LapiButiik on pisike lapitehnika- ja õmblustuba ning käsitööpood Märjamaal, mida Airi Evestus peab juba viiendat aastat. Perenaise sõnul ei ole ärinime kahes pooles vastuolu: algus viitab lapitehnikale, teine pool sellele, et iga ese on kordumatu. Lapitehnikas esemed seda ju ongi, isegi siis, kui sarnaseid asju on valmistatud mitu tükki.
Lapsepõlves Airit käsitöö ei köitnud, palju huvitavam oli isa seltsis traktoriga põllul sõita. Kodukaunistamise soov tuli koos oma pere loomisega. Ta nägi lapitehnikakursuse kuulutust, läks kohale ja vaimustus, mis sellest tekkis, põleb heleda leegiga siiani.
Päris alguses noor naine ettevõtlusest ei mõelnud, aga kui tellimusi hakkas tulema üha enam ja oli vaja arveid esitada, sai osaühing alguse ning väga loomuliku järjena harrastusest töö. Enne tegi ta läbi koolituse «Käsitööga tööle», et saada nõuandeid, kuidas end käsitööga elatada.
Ettevõtte asutamine on Airi sõnul küll suur samm, aga tegelikult pole seal midagi karta, sest väikese käibega osaühingu pidamine pole keeruline. Võimalus asutada äriühing mitterahalise sissemaksega on alustajale suur tugi, ja kui peakski ebaõnnestuma, saab alati lõpetada.
EASist saadud alustava ettevõtte toetuse eest sai soetatud paar tööstuslikku õmblusmasinat. Järgnevatel aastatel on lisandunud overlokmasin, tööstuslik aurutriikraud ja tikkimismasin. Unistus on saada tööstuslik siksakimasin, sest selle piste on ilusam, hääl vaiksem, kvaliteet ja töömugavus parem kui kodumasinal, kuid esialgu jääb ostmine hinna taha.
Kodust oma töötuppa
Ettevõte läks kodus hooga käima, kuid varsti jäi seal kitsaks. Lapitehnik, nagu Airi enda kohta on kirjutanud, leidis Märjamaal peatänava ääres ruumid. Juba on siingi riiulid tihedalt kangaid ja valmiskaupa täis. Vatiini mõõdab ja tekkide mustriplokke paneb naine kokku avaras fuajees. «Ükskõik kui palju sul ruumi on, ikka sa ära ei mahu,» kordab ta muheledes abikaasa ütlemist.
«Lapitehnika on minu jaoks ennekõike taaskasutus,» toob Airi välja oma eelistuse. Meelsasti võtab ta materjali vastu, kui keegi pakub kangaid. Kasutatud kardinad leiavad tee töökotta ka teise ringi poodidest. «Mulle tänapäevased kangad nii väga ei meeldigi. Kuigi nõukaaegsed kangad võivad olla täiesti uued, tulevad need kapist välja uuele ringile. Eelistan kasutada seda, mis on varem olemas, ma ei lähe ekstra uut materjali ostma. Kui näen uut roosilist kangast poes, jätab see mu külmaks, aga samalaadne kangas teise ringi poes paneb silma särama. Nõukaaegsed kangad on minu meelest nii ilusad, need sobivad minu maalähedase stiiliga,» seletab Airi.
LapiButiigi kodulehel on pikk loetelu toodetest, mida saab tellida: alates võtmehoidjatest ja lõpetades suurte tekkidega, aga meister täidab ka tavatumaid soove. Kõige rohkem tellitakse praegu väikelastele mängu- ja põrandatekke. Palju soovitakse laste nimedega lipukette. Menukad on põlled ja pajalapid. Nüüd on hakatud küsima nutitelefonikotte, üks viimaseid arendusi on taskutega topsid. Päkapikusokid on jõulude eel juba tellijateni jõudnud.
Üks Tallinna lasteaed on LapiButiigist tellinud õige omapäraseid «teatmematerjale». Näiteks pehme ilmajaam, kus on kirjas nädalapäevad. Hommikul kinnitatakse ilmale vastav märk (pilv, päike, sadu) krõpsu abil päeva juurde. Samuti valmis seinavaip, kus lapsed saavad valida, mis riided tänase ilmaga selga panna: sall, kindad, saapad, kleit, lühikesed või pikad püksid. Vildist tähestik 20 cm kõrguste tähtedega on juba üle antud, enne jõule on vaja ka numbrid valmis saada. «Selliste tellimuste kavandamine ja teostamine võtab hästi palju aega, see tekitab minus kärsitust. Kui töö tehtud, on eelnenud emotsioonid unustatud ja on hea tunne, et valmis said nii teistmoodi asjad,» räägib tegija.
Ikka juhtub, et tellima tullakse viimasel minutil. Kui vähegi võimalik, tuleb Airi inimesele vastu. See on end ära tasunud – kiirtellijatest on saanud püsikliendid.
Kui kliendil on selge soov ja seda on võimalik mõistliku ajaga teostada, lüüakse käed. Kes annab õmblejale vaba valiku, siis kaheksakand on motiiv, mis aitab alati välja, kui ei tule muud ideed. «See on kindla peale minek, mis paljudele meeldib. Õppisin ära ka kiirvariandi, kuidas selleks vajalikke kolmnurki teha.»
Airi ei salga, et raskemaid hetki on ka, aga üldjuhul ta naudib lapitöö tegemist. Siin on vaja kannatust ja loovust, täpsust ja arvutamist. Kui tellitakse asju, kus on palju väikesi detaile või nikerdamist, võtab ta enne tegemist hoogu. Masstööde tegemist ta ka eriti ei naudi. Kuid päris toredad on olukorrad, kui töö käigus selgub, et soovitud kangast napib. Siis tuleb väljapääsuks näiteks vahetada plokkides teatud värve, aga eks ole ka tükikesi kokku õmmeldud, et motiiv kokku saada.
Õmblustoa algusaastal juhendas Airi siin töötube. Esimene grupp sai nii palju oskusi kätte, et saavad ise edasi tegutseda. Uusi töötube pole ta enam teinud, sest selleks kulub nii palju energiat. Kursust on küsitud ja pole välistatud, et see tuleb kunagi jälle, aga praegu tahab kolme poja ema pärast tööpäeva kodus pere päralt olla. Kuigi ka seal laseb ta kätel käia: täidab pehmeid palle vatiiniga, ajab kingikottidele paelu sisse, paneb tikkimismasina tööle ja suhtleb klientidega.
Internet turundab juba ise
Oma toodete müüki alustas Airi Facebookis ja selle kaudu tellitakse kõige rohkem siiani. Kodulehel on ka e-pood. Aasta tagasi lisandus blogi, kus on toodete kirjeldused ja fotod. «Olen jõudnud selleni, kus internet turundab mind ise – märksõnadega tulen Google’i esilehel välja. Teadlikult ma turundusega ei tegele, teen lihtsalt oma postitusi. Kuna ühe domeeni peal on mu koduleht, blogi ja Facebooki konto, siis kõik see annab külastatavust juurde. Mina hea meelega tegelikult ainult õmbleksin, keegi teine võiks müüa, aga õhtul kodus tuleb just arvutis klientidega suhelda,» räägib LapiButiigi perenaine.
Tellimusi tal jagub. Kui ongi vaiksem aeg, siis sel ajal saab riiulisse õmmelda, et poes oleks valmiskaupa. «Mulle isegi pinge ja järjekord meeldib – siis teen tööd hoogsamalt. Lapitehnika on minu kirg, minu hobi, minu töö. Lapitehnika on põnev ja pakub palju mängurõõmu. Kunagi ei tea päris täpselt ette, milline näeb välja lõpptulemus. Lõpptulemuse ootamine teebki õmblemise nii põnevaks,» ütleb Airi Evestus.