Päike akna taga soojendab ja meelitab kutsuvalt. Raske on keskenduda laual pooleli olevatele töödele. Annan lõpuks kiusatusele järele ja lähen teen aias väikese ülevaatava jalutuskäigu.
Aedniku päevik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päike on soe ja lumeriismed sulavad hoolimata väikestest miinuskraadidest silmanähtavalt. Tihased tunduvad samuti rõõmustavat ja tervitavad mind oma lõbusa lauluga. Vahepeal üsna murelikuks teinud sulaveest tiigid on lõpuks (väikese kraavitusabiga) aiast kadunud. Lumi reedab, et hulganisti neljajalgseid uudishimulikke külalisi on vahetult enne mind aiatuuril käinud. Seekord suuremat kahju silma ei hakka.
Teen mõttes nimekirja töödest, millega saab kohe alustada. Siin-seal on puudel-põõsastel raske lumega murdunud mõni oks. Tammehekist saaks juba kuivanud ja vales suunas kasvavad oksad välja lõigata. Vaarikate vanad varred jäid sügisel noori võrseid toetama – nüüd on aeg ka need välja lõigata. Taskus on õnneks käepärast lõiketangid ja midagi saab juba tehtud. Noore kuuseheki külgesid on vaja trimmida tüvele lähemale – seda on kõige mõnusam teha terava aednikunoaga.
Talve jäljed
Keerdoksalise paju talvekahjustunud oksad paistavad säravate oran˛ikaskollaste võrsete taustal teravalt silma. Kohendan veel tagasi hellikutele pandud kuuseoksad, mis mõnes kohas tormituulele jalgu on jäänud.
Lõigatud okste virn ootab hakkurit. Hakitud oksad on väärtuslik lisakate olemasolevale teerajale. Sellisel päikselisel kevadehõngulisel päeval on seda pisut tüütut tööd päris tore teha.
Sügisel tehtud külvid kasvuhoone varjus on õnneks veel lumega kaetud. Nüüd on paras aeg ära külvata ka kevadtalviseks külviks jäetud püsikute seemned. Hea, et sisetunne neid liiga vara külvata ei lubanud. Möödunud soojal sügisel oleks osa neist kindlasti idanenud ja hukkunud. Otsin välja potid, mulla, liiva, sildid ja parima kirjutusvahendi välistingimustes – hariliku pliiatsi. Ükski teine kirjutusvahend pole osutunud loetavaks ka aastaid pärast külvi.
Jõuan ringiga peenra juurde, kus hõreda põõsa alt lumi üsna sulanud ja säravkollased lumekupud on oma õied juba välja pistnud. Selline päev suudab peaaegu ära petta, nagu kevad oleks käes. Kalendrisse vaadates on kindel, et päris kevadeni läheb siiski veel aega.
Veebruari lõpp
Jälle lumi, raske ja märg. Tihe lumesadu läks päeva peale sujuvalt üle vihmaks. Plastist kasvuhoone on lume raskusest päris lömmis. Tundub, et üsna viimasel hetkel saab vettinud lumekoorma alt vabaks. Sama on okaspuuvormidega.
Kui öösel veel miinuskraadid tulevad, siis rebib raske jäätunud lumi kooldunud oksad tüve küljest lahti. Käin harjaga ettevaatlikult kõik lookas puud üle. Sulailmaga õnnestub see töö üsna kiirelt ja kahjustusteta. Korras.
Lähen rahuliku südamega tagasi tuppa mõnusalt soojust kiirgava kamina ette ja jätkan pooleli olevate kirjatöödega. Päris tore, et meil on neli aastaaega.