Soomlaste tšilliisu annab eestlastele silmad ette

Tiit Efert
, Maa Elu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ly Verreti ja Pentti Heinä kasvatatud tšillit saab osta ka eestlaste ostumeka Itäkeskuse juures olevast Prismast.
Ly Verreti ja Pentti Heinä kasvatatud tšillit saab osta ka eestlaste ostumeka Itäkeskuse juures olevast Prismast. Foto: Kristina Efert

Soomlaste tšillitarbimine on sedavõrd suur, et seal tasub pidada suurt tšillifarmi, mille toodang kodumaal ka ära süüakse. Aga soomlaste ostujõud on samuti suurem. Kilogramm maailma ühte kangeimat tšillit ‘Carolina Reaper’ maksab suisa 100 eurot.

Tšilli on vägagi levinud tooraine kuumade maade köökides, ent seal on levinud vaid kindlad sordid. Näiteks Tais kasutatakse enamasti vaid Tai tšillit. Seevastu põhjamaades kasvatatakse eri tšillisorte rohkem kui kuskil mujal.

Eestlaste huvi tšillide vastu on leige ja õiget tarbimiskultuuri siin välja kujunenud pole. Seevastu põhjanaabrite soomlaste juures on tšilli kiiresti populaarsust kogunud. 18. augustil algab Tamperes tänavune tšillifestival, kus armastatud ja vihatud vilja süüakse korraga suuremas koguses kui enamik eestlastest seda terve elu jooksul teeb. Sinna on oodata 30 000 külalist ning muu hulgas peetakse maailma ühe tulisema tšillisordi ‘Naga Morichi’ söömisvõistlused.

Võistlust varustab tšilliga Salo linnas asuv Heinän Puutarha perefarm, mille perenaine on Tartust pärit Ly Verret ja peremees Pentti Heinä.

Salo linn asub Helsingi ja Turu vahel. Kiirteelt maha keerates tuleb läbida veel kümmekond kilomeetrit. Salos tegutses Nokia vabrik, kus tippajal töötas 5000 inimest, nende hulgas palju eestlasi. Linnas asus suisa eesti pood.

Kui meie elame Eestis haldusreformi keskel, siis Salos toimusid suured muudatused 2009. aastal. Soome presidendi Sauli Niinistö kodulinn oli kuni 2009. aasta jaanuarini 25 000 elanikuga kaunis tihedalt asustatud väikelinn. Siis aga liideti linnaga üheksa ümberkaudset valda ning linna pindala kasvas 15 korda, elanike arv umbes poole võrra. Tšillifarmi jõudmiseks tuleb läbida linnakeskus ja seejärel külateid. Oleme küll põldude vahel, aga ametlikult siiski linnas.

Ly tuli siia tšillifarmi 24 aastat tagasi tööle ning jäi päriseks. Tal on küll Eestis sugulasi, kellel ta käib vahel külas ja kes käivad Soomes, ent side kodumaaga väga tihe pole. Vahel satuvad taluhoovi Helsingi-Turu kiirteelt maha keeranud eestlased. Ly igapäevane suhtluskeel on soome keel.

Tomatitest kõrini

Kui Pentti oli väike poiss, kasvatati talus maasikaid. Kui ta 1989. aastal talu üle võttis, kasvasid seal kurgid ja tomatid, hiljem lisandus paprika. 1999. aastal hakkas ta tšillidega tegelema, et otsida tomatile asendust, tomatist ei taha Pentti enam midagi kuulda. Tšilli kasvab suhteliselt aegamööda ja on kerge vili, mis ei koorma taime. Paar päeva võib täitsa puutumata olla, ainult kastma peab. Tomatiga aga peab tegelema kogu aeg. Kui üks päev vahele jätta, siis järgmisel on tööd topelt.

Tšillikasvatus sai alguse sellest, et seesama müüja, kes talle paprikaseemneid tarnis, pakkus ükskord, et proovigu tšillit kasvatada. Kui Pentti esimest tšillisaaki kokkuostu viima läks, siis öeldi: ärge seda jama rohkem tooge, keegi niikuinii ei taha. Aga taheti küll ja kuidas veel on tahtma hakatud! Juba küsitakse rohkem, kui farm jõuab kasvada. Kasvuhoonepind, millel tšilli kasvab, on aastatega suurenenud üle kümne korra.

Talus on seitse suurt kasvuhoonet kogupindalaga 3600 ruutmeetrit, tšillid kasvavad 2000 ruutmeetril. Ülejäänu on paprika all. Tšillisorte on tänavu kasvamas 40 ja taimi 10 000 kandis. Hobikasvatajaid on Soomes palju, aga nii suurt kasvatust ja nii paljude sortidega ei ole.

Seemned tellib Pentti kasvatajatelt üle Euroopa. Need on farmid, kus tšillisid kasvatatakse ainult seemnete jaoks. Pidevalt käib aretus, et taimed üha rohkem saaki annaksid. Penttil on seemntetega ka halbu kogemusi olnud.

«Kui seemne maha paned, ei tea tegelikult kunagi, mis sealt üles tuleb,» räägib ta. Kord ei idanenud 300 seemnest ükski. Kui keegi sellist praaki pakub, siis Pentti sealt enam kunagi midagi ei osta. Mees üritas soetada värskelt aretatud maailma kõige tulisema tšilli ‘Dragon Breath’ seemneid, ent edutult. «Võib-olla järgmisel aastal õnnestub,» avaldab ta lootust.

Kuna Pentti kasvuhooneid ei küta, siis laseb ta seemnetest taimed teistel üles kasvatada ning toob need oma farmi alles märtsis, kui ilmad kannatavad. Mõned tulisemad sordid tuleb külvata juba detsembris ja viljad hakkavad valmima alles juunis-juulis.

Tänavune külm kevad on tšillidele oma jälje jätnud. Taimed on kiduramad, mis otseselt saagikust ei mõjuta. Küll aga hakkasid taimed vilja kandma kaks nädalat hiljem, see aeg lähebki kaduma, sest sügisene pimedus lõpetab hooaja ära nagunii.

Soomlased söövad kõik ära

Farmis valmib ühel hooajal tuhandeid kilogramme tšillikaunu, mis jõuavad soomlaste toidulauale. «Soomlane on hull, tahab kõike proovida,» räägib Pentti. «Soome on praeguseks suurem tšillisööja kui mõni muu Lõuna-Euroopa riik.»

Ostjaskond on iga aastaga laienenud, sest info levib. «Facebook on kõva sõna,» lausub Pentti. Tema tooted on müügil suurte kaubanduskettide poodides Turus, Helsingis ja Tamperes märgi Salo Food all. See on Salo kandi tootjate ühine kaubamärk.

Tänavu on hästi nõutud tšillisort ‘Jalapeno’, millest on pidevalt puudus. Paar aastat varem oli pidevalt puudu ‘Habanerost’. «Pead istutades justkui ennustaja olema, mida sel aastal osta tahetakse,» sõnab Ly ja Pentti täiendab: «Kui ma oleksin hea ennustaja, siis ma ei rügaks siin kasvuhoonetes tööd teha.»

Soomlaste tšillihulluses käib Pentti sõnul pendel ühest servast teise. Kui alguses alustati leebemate viljadega, siis ühel hetkel tahtsid kõik tulisemaid, sest see näitas justkui, kui kõva tšillisööja sa oled. Nüüd hinnatakse pigem maitseid.

Pentti kasvatab tšillit igale maitsele. Mahedatest kuni eriti tulisteni. Ta näitab mahedamaitselist ‘Padroni’ tšillit. Kui meie kaubanduses on need väiksed ja rohelised, siis tema kasvuhoones suured ja punased. Vaatame ‘Jalapenot’. Pentti selgitab, et poodides müügil olevad ‘Jalapenod’ pole tegelikult valmis. Küpsed on need siis, kui pinnale tekib marmorjas muster, justkui hakkaksid praod sisse tulema. ‘Jalapenot’ on mõnus hallitusjuustuga täita, peekonisse mähkida ja grillida. ‘Rocoto Montufar’ sobib hästi lihatoitude juurde. Kollane ‘Lemon Drop’ sobib sidrunimaitse tõttu kenasti kalasupi sisse, aga sellega võib maitsestada ka hapukapsast. ‘Chocolate Habanero’ on saanud nime šokolaadise värvi järgi. See on tulisem kui tavaline ‘Habanero’ ja mõnusa puuviljase järelmaitsega.

Tšillide maailm on kirju nagu korralik pusle. Pentti näitab tšillit nimega ‘Genghis Khan Brain’. «See on hästi kange ja halva maitsega tšilli,» sõnab ta. Aga miks ta seda siis kasvatab? «Hull mees kasvatab teistele hulludele,» põhjendab ta muiates. Hilisema maitsmise käigus selgub, et asi polegi nii hull.

Ly sõnul on mees väga hea müüja. Kui Pentti ise kuskil müüb, siis läheb äri hästi. Pentti sõnul on vaja rääkida tšillisöömisega seonduvaid lugusid, siis tulevad inimesed uudistama ja kus on uudistajaid, siis sinna tuleb neid veelgi juurde.

Lugusid Penttil jagub. Kord oli isaga farmi külastanud teismeline poiss näpanud ja ära söönud terve ‘Naga Morichi’ kauna. Poiss oli seepeale pool tundi taluhoovis muda sees väänelnud. Küll pakuti talle piima ja jogurtit, aga see ei aidanud.

Teine lugu juhtus degusteerimisel Turu linnas. Üks papi kõndis korduvalt ümber Pentti leti ja pistis kogu aeg tšillit suhu. Hiljem tõid turvamehed õhetava ja südamekloppimisega hädas oleva härra Pentti juurde ja pärisid aru, mis ta on teinud, et teine ennast nii halvasti tunneb. Samal üritusel näppasid koolipoisid Pentti seljatagant kangeid tšillisid. Ühel hetkel hakkasid poistel silmad-ninad vett jooksma ja otsaette tulid higipiisad. Tšilliste sõrmedega silmade hõõrumine tegi asja ainult hullemaks. Kõik Pentti jutustatud lood õpetavad, et tšillit tuleb süüa mõistlikult.

Tšillide tulisus kõigub

Tšillisid käib Pentti tutvustamas kauplustes. «Kui pood müüb hästi, siis ma ei saa ju ära öelda.» Messidel käimisest on ta loobunud. Esiteks on kohamaks väga kallis ja enamik inimesi käib seal pigem niisama uudistamas, mitte ostmas. Küll on ta aga kindlalt kohal Tampere festivalil. Sealgi tuleb maksta 2000 eurot, ent see tasub ära. Selle kolme päeva jooksul, mis ta seal hommikust õhtuni tegutseb, lookleb tema leti taga alati saba. Oma varud müüb ta sealt kõik maha. See on üritus, kuhu kogunevad kõige suuremad tšillisõbrad. Populaarseks muudab selle ka tasuta sissepääs. «Kui oleks kasvõi mõneeurone pilet, oleks pilt hoopis teine. Inimestel oleks tõrge seda maksta,» arvab Pentti. Kes soovib, võib festivalil proovida, kui palju ta kanget kraami kannatab.

Läinud aastal sõi võitja 100 grammi ‘Naga Morichit’. Sellele eelneval võistlusel 200 grammi. Pentti ütleb selle sordi kohta, et kui tükike võtta, siis oled 20 minutit vait, sest hingata ei saa.

Aga võitja kahekordne koguse vahe on ilmselt sellest, et tšillide tulisus tegelikult kõigub. Seda on kogenud iga tarbija, sest kord on poest ostetud tšillid tulisemad, teinekord mitte nii väga.

Maitse sõltub sellestki, kui palju taim vett ja päikest saab. «Kui taim saab vähe vett, siis hakkab ta seda enda kaunast võtma, mis teeb vilja tulisemaks,» teab Pentti.

Päikese osas ei saa kasvataja midagi ette võtta. Niimoodi võib viljade maitse varieeruda isegi ühe taime küljes. Viljad, mis on rohkem lehtede sees varjus, on ilmselt tulisemad.

Üldiselt on nagu Eestis nii ka Soomes kaubanduse tšillivalik vilets. Neid tellitakse Hollandist, kus on küll aasta läbi hea tarnekindlus, aga valik ahtake. Kõige levinumad tšillid, mida müüakse, on tegelikult maitselt kõige kehvemad.

Hollandi tšillikasvatuse kohta ei ütle Pentti midagi halba. Ta on käinud seal tšilli ja paprika kasvatamist uudistamas. Hispaania toodangu osas tekib Penttil aga küsimus, millega neid kastetud on. See ei puuduta ainult tšillit, vaid ka maasikaid, tomateid ja kõiki teisi vilju, mida seal kasvatatakse. «Nad kastavad seal igasuguse veega, mida kätte saavad. Puhast vett seal ju napib,» räägib Pentti. «Mis maitsega kastmisvesi on, sama maitsega on ka saak.» Tema kastab taimi sama veega, mida ise joogiks tarbib. Klientide tagasiside kinnitab, et see kajastub ka tšillide heas maitses.

Tööd aasta läbi

Tšillifarm hoiab peremeest rakkes tegelikult aasta läbi. Kui oktoobris tehakse kasvuhooned tühjaks, siis asutakse neid puhastama ja desinfitseerima ning tuuakse sisse uued mullakotid. See töö lõpeb enamasti jõuluks. Samal ajal tegeldakse juba järgmise hooaja seemnetega. Pidevalt on tööd tšillitoodete valmistamisega.

Mees paneb tšillisid purki, marineerib neid koos kurkidega, teeb tšillimoose, kuivatab, suitsutab, teeb maitseainesegusid ja tšillisoola. Omapärane toode on ‘Naga’ tšilliga maitsestatud sinep. Tegemist on soomlastele omase magusa sinepiga, mille järelmaitse on mõnusalt tšilline. Tampere festivali jaoks on mees lasknud teha oma tšillidega jäätist.

Tšillisid suitsutab mees lepa- ja õunapuulaastudega suitsuahjus, mille ta valmistas vanast külmkapist. Kõik tooted on Pentti enda välja mõeldud. Tema farmi toodangust on Lappeenrantas toodetud ka ‘Naga’ viina.

Värskelt on purki pandud ‘Carolina Reaperiga’ maitsestatud kurgid. Tulemust veel ei tea, need peavad paar nädalat seisma. Mees laseb ühes vorstivabrikus toota grillvorste. «Kui poest ostad grillvorste tšilliga, siis alati mõtled, kus see tšilli siin on,» sõnab Pentti. Oma retsepti järgi toodetud kraamis ta pettuma ei pea.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles