Viljakasvatajate jaoks on rändlindude heidutusjaht hädavajalik

Pilt on illustreeriv

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Esmaspäeval keskpäeval kogunevad Riigikogu maaelukomisjoni istungile erinevad osapooled, et arutada põllumeestele kevadist rändlindude poolt tekitatud kahju ja saagi kaitsmiseks kevadise heidutusjahi lubamist, teatas jahti pooldav Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda.

Taolise heidutusjahi lubamine Eestis ei oleks pretsedent, seda lubab meie lähiümbruse riikidest näiteks Rootsi.

«Põllumehed ei ole looduse vaenlased ja tahavad elada loodusega kooskõlas – põllumajandus on tegevusala, mis sõltub väga palju loodusest endast ja sellest, et seal valitseks tasakaal. Viimastel aastatel rändel olevate haneliste arvukuse tunduvat suurenemist on tunnistanud nii ornitoloogid kui põllumehed. See nõuab põllumajandustootjalt põldude kaitsel aasta-aastalt üha enam energiat, aega, ressurssi ning järjepidevust,» selgitas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Olav Kreen.

Heidutusjaht põllumeeste ainuke õlekõrs

Kreeni sõnul on Jahiseadusega Keskkonnaametile antud õigus korraldada jahipidamist uluki tekitatud kahjustuse vältimiseks väljaspool jahiaega. Heidutusjahi lubamine oleks praeguses olukorras põllumeestele peaaegu ainuke õlekõrs kahjude ennetamiseks, kuna kõikide muude heidutuste mõju on oluliselt langenud.

«Kahjude kompenseerimine tõhusat lahendust endast ei kujuta – ühelt poolt on piiranguks riigi finantsvõimekus, teisalt takistavad õiglases ulatuses kahjude hüvitamist riigiabireeglid,» lisas Kreen.

Esimesed hanelised jõuavad kevaditi Eestisse olenevalt ilmastikuoludest alates märtsi keskpaigast ja viibivad siin maikuu viimaste päevadeni. Linnuparv koosneb tavaliselt tuhandetest isenditest, kes hävitavad põllul kasvavad taimed kiiresti. Kui seda juhtub korduvalt, kurnab see kultuurtaime täielikult ja saagiaasta võib juba kevadel lugeda ebaõnnestunuks.

EPKK nõukogu esimees, teraviljakasvataja Olav Kreen:

Rannikuäärsetel põldudel ei saa enamasti tulusaid talivilju kasvatadagi. Hanelised tegutsevad nii agaralt, et võib olla kindel: vähemalt korra kahe ja poole kuu jooksul põllumees ikkagi eksib või hilineb põllule ning linnuparv hävitab taimiku. Looduslikud haneliste vaenlased ei suuda nende arvukust aga enam piisavalt ohjeldada.

Abi ei ole olnud ka Eesti jahikorraldusest. Jahimeestele on pandud kohustus reguleerida ulukite arvukust, et hoida looduslikku tasakaalu ja vältida majanduslikku kahju metsakultuuridele jms.  Haneliste jaht on Eestis lubatud 20. septembrist kuni 30. novembrini. Seejuures on tähelepanuta jäänud aga kevadiste rändlindude arvukus, mis ületab taluvuse piiri, põhjustades põllupidajatele ulatuslikku kahju. Jääb saamata tulu, halveneb konkurentsivõime, ohus on töökohad ja niigi habras maaelu tervikuna.

Samas on enamik põllumehi võtnud endale kohustuse pidada kinni keskkonnasõbraliku majandamise nõuetest ja Veeseaduse nõuetest, kus sätestatakse kohustus külvata 30 protsendile oma haritavast pinnast mõni talikultuur. Sarnane on olukord ka kultuurrohumaadega. Lindude tegevuse tõttu kurnatud taimik annab poole vähem saaki. Nii tekib olukord, kus põllumees saab esimest siloniidet teha tunduvalt hiljem kui peaks ja põllult või rohumaalt saadakse vananenud ja toitainevaene niide, mis kajastub piima hulgas ja kvaliteedis ning loomade tervises.

Probleeme rändlindudega on põllumeestel nii kevadel kui ka sügisel. Sügisel söövad rändel olevad hanelised põldudel taliviljade orast ning talirapsi- ja talirüpsitaimi. Peale selle tallab suur parv linde taimi, mistõttu need hukkuvad. Taimed peavad just sügisel enne lumetulekut ja talve koguma võimalikult palju toitaineid, et karm talv üle elada. Kui hanelised taimedele kahju teevad, on neil väga väike tõenäosus talv üle elada.

Kui kevadel süüakse taimepealsed ära, võtab kasvustart rohkem aega ja sügisene koristus venib hilisemale ajale. Kevadel on esmalt ohus taliviljaorased, kuna haneliste saabumise ajal on see peaaegu ainuke värske toit. Peale taliviljaorase süüakse lagedaks ka talirapsi- ja -rüpsipõllud, puutumata jäävad ainult põlluservad. Suviteraviljade puhul süüakse põllumullast ära seemned, samuti herne- ja oaseemned. Teravilja normaalne külvisügavus on ligikaudu kolm sentimeetrit, sellest sügavusest saavad hanelised seemned kergesti kätte. Külvates seemne aga viiest sentimeetrist sügavamale, jäävad need küll alles, kuid taimed ei suuda normaalselt kasvama hakata ja saagikus on väike: hektarilt üks-kaks tonni vähem.  Hernes ja uba külvatakse sügavamale (hernel 5 cm ja oal 7‒8 cm) ning rullitud põldudelt ei saa hanelised neid enam nii kergesti kätte, ent olukord muutub. Kui idud on jõudnud maapinnale või isegi maapinna lähedale, siis tõmbavad linnud seemned koos idudega mullast välja. Toiduks lähevad herne- ja oaterad, idud jäetakse põldudele vedelema. Seega probleem on terav ja vajab põllumeestele sobivat lahendust, sest põllumeestel kui maaharijatel ja –omanikel peab olema võimalus oma vara kaitsta.

Keskkonnaameti sõnul kompenseeriti 2017. aastal rändlindude (haned, lagled, sookured) poolt põllumeestele tekitatud kahjud kokku 231 447 euro ulatuses. Kahjutaotlusi esitati, Keskkonnaameti poolt akteeriti ja tänaseks on kompensatsioon välja makstud 89 kahjusaajale. Tootja kohta kompenseeritakse aastas kahjusid 3200 euro ulatuses, mis on põllumeestele tekitatava kogukahjuga võrreldes ilmselgelt väga väike osa. Lisaks on taotluste esitamine kahjude kompenseerimiseks põllumehele kiirel põllutööde perioodil lisaaega ja ressurssi nõudev. Kompensatsiooni maksmisest palju mõttekam oleks kahjude ennetamine.

Tagasi üles