Arm ei jäta lambast midagi alles

Tiit Efert
, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liiva talu peremees Jaak Arm väärindab lambast iga viimase kui tüki.
Liiva talu peremees Jaak Arm väärindab lambast iga viimase kui tüki. Foto: Kristina Efert

LAMMAS JA ROOS. Iisaku külje all Kasevälja külas Liiva talus on käivitatud ettevõte Lammas ja Roos, mille põhitegevus on lambakasvatus ja lambalihast toodete valmistamine. Suvisel ajal õitsevad talu hoovis roosid. Sealt pärineb ka ettevõtte nimi.

Talu peremees Jaak Arm on põline Iisaku mees, Liiva talus on ta elanud üle nelja aasta. «Talu sündis niimoodi, et sõitsin sellest kohast mööda. Siin oli üks vana põlenud maja ja silt, et koht on müüa,» räägib Jaak. Talukoht meeldis talle ja ta otsustas selle ära osta. Õuel kasvas pilliroog, sinna kaevas ta esimese asjana tiigi ja tõi kalad sisse. Seejärel tõstis vana sauna tiigi äärde ja ehitas selle kohale maja. Ümber taluõue lokkasid nõges ja ohakas. Sügiseks kasvas rohi rinnuni.

Rohuga võitlemiseks võeti tallu kaks poni. Nad sõid maalapi enam-vähem puhtaks, aga mitte päris.

Kaks suve tagasi käis Jaak abikaasa Laglega Norras, kus märgati mägedel lambaid. «Vaatasin, nii pagana ilus,» meenutab Jaak. Koju jõudes võttis ta kohe kuulutuslehe Kuldne Börs ja märkaski, et keegi müüb lambakarja. Mees haaras telefoni ja lasi lambad enda juurde tuua. Nii jõudsid tallu esimesed 13 lammast. Sealt alates pole Jaagu jaoks enam miski endine.

Maa sool

Jaak Arm on tõeline maa sool. Ta ei väsi külalistele kordamast, kui mõnus on maal elada. Külalisi võtab Jaak vastu mõnuga. Talu uksed on olnud valla avatud talude päevadel ja taluõuel on võõrustatud Läsna külateatrit.

Mees võrdleb alatasa maaelu ja maatööd spordiga. Kui linnas lähed jõusaali kangidega vehkima, siis sellel pole mingit tulemust. Kui aga maal midagi teed, siis saad nautida oma töö vilju.

Tööd pole Jaak kunagi peljanud. Kui 1990. aastate algul avanes võimalus ettevõtluseks, asus Jaak kohe tegutsema. Ta hakkas vilja kasvatama ning soetas endale kuivati ja kombaini. Põllumajandus aga ühel hetkel ammendas ennast tema jaoks ning ta asutas puidu tootmise ja töötlemise ettevõtte, kus saetakse, hööveldatakse, kuivatatakse ja lihvitakse puitu.

Nüüdseks on Jaak puiduettevõttest taandunud ja laseb partneril tegutseda. «Puiduvärk ei too enam sära silma,» sõnab mees. Tema uus hobi ja kirg on lambad ja kokandus ning ta kavatseb selles valdkonnas jätkata.

Kui paljud lambakasvatajad on hädas, et pole lambaid kuhugi realiseerida või ei saa piisavalt raha, siis Jaak on leidnud teise viisi. Ta proovib väärindada lambast iga viimase kui tüki. Isegi naha pargib ta ära ja müüb maha. Enne jõule muutusid nahad eriti populaarseks. Ta saadab neid pakiautomaatidesse üle Eesti, lisaks on tulnud tellimusi Soomest ja suisa Tiibetist. «Ma ei tea, kuidas nad meid üles leiavad, ju Facebook teeb imet,» märgib Jaak.

Kauplusauto sõidus

Kui tippajal küündis Jaagu lambakari lausa 140 isendini, siis nüüdseks on see poole väiksemaks jäänud. Unistus oli jõuda paarisaja loomani, aga selline hulk käiks talule üle jõu. Kuigi maad on 14 hektarit ja Jaak on rajanud sinna mitu koplit, on tänavune vihmane sügis maa väga vesiseks muutnud ja Jaak ei pääse sinna traktoriga peale. «Kõike head korraga ei saa, olen sunnitud karja vähendama ja keskendun pigem toidu valmistamisele,» ütleb Jaak, kelle sõnul on ümbruskonnas lambakasvatajaid küll, kes kurdavad, et neil pole loomi kuhugi müüa. «Ostan nende käest ära, nuuman täpselt selliseks nagu vaja,» räägib mees. Seni on ta kogu toodangu maha müünud ja tuleb puudugi. «Ei jõua niipalju toota, kui tahetakse.»

Kauba müügiks soetas ta kauplusauto, mis sõidab peamiselt Iisaku ja Jõhvi vahet. Käiakse ka Sillamäel ja Rakveres. Plaan on tulla Tallinna külje alla Viimsi taluturule.

«Vene inimene on lambaliha peale maiam,» põhjendab Jaak, miks kõige rohkem Jõhvis ja Sillamäel käiakse. «Eestlane tuleb leti äärde, uudistab ja teatab, et ei söö lammast.»

Kauplusauto kaubavalikus on liha, vorst, sink, vinnutatud lambakints, šašlõkk, viinerid, porgandisalat, maitsevõi, pasteet, pilaff, hallitusjuust, lihaleib, enne jõule ka verivorst. Lisaks lambalihale kasutab Jaak toodetes sea- ja veiseliha. Kõik tooted on mehe enda välja mõeldud. Talu õue ehitas ta köögi, kus saab vaikselt toimetada ja katsetada. Mõned tööpäevad kestavad peremehe sõnul kella 10–11ni õhtul.

Kogu lammas lauale

Lammas kasvab umbes 45kiloseks, lihakeha on 20 kilogrammi jagu. Mees on leidnud otstarbe igale viimasele kui tükile, neerud välja arvatud. «Ei oska midagi peale hakata, keegi võiks soovitada,» mainib Jaak.

Kõik teised rupskid on toidulaual oma koha leidnud. Lambakeel on headuse poolest tuntud, kopsust saab teha pirukat. Ära on proovitud ka silm ning peast on keedetud sülti. Oina munad on suisa delikatess ja neid on Jaak valmistanud sõpradele. Samuti on suur delikatess aju, need kogub ta kokku ja pakub külalistele peenematel üritustel. «Praen või ja sibulaga või grillin, inimestele väga meeldib,» kirjeldab Jaak.

Oma ettevõtlikkuse on Jaak pärandanud ka lastele. Triinu ja Madis toodavad Iisakus koduköögis Alutaguse juustu kaubamärgi all hallitusjuuste ja rajavad Iisaku teise otsa, Jaagu endise kodu hoovi uut meiereid, mis peaks valmima algaval aastal.

Suvel tärkavad roosid

Roosi nimi ettevõttes tuleneb aga Jaagu abikaasa Lagle hobist. Kord naasis Lagle Põltsamaa roosipäevalt 27 roosipotiga. Talle meeldisid väga Inglise roosid, seal oli just neile allahindlus, loomulikult ei tulnud ta sealt koju ainult kolme potiga. Oma lemmikuid poputab Lagle ponisõnnikuga. Kevadel pistavad taas mullast nina välja paljud roosinupud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles