Väikelinna ettevõtja: eks Tallinnas oleks kergem, aga elukvaliteet on rohkem väärt

, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kilingi-Nõmmes asuva Olio Projekti osaühingu põhitöö on välitrasside rajamine. Fotol Saare tänava kanalitorustiku ehitus Pärnus Raekülas.
Kilingi-Nõmmes asuva Olio Projekti osaühingu põhitöö on välitrasside rajamine. Fotol Saare tänava kanalitorustiku ehitus Pärnus Raekülas. Foto: Olio Projekti OÜ

Pärnumaal Kilingi-Nõmmes asuval Olio Projekti osaühingul on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga tööd on enamasti ikka jagunud ja seda paljudes Eestimaa paikades.

Ettevõtte juht Alar Oks leiab, et nii ettevõtjad kui ka töömehed oleksid eluga rohkem rahul, kui regionaalpoliitilise meetmena arvestataks hangete korraldamisel peale kõige odavama hinna ka sellega, et suurfirmadega võrreldes paratamatult õhema rahakotiga kohalikud ettevõtted mingigi eelise saaksid.

Tihemetsa tehnikumist tehnilise ja EPAst maaparandaja hariduse saanud mees möönab, et eks Tallinnas oleks oma ettevõttega kergem haljale oksale jõuda, aga isegi keerulisemal ajal ei ole ta plaaninud koduse Kilingi-Nõmme tolmu jalgadelt pühkida, elukvaliteet on rohkem väärt.

Muudatused paratamatud

«EPA lõpetamise järel 1992. aastal pidin asuma tööle Pärnu EPTsse, aga kuna olid segased ajad ja maaparanduseks kellelgi mahti polnud, maandusin hoopis Kilingi-Nõmme linnavalitsuses maakorraldaja ametikohal. Tõtt-öelda polnud sealgi suurt midagi teha, töötegemise eelduseks olevaid seadusi alles hakati välja töötama. Nii hakkasingi oma äri rajamise mõtteid mõlgutama, avasime 1993. aastal kaupluse, kus müüsime edukalt autode varuosi, mootoriõlisid ja muud tehnikakaupa. Sel ajal tasus end ära peaaegu igasugune ettevõtlus,» meenutab Oks enam kui kahe aastakümne tagust aega.

Kümmekond aastat oli kõik ilus, aga siis pilt muutus. «Kilingi-Nõmmes oli palju ettevõtteid, aga nende edu sai ühelt maalt otsa. Nõukogude ajal tekkinud ettevõtetes haarasid pärast taasiseseisvumist juhtohjad paljud vanad olijad, kes kapitalistlikes tingimustes oma firmadega midagi tarka peale hakata ei osanud või ei tahtnud. Siin olid linavabrik, suur Marana puidutööstus, maaparanduse osakond, sovhoos, palju metskondi ja metsafirmasid, isegi leivakombinaat. Nüüd on vaid mõned ettevõtted, kus kohalik inimene tööd võib leida,» kahetseb Oks.

2006. aastal mõistis ta, et kaubandusega end Kilingi-Nõmmes enam ära ei toida. «Olime poepidamise kõrvalt veidi ka ehitusega tegelenud ja nüüd otsustasime täiesti ümber orienteeruda. Hakkasime allhankena vee- ja kanalisatsioonitorustikke ehitama. Alustasime Vana-Pärnust, järgnesid Raeküla ja teised projektid. Viljakas koostöö tekkis aktsiaseltsiga Merko Ehitus, kus nõuti mitte ainult soodsat hinda, vaid ka kvaliteeti. Õppisime nende tellimusi täites seda tööd õigesti tegema ja oleme kvaliteeti hoidnud. Välitrasside rajamine ongi meie põhitööks jäänud. Objekte oleme leidnud üle Eesti. 2009. aastani oli tööd väga palju, aga millegi tõttu on Eestis tendents, et kui mingis sfääris hakkab ettevõtetel hästi minema, tekib lugematu arv konkurente, kes ahnelt sama piruka kallale asuvad. Mõnda aega jagus tööd kõigile, aga turg on kaootiline – kord on tööd hästi palju, siis jälle sisuliselt üldse mitte. Et objekte saada, tehakse siis alapakkumisi või tasuvuspiiri peal kõikuvaid pakkumisi ja kvaliteet mõistagi kannatab.»

Hea sõnaga meenutab Oks paljusid huvitavaid objekte, näiteks Narva promenaadi ja Muuga aedlinnaku torustike ehitust. «Muugal võitis enamiku allhankest odavaima pakkumise teinud Läti firma, kellel oli kümme ehitusbrigaadi ja hulgaliselt tehnikat. Jäi mulje, et nüüd võetakse kogu torutöö eestlastelt üldse ära. Meie õnneks selgus varsti, et nende töös esines palju praaki, mille parandamisega nad hakkama ei saanud. Siis oli meie kord, paariks aastaks oli töö kindlustatud.»

Kuna ainult torustike ehitusele lootes võivad tööjärjes soovimatud pausid tekkida, hakkas Olio Projekti OÜ tasapisi tegelema ka betoonitööga. «Neist oli kõige põnevam Kohtla-Järvel tuhamäe sulgemine. Ehitasime tuhamäe jalamile sademevee kogumiseks hulgaliselt drenaaži ja mäe küljele betoonkraave, mida varem Eestis keegi teinud polnud. Oli meeletult suur objekt ja paras proovikivi. Uudne ja huvitav töö oli Saku õlletehases, kus koos metallitöötlemisfirmaga Helmetal IMS osalesime käär-laagritsehhi mahutite hoone juurdeehitusel.»

Hangete süsteem vildakas

Jutujärjega vee- ja kanalisatsioonitorustike juurde naastes tunnistab Oks, et nende ehitajal on Eestis üha keerulisem tööd leida. Tema hinnangul peaks hangete korraldamisel arvestama peale hinna veel mitme asjaga.

«Meil ei arvestata üldse sellega, kust firma pärit on. Räägitakse regionaalpoliitikast, kohaliku elu toetamisest, aga kohalikud firmad kodukandi objektidel tööd ei saa. Praegu on nii, et Kohtla-Järvelt käivad mehed Kilingi-Nõmme haigla katust paigaldamas, meie omakorda leiame tööd Kohtla-Järvel. Ja hangetel õiglast hinda küsida on sisuliselt võimatu. Kui oled üdini aus, ei püsi sa konkurentsis, hinnad on minule arusaamatul kombel nii alla löödud. Kuna meie ise kõiki töid ei tee, näiteks asfalteerimist ja suundpuurimist ostame sisse, peame arvestama väikese varurahaga, sest kunagi ei tea, kas midagi juhtub või läheb kõik libedalt. Lõpuks näed, et oled oma hinnaga alles viies või kuues, ja imestad, kuidas see võimalik on. Vahest siis, kui üks ettevõte teeb kõiki töid ise.

Suurfirmad ei arvestagi, et kõik nende objektid plussi jäävad, tähtis on järjepidevus: kui üks töö läheb miinusesse, aga teine lõpeb korraliku kasumiga, pole katki midagi. Väikesele ettevõttele tähendab veidigi tõsisem kahjum ukse sulgemist või tehnika müümist. See ei ole mõistlik, parem istun kodus.

Hangetega on nii, et kui kahekümnest ühe võidad, on hästi, aga pakkumise koostamine tähendab mahukat tööd, mille eest ei maksa keegi sentigi. Millegi tõttu leiamegi objekte lihtsamini kodunt kaugel, mis tähendab, et kolime oma rasketehnikaga sinna, ööbime seal ja kogu elu on pea peale pööratud. Hankesüsteem peaks eelistama kohalikke firmasid ja töö võiks olla tasustatud nii, et ettevõtjale jääb peale tegemisrõõmu kätte ka mõistlik kasum. Olen kuulnud, et Soomes arvutavad hanke korraldajad hinna maksimaalse täpsusega eelnevalt välja ja kui keegi pakub odavamalt, lükatakse ta kõrvale. Kui on alapakkumine, ei saagi ju kvaliteeti nõuda ning lõpuks ei ole see kasulik ei ehitajale ega riigile.»

Erakliente tuleb juurde

Kui Olio Projektil parasjagu suuri objekte ei ole, toimetatakse rahulikumalt. Ettevõttel on korralik tehnikapark ja selle rent võimaldab ära elada. Firmal on kolm ekskavaatorit, kaks frontaalekskavaatorit, miniekskavaator, viis komplekti kuivendussüsteeme, kaks veoautot, lisaks väiksemad masinad ja tööriistad. «Pärnu vesiliivas torustikke ehitades tuli hankida esimene kuivendussüsteem, sest ilma selleta oleks kaeviku kaldad koppa maasse lüües sisse kukkunud. Tänaseks on meil viis süsteemi, mida kasutame liigniiskes liivpinnases kõige rohkem suurte mahutite või pumplate paigaldamisel, aga samuti olime oma süsteemidega abiks näiteks Tallinnas Järvevana teel raudteealuse tunneli ehitamisel.» Kuivendus- ja kaevetehnikat renditakse välja ainult koos firma enda spetsialistidega.

Eelmise aasta kohta ütleb Alar Oks, et kuigi suuremaid töid oli vähevõitu, teeb heameelt, et kohalik elanikkond ja põllumehed on aktiviseerunud. «Kilingi-Nõmmes oli päris palju toruprojekte ja paljud kohalikud elanikud tellisid meilt vee- ja reoveetorustikuga liitumise ühendamisi, meid kasutati vundamentide ehitusel ja maaparandustöödel. Abistame meelsasti maakütteseadmete torustike paigaldamisel. Põllumehed on meid leidnud, neil aitasime võsa giljotiinida, kraave settest puhastada, truupe paigaldada ja põldude drenaažisüsteemi remontida. Erakliendid on rahul, sest praegu on meil lühemad tähtajad ja see mõjub reklaamina. Tellimusi tuleb Eesti eri paikadest. Mõningane tõus praegu on, aga kas see kestab, ei oska mina öelda. Võtame üks päev korraga.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles