Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Öised hiirekütid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mõni noor kõrvukräts jääb päevalgi üsna nähtavale. | FOTO: Sille Annuk

Öös on helisid, öös on liikumisi. Sumedal augustiööl võib kuulda ka paljude kakkude-öökullide häälitsusi. Ühed kõrvahakkavamad on kõrvukrätsude hüüatused kii-e või kee-ü, mõnikord kostab noorlindude kaeblikuvõitu heledat vilet pii-ü.

Kui kummist lastelelu piiksutada ja niiviisi mingi hiire häält matkida, võib mõne rätsu üsna ligi peibutada. Pettuse taipamisele järgneb hoiatav vräk-räk ja nokanaksutamine.

Välimus

Päeval kõrvukräts ei tegutse, vaid varjab end mõnes puuvõras. Ta on ligikaudu haki suurune, emaslind suurem kui isane. Sulestiku poolest sugupooled ei erine: põhitoon on ookerjas, ülapoolel tumepruunid triibud ja peened ristipidised tähnid. Alapool on ruske- või hallikasookerjas tumepruunide triipudega. Hoosuled on kollakad pruuni põikmustri ja halli tipuga, sabasuled roostekarva tausta ja tumepruunide vöötidega. Ookerjate külgedega näoketta keskosa on valge, samuti kulmud. Silmade vikerkest on kevadel kollakasoranž ja läheb sügise poole kollaseks. Väga iseloomulikud on kulmude kohal tutid – «sulgkõrvad», millel küll kuulmisega seost pole; lennu ajal on «kõrvad» ludus, vastu kukalt tõmmatud. Nokk ja küünised on mustad, jalad üleni sulis.

Leviala ja jahipidamine

Kõrvukräts on levinud põhjapoolkera metsa- ja metsastepivööndis ning mägimetsades, kus on lagendikke. Tihedas metsas teda ei leidu, sest ta jahipidamismaneer erineb enamiku kakkude «seira ja ründa» laadist – kõrvukrätsud otsivad saaki madalal lennates, vaheldades kaunis jõuliste tiivalöökidega sõudlendu üsna pikkade lauglennujärkudega. Ohvri, enamasti mõne pisinärilise, näiteks uruhiire tegutsemist kuuldes pidurdab räts järsult, viskab justkui kukerpalli ja rabab saagi üsna eksimatult küünistesse.

Hääletut lendu soodustavad omalaadse struktuuriga suled, eriti tiibadel: suleservad on eriliselt pehmed, üksteisega vähem kui teistel lindudel haakuvate udemetega. Saaki haarates käänab räts välisvarba tahapoole, nii et kaks varvast on ette- ja kaks tahapoole suunatud. Ohver surmatakse noka abil.

Kakkude kolju pole sümmeetrilise ehitusega: üks kuulmeava on teisest madalamal, mis tagab ruumilise kuulmise nii vertikaal- kui horisontaaltasapinnas. Nii on võimalik saagi asukoht määrata lausa kaarekraadi täpsusega. Kakud näevad pimedas paremini kui enamik teisi linde, ent nägemine teenib eelkõige takistustega kokkupõrkamise vältimist.

Pesitsemine

Kõrvukräts on üks Eestis pesitsevast kaheksast kakuliigist ja nende hulgas arvukaim – kuni 4000 haudepaari. See arvukus on suuresti kõikuv, sõltudes talvitusoludest ja toidurohkusest. Kui mahedama talve elab Eestiski üle mitusada kõrvukrätsu, siis tüsedama lumikatte ja madala temperatuuriga talvedel hukkub neid hulgaliselt Kesk- ja Lääne-Euroopa talvituspaikadeski.

Kevadel jõuavad kõrvukrätsud oma pesapaikadele märtsi lõpul ja aprilli alul. Pesaehitamisega nad vaeva ei näe, vaid hõivavad mulluse hallvarese- või harakapesa, eelistatult mõne okaspuu otsas või ülekasvanud hekis. Isalind teavitab oma paigavalikust iga mõne sekundi tagant õõnsakõlalist  huu hüüdes, otsekui puhuks pudelisse. Emane vastab talle kimeda poolnasaalse kii-e hüüdega või heledama hoiiu-ga.

Linnupojad

Aprilli teisel poolel on pesas 4–7 lubivalget muna, mida hakatakse hauduma kohe esimesest peale. Kuna munemise intervall on kuni 48 tundi, siis kooruvad pojadki kahepäevase vahega, nii et nende suurus on vägagi erinev. Hauvad mõlemad vanemad ja esimene poeg koorub 28. haudumispäeval. Esialgu toob pessa toitu isalind, emane aga tükeldab seda parajateks palakesteks. Kehval hiireaastal ei suudagi kakupaar kõiki poegi küllaldaselt toita ja tavaliselt kasvab üles kolm kuni neli noort. Nad hakkavad pesa naaberokstel küüniste, noka ja tiivahakatiste varal turnima alates 4. elunädalast ja annavad endast videvikust keskööni teada tsiieh-mangumishüüetega, mida mõnikord on päevalgi kuulda.

Tragimad noorukid hakkavad oksalt oksale lendama 35päevaselt ja ise hiiri küttima kümne nädala vanuselt, vanemate hoolitsust jätkub veel paariks nädalaks, misjärel pesakond hajub. Augusti lõpul hakatakse rändama edela suunas, kuid üle Läänemere naljalt ei lennata ja nii tiheneb rändevool Baltimaade lääneranniku vööndis. Äraränne kestab lume tulekuni, aga tragimad-kogenenumad vanalinnud jäävad talvitama kodupiirkonnas. Lõunapoolsetel aladel on täheldatud talvitussalku, milles kuni paarkümmend lindu veedab päeva peaaegu külg külje kõrval.

Suhteliselt nõrgad ja üpris avaliku tegutsemisega kõrvukrätsud langevad tihtipeale suuremate kakkude ja kanakulli saagiks. Metsnugis ei jäta kasutamata juhust rätsupoegi pintslisse pista. Oma pesale või endale ohtu tunnetades võivad rätsud sulestiku kohevile ja tiivad rataskaardu ajada ning naksutavad valjusti nokka. Kõiki ohte vältida suutnud kõrvukrätsud on elanud kuni 28aastaseks. Rahvusvaheline looduskaitseliit on selle liigi paigutanud ohuväliste liikide lahtrisse, nii et on lootust neid huvitavaid kõrvatuttidega linde edaspidigi meie mandril kohata.

Tagasi üles