Oktoobris võib ette tulla südasuvist soojust (2000. aastal kuni 23 kraadi kuu alguses) kui ka südatalvist külma (–17 kraadi 2002. a kuu keskel). Selline aastatevaheline muutlikkus on võimalik, sest Eestisse võivad jõuda väga erinevate omadustega õhumassid.
Niisiis on õhumass sünoptilise olukorra ja tsirkulatsiooni kõrval üks peatähtis faktor, mis määrab ilma ja ilmastikku. Seetõttu keskendun seekordses ilmajutus õhumassidele.
Õhumass on ulatuslik sarnaste omadustega õhu kogum, mille vertikaalne ulatus on vaid mõni kilomeeter, aga horisontaalsuunas sadu või tuhandeid kilomeetreid. Õhumassid erinevad üksteisest eelkõige tiheduse poolest – tiheduse erinevust põhjustab nii temperatuur kui ka niiskus. Seal, kus õhu tihedus kõige kiiremini muutub, on tavaliselt ka front olemas.
Front on kahe erineva tihedusega õhumassi vahel olev üleminekuvöönd. Kõige paremini on see mõistetav temperatuuri alusel, aga fronti saab määrata ka niiskuse, tuule suuna või õhurõhu kaudu. Frondid jagunevad näiteks soojadeks, külmadeks või liitunuteks (oklusioonifront), olenevalt sellest, milline õhumass on pealetungil (teisi klassifitseerimise võimalusi ei käsitle).
Selleks, et formeeruks mingi õhumass, peab korraga suur kogus õhku sarnase aluspinna (kolde) kohal olema, milleks kulub harilikult nädalaid aega. Selle ajaga omandab õhukogum teatud kindlad omadused ja nii formeerub õhumass.
Õhumasside levinumad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline. Viimase järgi jagunevad õhumassid arktilisteks, polaarseteks, troopilisteks ja ekvatoriaalseteks, need omakorda merelisteks ja mandrilisteks. Ekvatoriaalse õhumassi jagamine mereliseks ja mandriliseks on alles viimane areng. Enamasti peetakse siiski ekvatoriaalset õhumassi mereliseks, kusjuures mandri kohal on see suurema evapotranspiratsiooni tõttu niiskem kui ookeani kohal. See õhumass on väga labiilne ja seotud troopikasisese koondumisvööndiga (ITCZ – the Intertropical Convergence Zone) ega jõua kunagi Eestisse. Kõige harvemini jõuab Eestini troopiline õhumass, mida ei juhtu igal aastal. Termodünaamiliselt jagunevad õhumassid labiilseteks, stabiilseteks ja indiferentseteks ehk ükskõikseteks (ka kohalikeks).
Õhumassil võib-olla ka teise õhumassi tunnuseid, eriti transformeerumis- ehk teisenemisstaadiumis. Tüüpiline on see, et Eestisse jõuab väiksematelt laiustelt selline õhumass, mis oli alguses troopiline, aga teekonna jooksul on omandanud juba polaarse õhumassi omadusi. Siis võidakse öelda, et tegu on lähistroopilise õhumassiga, kuid see ei kuulu õhumasside klassifikatsiooni. Transformeeruv troopiline õhumass jõuab Eestisse praktiliselt igal aastal.
Praegusel nädalal (16.–22.10.2017) tuleb Eestil rinda pista nii orkaan Ophelia jäänuste kaasatoodud troopilise õhumassiga, mis nädala algul kergitas õhutemperatuuri 15 kraadini, kui ka arktilise õhumassiga, mida on nädala lõpuks põhjakaartest oodata.
Kuid läänekaartest on tulekul uued madalrõhkkonnad ja osatsüklonid. Seetõttu on ilm muutlik, sageli sajune ja aeg-ajalt tugeva tuulega. Näib siiski, et tsüklonid on valimas üha lõunapoolsemaid liikumisteid, mistõttu pääseb varasema sooja asemel üha enam mõjule ida- ja põhjakaartest saabuv külm õhumass – nädala lõpus ja edaspidi jääb õhutemperatuur alla 10 kraadi ning ilma selginemisel varitseb öökülmaoht ka õhus.