Ometi hakkas mingil hetkel ministeeriumi betoonmüür murenema ja leidus ametnikke, kelle arvates vääris pärnakate teemapüstitus tähelepanu. Ministeeriumisse jõudsid 1980. aastate keskpaiga populaarseid mõisteid kasutades korraga nii avalikustamine, uutmine kui ka teistmoodi mõtlemine. Saabus äratundmine, et elektri tootmise plaan Sindi paisul pole mõistlik. Tollane Keskkonnaagentuuri direktor Sulev Vare sätestaski: „Pärnu jõel elektrienergiat ei toodeta.” Keskkonnaministritest aitas seda suunda kindlustada Mati Raidma.

Millises seisus on Sindi paisu lammutamise ettevalmistus? Ülevaate andis Keskkonnaagentuuri direktori nõunik Peep Siim, kes hindas Pärnu jõe olukorda väga heaks võrreldes näiteks Ida-Virumaal kunagise lõhejõe Purtse jõega, mille on tugevalt saastanud Kohtla-Järve ja Kiviõli tööstused. Purtse jõel alustatakse veel sel aastal jääkreostuse likvideerimist.

Pärnu jõega sarnased probleemid on veel Kunda ja Valgejõel, kus siirdekalad ei saa rännata kudepaikadesse. „Sindi paisu lammutamise otsuse juures oli oluline rahvaalgatus, allkirjade kogumine paisu mahavõtmise poolt. Otsus kopp maasse lüüa tuli 2014. aasta lõpus või 2015. aasta algul, mil ministriks oli Mati Raidma. Ta allkirjastas 27. märtsil 2015 käskkirja, et Sindi pais ostetakse riigile, ja sellega oli pandud algus Pärnu jõe kalarikkuse taastamise projektile,” rääkis Siim.

Projekti hakkas juhtima Keskkonnaagentuurist Tauno Jürgenstein. Välja kuulutati hange projekteerija leidmiseks, kes koostaks eskiisprojekti ja räägiks läbi kohalike omavalitsustega. Viie-kuue variandi hulgast valiti põhieskiis, millele hakati koostama tööprojekti. Jürgensteini järel leiti uueks projektijuhiks Külli Tammur, kes võttis töö üle 2016. aasta sügisel.

Projekti rahastatakse ühtekuuluvusfondist, kogumaksumus on 15 miljonit eurot, millest 85 protsenti tuleb Euroopa Liidult. 15 protsenti paneb Eesti riik. „Tavaliselt kaasrahastatakse projekte sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahenditest, mistõttu näitab Pärnu jõe puhul valitsuse rahastamine, et projekti väärtustatakse, see on riigile väga oluline,” iseloomustas Siim.

2016/2017 algas tööprojektide tegemine. Need kooskõlastati kõikide maaomanikega, eraldi arutati Keskkonnaametiga, milliseid lube on vaja, et ehitustöid üldse teha. Näiteks kaks vee erikasutusluba, üks paisu tarvis ja teine väliujulale, mis oli kohaliku omavalitsuse eritingimus projektlahenduse kooskõlastamisel. Jutt on Sindi paisust 500 meetrit ülespoole asuvast väliujulast, mis paisu likvideerimisel kaoks. Projekteerija ülesanne oli lahendada väliujula rekonstrueerimine.

Probleemne koht on kalakasvatus, mis asub Sindi paisust vasakul jõekaldal allavoolu. Neile tuli tagada veevarustus. Eelmise aasta sügisel oli projekt valmis, mis läbis eri instantside kooskõlastuse. Paisutuse likvideerimise tõttu jääb Sauga-poolsel küljel osa kaevusid veeta ning 14 kinnistuomanikule rajati eraldi puurkaevud.

„Paisu lammutamise projekt on läbi mõeldud ja läbi arvutatud,” kinnitas Siim. Läbitud ja ületatud on suur hulk bürokraatiat, viimati toimus märtsis Pärnu keskkonnaametis väliujula rajamise avalik arutelu.

Praegu toimub Sindi paisu tarvis hange nii ehitustöödeks kui ka inseneri- ja omanikujärelevalve tellimiseks, et kontrollida ehitustööde kvaliteeti. Viimased hankepakkumused laekuvad teisipäeval (24.04.) ja ehitustööde pakkumuste tähtaeg on 2. mai.

Sindi paisu hankele on registreerinud 24 ettevõtjat, kes on dokumentidega tutvumas. Kohati väga detailseid küsimusi on esitatud üle 70, millele Keskkonnaagentuur peab vastama kolme tööpäeva jooksul.

Kui kõik läheb nii, nagu planeeritud, siis on juba juuli lõpus võimalik näha Pärnu jõel tegevust, usub Siim. Ehitustöö võiks kesta kaks madalveeperioodi. Seaduse järgi võib lõhe, jõe- ja meriforelli ning harjuse kudemis- ja elupaikade nimistus olevatel jõgedel jõesängis töid teha madalvee ajal juuni-juuli-august. Kahe aasta kuue kuu jooksul tuleb töö ära teha ja rajada kärestik. Kui jõe veetase alla lastakse, hakatakse tegelema ujulaga, toimub jõesette ja jõepõhja tõstmine Sauga-poolsele küljele.

Kuna viimastel aastatel on madalvee aega jätkunud siinkandis koguni oktoobrini, siis küsiti, kas erandkorras ei võiks tööde aega jõesängis pikendada. Sellele vastati, et pretsedent puudub, kuna keegi pole sellist taotlust esitanud.

Siimu arvates kestab aktiivne ehitus kaks aastat. Lisandub veel üks aasta pärast kärestiku valmimist, et rajada allavoolu kudealad.

Kuulajate hulgast küsiti, kas hanke võidab taas kõige odavama pakkumuse tegija. Peep Siim kinnitas, et on selle põhimõtte kaitseks valmis vaidlema. „Kvaliteedi tagab insener-omanikujärelevalve. Pakkuma nõrgad tulla ei saa, vaid kõvad tegijad, kes panevad kokku konsortsiumi. Hanke tingimused on määratud sellised, et nõrk ei pääse löögile. Peab olema kogemusi, vastavad projekti- ja objektijuhid, väga suur käive. Nõuame kogemust, mis tagab kvaliteedi,” põhjendas Siim.

Peale Sindi paisu on käsil teisedki paisud Pärnu jõe valgalal – Jändja ja Vihtra pais, kus kõik hanked õnnestusid ja töövõtjaga on leping sõlmitud. Jändja on muinsuskaitse all, mille osas on lahendus muinsuskaitseametiga läbi räägitud. Paisu keskossa tehakse auk, kust läheb edasi kärestik, mis on kaladele läbitav. Paisu osa taastatakse muinsuskaitseliselt vastuvõetaval kujul. Ülejärgmisel nädalal algab ehitus.

Üheksale objektile Pärnu jõe valgalas on plaanis tagada kalade läbipääs, tänu omanike vastutulelikkusele, kes olid isegi lahenduse leidmisest huvitatud. Seitsmele objektile hakatakse koostama tööprojekti.

Endrik Tõnsberg Eesti harrastuskalastajate liidust tutvustas kalandusentusiastidele, miks tänavu tähistati 21. aprillil ülemaailmset kalade vaba liikumise päeva. Maailma riikides levib üha enam arusaam, et insenertehnilised rajatised jõgedel takistavad mitte ainult looduslikku veevoolu, vaid häirivad ka loomulikku toitumisahelat. Esimest korda juhiti kaladele vaba liikumise võimaluse loomise vajadusele maailmas tähelepanu 2014. aastal, seejärel 2016. aastal, mil algatusrühm „Sindi pais” korraldas Eestis rahvakoosoleku Sindi paisu juures. Tänavu oli Tori rahvakoosolek esimest korda registreeritud ülemaailmse kalade vaba liikumise päeva rahvusvaheliste ettevõtmiste nimistus.

Pärast tummist ja liharohket kuuma talupojasuppi (lõhepüügile Pärnu jõest on vara mõelda), keskenduti Pärnu jõestiku tulevikule. Võeti vastu resolutsioon, millega toetatakse Pärnu jõe kalakaitsepiirkonna loomist, mida haldaks üks või mitu omavahel koordineeritud haldusüksust, mis tegeleksid geograafiliselt mõistlikus ulatuses jõelõikude või jõestiku osade haldamisega. Kohalikelt omavalitsustelt ja Keskkonnaministeeriumilt oodatakse huviliste kaasamist töögruppi, kes töötaks välja sellise haldusüksuse tõhusa mudeli. Töögrupi loomiseks tehti ettepanek Tori vallale ning esimese haldusüksuse tööleasumist oodatakse hiljemalt aasta jooksul.

Algatusrühma „Sindi pais” saatus selgub siis, kui sellele nime andnud objekt on ajalugu ning kaladele antud ülestõusmiseks roheline tuli.

Kala levik enne Sindi paisu ehitamist.

Tori all võib püüda haugi, lõhet, angerjat, särge, latikat, ahvenat, silmu ja tinti.

Vändra all on haugi, ahvenat, latikat, vimba, turba, angerjat, silmu ja harva lõhet.

Allikas: Jacob Fischer (1730–1793) „Versuch einer Naturgeschichte von Livland”, 1791, Königsberg

Populaarne

Tagasi üles