Tõusnud piimahind tootjat investeerima ei julgusta

Osaühingu Kaunsaare juhatuse liige Heinar Meerents teab, et kindel on ainult see, et miski pole kindel. Foto: Toomas Šalda

„Piimatootja käekäik sõltub ainult ja ainult kokkuostuhinnast, nii lihtne see ongi. Paljud on nii hellaks tehtud, et enne kui investeerimise peale mõeldakse, lakutakse haavu ja kogutakse puhvrit, et uue litaka korral valutumalt maanduda. Hind on küll paremaks läinud, aga mine sa tea, kas see ka homme nii on,” kahtleb osaühingu Kaunsaare juhatuse liige Ain Iloste.

Nagu Ameerika mägedel

Pärnust kuuekümne kilomeetri kaugusel Saarde vallas Nigula looduskaitseala lähedal ehk nagu kohalikud ise ütlevad, Tali kandis, asub Reinu küla, kus tegutseb 18 töötajaga osaühing Kaunsaare. Selle juhatuse liikmed Heinar Meerents ja Ain Iloste on juurtega kodukoha küljes kinni ja tõdevad, et kuigi veerandsada aastat on toonud kamaluga tõuse ja mõõnu, ei kavatse nad alla vanduda.

 „Osaühing Kaunsaare kasvas välja kunagise Tali kolhoosi Nigula osakonnast. Ema oli laudas karjabrigadir ja nii need asjad pärast kolhooside lõpetamist 1993. aastal kujunesid. Keegi pidi töö ja loomad ju üle võtma. Ain liitus viis aastat hiljem,” meenutab Heinar. Esialgu müüs ettevõte oma piima Pärnusse. „Läks kenasti, ostsime jahutaja, silopressi ja muud, aga siis saime mingi osa piima eest esialgu kätte ainult kümme protsenti selle maksumusest. Hiljem võlgnevus tasuti, aga 1997 Pärnu piimakombinaat lõpetas.” Järgnes lühike aeg, mil Kaunsaare piim viidi Võrru, kuid stabiilsus ei kestnud kaua.

Ain leiab, et kõige paremini saabki piimatootja käekäigust aimu piima kokkuostuhinna kõikumist jälgides. „1998. aastal algas esimene tõsisem langus. Ühel päeval võrukate auto lihtsalt ei tulnud. Öeldi, et liiga pikk maa vedada ja turul on piima ülearu. Pidime ellujäämiseks osa loomi lihana realiseerima, aga raha jäi ikkagi saamata, oli päris valus hoop.”

Samal ajal toimus Kaunsaare OÜs mitu ümberkorraldust. Kui sinnamaani oli ettevõte ise vilja kasvatanud, siis nüüd leiti, et kuna vili on odav, on mõistlikum söödaks tarvilik kogus teistelt osta. „Uuendasime ära oma heinamaad. Heina ja silo hakkas väga korralikult tulema ja selle tulemusena kasvas piimaand.”

Paralleelselt otsiti stabiilset piima kokkuostjat. „Kuna Tallinnas hinnati meie kogus liiga väikeseks, hakkasime koostööd tegema Pärnumaa teiste tootjatega, viisime koos oma toodangu pealinna. Aga kuna seal maksti vähem kui mujal ja rahasaamine venis, läksime terve pundiga 2004. aastal Jõgeva Tootjate Liidu alla, kellega laabub koostöö tänaseni,” kiidab Ain.

Piima kokkuostuhinna madalseise mahtus ka vahepealsesse aega, aga 2015–2016 olid kõige karmimad. Oleks kriis kuu või kaks veel kestnud, poleks Kaunsaare vastu pidanud. Ettevõtte juhtidel oli õnneks nii palju talupojatarkust, et parematel aastatel koguti mõningane varu, tänu millele pikalt kestnud kahjumiga töötamine napilt üle elati. „Kriisis olemine tähendab kõigepealt seda, et sööda pealt tuleb kokku hoida, mineraalide ja maisijahu arvelt viisime liitri omahinna 30lt 27le sendile. Poole meie käsutuses olevast sadakonnast hektarist andsime häda sunnil ajutiselt naabritele harida, et ei peaks ise maaharimisele kulutama ja et rendiraha saaks kuidagi makstud. Suur osa meie maadest on ju renditud. Naabrid kasvatavad vilja, neil on korralik tehnika ja olematud piimahinnad neid kuristiku äärele ei viinud. Saime ilma karja vähendamiseta hakkama. Kui 2016. aastal oli meie käive ainult 450 000 euro kandis, siis tänu hindade normaliseerumisele oli see mullu juba peaaegu 700 000.”

Riskida ei taha

Praegust aega veerandsaja aasta tagusega võrreldes ütleb Heinar, et kõige suurem vahe on toodangu mahus. „Kunagi tuli talvel, kui lehmad olid kinni, ette isegi päevi, kui müüsime vaid 700 kilo, praegu läheb siit igal hommikul Leedu poole teele umbes 5 tonni piima. Eelmisel aastal oli meil lehma keskmine väljalüps 8600 kilo aastas. Lüpsilehmi on meil stabiilselt 230–240, lisaks noorloomad. Suuremaks ei saa karja praegugi ajada, sest kaheksakümnendate lõpus valminud lauta ei mahu rohkem. Noorloomade laut pärineb kuuekümnendatest.”

Ain täiendab, et muidugi on tehnika ettevõtte algusajaga võrreldes hoopis teine. „Tehnikat oleme ikka jõudumööda uuendanud ja selle üle nuriseda ei saa – traktorid, pressid jms on kõik olemas, ühtegi teenust me sisse ostma ei pea, ostame vaid vilja ja mineraalaineid. Õnneks said kõik liisingud enne viimast madalseisu tasutud.”

Mehed möönavad, et uuendada ja parendada saaks Kaunsaarel lõputult, aga kaks aastat tagatasku arvelt elamist on piimatootjad hellaks teinud. „Kunagi saime 40 senti piimaliitri eest, praegu 32, kõige nirum hind oli 18 senti. Mis plaane sa siin teed? Kõik on nii ebakindel. Juba ongi kokkuostuhinnad jälle veidi langenud, aga ega sellest ajakirjanduses eriti räägita. Praegu teeme hädapärasemaid töid: parandame katuseid, eelmisel aastal ostsime näiteks uue ruloonpressi. Tegutseme tasa ja targu, elame üks päev korraga, püüame parematel päevadel puhvrit koguda. Kui robotlauta tahaks, peaks kõvasti laenu võtma, praegu lüpsame torusse. Automaatne lüpsmine eeldaks üleminekut lägasüsteemile ja osalist vabapidamist. Kõik tuleks ümber korraldada.

Aga nende muutmistega on, nagu on. Kunagi läks moodi silorullide tegemine, osteti niidukid, pressid ja kiletajad, põllumehed ei jõudnud veel liisinguidki ära maksta, kui juba hakati rääkima, et augusilo on ikka palju parem ja odavam. Paljud hakkasidki taas augusilo tegema. Meie oleme jäänud rullide juurde, sest kolhoosiaegsed siloaugud on liiga kaugel. Lägatehnoloogiaga on sama, meil ei ole sellesse väga usku. Võib-olla peame meiegi midagi laenu abil ära tegema, aga esialgu ei tahaks kohe kuidagi. Kui tulevad mingid uued Euroopa Liidu nõudmised vms ja meil ei lasta muidu edasi tegutseda, siis ei jää muud üle, tuleb ikkagi laenu võtta.” Karja suurendamise eelduseks olevate uute lautade ehitusega on Kaunsaarel seegi lugu, et kuna tegutsetakse Nigula looduskaitseala külje all, võib ettevõtte juhtide hinnangul tekkida probleem lägahoidla rajamiseks vajalike keskkonnalubade saamisega.

Kui ärgitada Kaunsaare mehi põllumajandus-, sealhulgas piimanduspoliitikast kõnelema, siis siinkohal nad liimile ei lähe. „Meie võime siin mõelda ja rääkida mida iganes, aga see ei muuda mitte midagi. Peame hakkama saama selles olukorras, mis on. Võime keksida ühe jala pealt teise peale ja kõva häält teha, aga kasu pole sellest tuhkagi. Lõppkokkuvõttes paneb ikkagi turg asja paika.”

Juured all

Sellega, et nende koduks olevat Tali kanti teab Eesti rahvas peamiselt 2001. aasta metanoolikriisi tõttu, Kaunsaare mehed rahul ei ole. „Kohalik rahvas on sellest valdavalt üle saanud, aga ikka ja jälle tulevad siia teatud tegelased, marsivad joonelt poe taha ja annavad Eesti rahvale sõnumi, et siin justkui normaalseid ja töökaid inimesi ei elagi. Elab küll! Muidugi minnakse ka ära, sest tööd on vähe, aga ei ole vaja kõike nii mustvalgena näidata. Jah, juuakse siingi, aga kas siis linnas ei jooda … Samas ei ole meie kandis kunagi näha, et keegi sobraks prügikastides, linnas näeb seda pidevalt.”

Ise nad linna kolimise peale mõelnud ei ole. „Lihtsam ehk oleks, aga siin on juured, vanemate ja vanavanemate kodud ja maad, meie võlg ja kohustus. Narr on ju linna elama minna ja siis vahel siin käies ohata, et siin ma lapsena jooksin ja elasin. Igal pool tuleb tööd teha, linnas samuti, aga seal elad suures majas, kus kunagi ei tea, kas naaber jääb suitsukoniga magama või kukub pürotehnikaga mängima,” on Ain emotsionaalne. „Tali kandi eraldatus on nii pluss kui ka miinus. Mõnele see sobib, mõnele mitte. Kui vaatad, milliseid teid meie läbima peame, siis on see muidugi miinus. Elan töökohast kümne kilomeetri kaugusel ja minu kodutee on ikka väga haledas seisus. Näiteks kui tahad siin oma maja kindlustada, maksab see palju rohkem kui linnas, sest päästeameti auto tuleb siia hulga kauem. Aga kokkuvõttes on maaelu ikkagi vähem närviline ja kõik ei ole ainult rahas kinni.”