/nginx/o/2017/12/28/7439923t1h5c46.jpg)
Et valgust on vähe, tasuks vast rääkida valgusega seotud nähtustest, näiteks videvikukiirtest (crepuscular rays) ehk Tyndalli efektist.
Ilmatark: Mis on videvikukiired
28. detsember 2017, 09:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmekesine Tyndalli efekt on üks valguse hajumise nähtusi. See tekib siis, kui valgus läbib sumestatud õhumassi (näiteks udu, tolmuse õhu vms). Sellisel juhul hajub valgus keskkonnas hõljuvas olekus aineosakestel, mis muudab valgusvihu tee keskkonnas nähtavaks, ja tekibki Tyndalli efekt.
Meteoroloogias näitab Tyndalli efekt sageli uduvine, udu, sudu olemasolu ehk üldiselt atmosfääri sumestust, seega tihti väga suurt (vähemalt 80–85%) õhuniiskust. Teisiti on lood kuiva kliimaga aladel ja mandrilises troopilises õhumassis, kus selle efekti põhjuseks on sageli tolm. Vahel eelneb see nähtus udule, kui õhus on juba väga palju veepiisakesi või jääkristalle, millel valgus hajub, kuid udu või sudu pole veel tekkinud.
Tyndalli efektil on mitmeid vorme, näiteks videvikukiired ja videvikuvastased kiired. Küllap igaüks on näinud, et kui päike on pilve taga või pilvedes on auke, siis sealt lähtuvad teinekord lehvikutaoliselt laialiminevad kiired. Neid nimetatakse videvikukiirteks. Vahel harva võivad need lähtuda mitte pilveaukudest ja -vahedest, vaid ka horisondilt, eriti kui päike on loojunud.
Veel harvem õnnestub näha, et sellised kiired nagu koonduvad madalal asuva (enamasti loojuva) päikese vastaspunkti. Nõnda on need tekkinud justkui idataevas või pea kohal. Sellist nähtust nimetatakse videvikuvastasteks kiirteks, millest ka eespool juttu oli. Mõlemad nähtused tekivad, kui valgus läbib sumestatud õhumassi, seega on olemuselt tegu Tyndalli efektiga.
Kiiri tekitavat pilve, mis kohati neelab valguse (tekitab varju), ei pruugi üldse näha. See võib olla silmapiiri taga. Säärases olukorras on päike küll loojunud, ent horisondi tagant ulatub taevavõlvil teatud kõrgusele salapärane kiirtevihk. Võimalik on see tänu Maa kumerusele.
Aasta lõppeb ikka eeltalviselt – võimalikud on kõik sajufaasid vihmast lumeni. Kuna Eesti jääb tsüklonite rüppe, siis on sajuvõimalus väga suur, samuti on ajuti tuul (peamiselt lõunakaartest) tugev. Õhutemperatuur on enamasti –3...5 kraadi, kusjuures näib, et külmem ja talvisem on ilm just enne aastavahetust, et siis jälle sulale minna.