Millisena jäi meelde 2017. aasta maaelus?

Foto: Arvo Meeks

Küsisime ühel või teisel moel maaelu mõjutavatelt inimestelt, mis neile 2017. aastal kõige enam rõõmu tegi või meelde jäi ja mida oleks kindlasti vaja ära teha alanud aastal.

Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas:

Põldudel kasvas 2017. aastal üks aegade suurim saak. Vaid 2015. aastal oli varasem kevad ja taimekasvuks veidi soodsam aasta. Rõõmu tegi see aga vaid sügiseni, mil selgus, et ka põldudele maha jäi läbi aegade üks suurim viljakogus. Selle saab kokku võtta Lennart Meri sõnadega: olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Taimekasvatusega seoses saab seda võtta sõna otseses mõttes: loodetavasti on põldu maha jäänud saak hea orgaaniline väetis järgmise aasta saagile.

Uuel aastal on väga vajalik tõestel faktidel ja teadusel põhineva info levik. Praegu on tavaline, et mõni huvigrupp paiskab oma info meediasse ja kui pärast selgub, et polnudki tõsi, siis see ei huvita enam kedagi. Meil Eestis toodetud toit on tunnistatud ELis pärast Soomet puhtuselt teiseks! Sellega aga nagu ei oldakski rahul ja põllumeeste laussüüdistamine on moeasjaks saanud. Eesti põllumeeste nimetamine mürgitajateks ja looduse reostajateks on levinud meedias, poliitikas ja üllatuseks ka riigikogus, kuigi nii mineraalväetiseid kui ka taimekaitsevahendeid kasutatakse meil ligi kaks korda vähem kui ELis keskmiselt.

Maaülikooli professor Arvo Viltrop:

„Katkuajal käivad mõtted ikka ühte rada. Kolmas katkuaasta andis kinnitust, et oleme katkutõrjel õigel teel – meetmed annavad tulemusi. Saame kinnitada, et haiguspuhangute avaldumine tootmissigalates on märksa vähenenud võrreldes 2015. aastaga. Tahtmata öelda, et parandamisruumi ei ole, tuleb meie seapidajaid kiita ja tunnustada – bioturvalisus on sigalates tunduvalt paranenud võrreldes 2015. aastaga. Teine asi, mille eest tuleb seapidajaid kiita, on kiire teavitamine haiguskahtlusest. See on tõhusa tauditõrje alus.

Isiklikus plaanis jääb 2017 alatiseks meelde tänu kolleegidelt saadud tunnustusele. Olen jätkuvalt selle üle väga rõõmus ja uhke. Pean seda jagama oma heade kolleegidega maaülikoolis, veterinaar- ja toidulaboratooriumis ja ka välismaal, eelkõige Friedrich Loeffleri Instituudis Saksamaal.

Eesti Vabariiki on nimetatud suureks imeks. Selle ime rüpest võime aga lisaks leida väikeseid imesid, mis võivad osutuda isegi suuremaks kui suur ime ise. Üks selline on loomaarstiharidus Eestis, mis tähistab tuleval aastal 170. sünnipäeva. 1848. aastal, mil Euroopas möllasid revolutsioonid ja langesid monarhid, asutas Vene impeerium Tartus veterinaarkooli, mis oli Tartu Ülikooli järel teine kõrghariduse tasemel haridust andev õppeasutus Eesti territooriumil. Sellest ajast on Tartus katkematult loomaarste koolitatud, mis on omamoodi ime, sest Eesti on konkurentsitult väikseima rahvaarvuga riik Euroopas (ilmselt ka maailmas), kus loomaarstiharidust antakse ja seda veel omas keeles. See on võimalik olnud, sest siin ei ole loomaarste kunagi koolitatud ainult Eesti tarbeks. Vene impeeriumi aastail vajas meie lõpetajaid kogu impeerium, Nõukogude Liidu aastail oli veerand õppuritest pärit vennasvabariikidest ja praegu on pooled tudengitest pärit välismaalt, valdavalt Euroopa Liidust (Soomest Küproseni), kuid ka USAst ja Moldovast. Õpe toimub paralleelselt eesti ja inglise keeles.

Soovin väga, et laiem üldsus, sealhulgas valitsus ja riigikogu mõistaks, et loomaarsti hariduse saamise võimalus oma kodus omas keeles väärib hoidmist. 2018. aasta on meie veterinaarhariduse püsimajäämise mõttes kriitiline, mil meie õppekeskkonna parendamine peab saama lõpetatud. Vastasel juhul kaotame nn Euroopa tunnustuse, mille tagajärjed võivad olla meie jaoks terminaalset laadi.

Kartuliteadlane Viive Rosenberg:

Headest sündmustest tooksin esile, et panin kokku teadusmonograafia „50 aastat meristeemkultuuri, uurimine ja rakendused”. Kahjuks jäi see veel kirjastamata.

Novembris käisin MTÜ Mondo lähetusel põllumajanduseksperdina Keenias. Ühel nädalal õpetasin Keenia põllumajanduse ja karjakasvatuse teaduskeskuses kartulihaigusi, tervendamist ja paljundamist, teisel kohtusin naisettevõtjatega, kes soovivad kartulit kasvatada ja neid pistikutega paljundama õppida. Reis oli erakordne ja muljeterohke.

Eriti kurb oli lootusetult haige kutsika põetamine, mis lõppes tema lahkumisega. Varsti aga kepsles ringi pisike koerake, andsime kodu hüljatud koerapoisile.

2018. aastal on esmatähtis avaldada teadusmonograafia, mille pühendan EV 100 aastapäevale.

Soovin ka Keenia naisi edasi aidata, praegu veel ei tea täpsemat tegevusplaani.

Maaeluminister Tarmo Tamm:

Vihmane sügis näitas, et meie põllumehed on sitked ja töökad ning suudavad rasketest olukordadest välja tulla. Üle mitme aasta oli põllumehel põhjust head meelt tunda üleminekutoetuste üle, mida sel aastal eraldas valitsus 19,9 miljonit eurot ja mida makstakse maksimaalse lubatud määra ulatuses 2020. aastani. Samuti suurendati senist aretustoetuseks eraldatud summat 2 miljoni võrra – kokku on aretustoetuseks ette nähtud 4 miljonit eurot.

Aasta lõpul tuli hea uudis, et Euroopa Komisjon otsustas eraldada meie põllumeestele erakorralistest ilmastikuoludest tingitud kahjude hüvitamiseks 1,3 miljonit eurot, lisaks on meie riigile antud õigus omalt poolt sellele toetusele 100 protsenti riigieelarvest lisada.

Eesti-sisestest teemadest on väga oluline uue ühistulise piimatööstuse projekt – selle rajamist toetatakse Eesti maaelu arengukavast aastail 2014–2020 15 miljoni euroga. Suurt rõõmu tegi valitsuse otsus eraldada 1,9 miljonit eurot Tori hobumajanduse keskuse ülesehitamiseks.

Eriliselt on meelde jäänud Jaapani visiit. Jaapan on Eesti toidu välisprojektide oluline sihtriik ning liha- ja piimatoodete ekspordi osas on meil Jaapani suhtes suured ootused. Kohtumine Hiina põllumajandusministri Han Changfuga andis lootust, et Hiinaga saame tulevikus teha väga head põllumajanduskoostööd ja eksportida meie tooteid sellesse riiki.

Peame mõtlema, kuidas kriisideks paremini valmis olla. Riskijuhtimise seisukohast on tähtis jõuda selgusele, kui palju peaks riskide maandamisse sekkuma riik, kui suurt osa peaksid mängima otsetoetused, milliseid riske aitaks vähendada ühistegevus ja milline on põllumehe enda vastutus.

Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor Indrek Halliste:

„Ei saanud me ka 2017. aastal üle ega ümber Euroopat laastavast seakatkust ja kahjuks jõudis seakatk sel aastal kolme Eesti seafarmi. Kui vaadata suurt pilti, siis Eestis on olukord kontrolli all. Näiteks meie naabrite juures Leedus jõudis katk kaheksasse farmi, sealhulgas ligi 25 000 seaga farmi. Lätis tuvastati 2017. aastal kodusigadel kuus Aafrika seakatku juhtumit ja Ukrainas on olnud koguni 123 juhtumit koduseafarmides.

Rõõmu teeb, et Euroopa Komisjon kiitis heaks uue Euroopa riikide tsoonideks jaotamise seoses seakatku tõttu kehtestatud piirangutega, mis leevendas märgatavalt Eesti jaoks kauplemispiiranguid.

Meie fookuses on olnud ka töö, mis aitab Eesti ettevõtetel leida uusi turge väljaspool Euroopa Liitu. Uutele suurtele turgudele pääsemine on suur ja töömahukas ettevõtmine, selleks tuleb täita väga palju nõudeid ja läbida hulk menetlusetappe. Tihtilugu arvatakse, et ettevõtja teeb taotluse ja hakkab eksportima kas Jaapanisse või Hiinasse, aga turu avanemise taga on üks meeletu pikk eeltöö kadalipp. Näiteks Hiina turu avanemine mingile tooteliigile võib kesta vähemalt aasta-poolteist.

Väga oluline on veterinaarkeskuste, loomakaitseorganisatsioonide, kohalike omavalitsuste ning Politsei- ja Piirivalveameti ladus koostöö kriitiliste juhtumite lahendamisel. Hea meel on tõdeda, et 2017. aastal leppisime loomakaitseorganisatsioonidega kokku ühtse vabatahtlike võrgustiku arendamises ning senisest tihedamas ennetus- ja nõustamiskoostöös.

Järgmine aasta tuleb muudatuste aasta. Sellest pole pääsu, kui maailm on pidevas ja väga kiires muutumises. Meie lähiaastate töö üks põhisuund on eesmärk muutuda kontrollivast ja karistavast ametist pigemini nõustavaks asutuseks.