November ja detsember on aeg, kus aednik naudib mõnuga väljateenitud puhkust. Minult on tihti küsitud, millega ma ometi talvel tegelen. Vastan täiesti siiralt: „Kui sellist hingetõmbeaega talvel ei oleks, siis ei jaksakski uut hooaega rõõmuga alustada ...”
Kerin end süümepiinata kamina ette diivanile ja sirvin mõnuga suvel lugemata jäänud ajakirjade virna, otsin internetist uusi põnevaid ideid ja taimi. Aga kui tuju on, naudin aias ja looduses ringijalutamist ning imetlen lehtedeta puude oksagraafikat. Tore ja rahustav on vaadata pärast kirevat suve peenrasse allesjäetud kõrreliste ja püsikute erinevat struktuuri ning võrsete ja seemnekodade pruuni värvi. Eriti imelise varjundi saavad need külmal päikselisel hommikul härmatisega kaetult. Õppige armastama pruuni – pruun on värv!
Teen uueks hooajaks plaane. Sel aastal sai plaanipidamisele lisaks ideed kohe teoks teha: pisut pikemaks on kasvanud kiviaed, jupike uuenenud teerada, juba ammu ümberkorraldusi oodanud püsikupeenardes on ettevalmistustöid tehtud. Kuidas saabki puhata, kui siin-seal näitavad end üksikud õied ja nendega koos on salakavalad umbrohud jõudnud ootamatult uue ringi seemneteni. Seega on multitud aladel vaja koorepurukihti täiendada, et kõplamise ja kaevamise asemel lasta vihmaussidel töö teha. Kangema iseloomuga naatide ja orasheina tõrjumiseks tuleb siis küll ajalehekiht enne alla panna. Selleks ajaks, kui leht kõduneb, on alla andnud ka tülikad juured.
Nüüd detsembris juhtub paraku nii, et just hoo sisse saanud toimetamine lõpeb kiirelt pimeduse saabudes. Siis pole muud, kui aed ise salapärase (küünla)valgusega täita. Tore on riputada küünlalühtrid kiviaiale või puude okstele nii, et toaaknast saab romantilist valgust nautida. Ettevalmistused jääst küünlaümbriste tegemiseks on samuti tehtud, aga kas loodus need ka valmis aitab teha, jääb esialgu teadmata.
Muruniiduk välja
Ajal, kui ootad, et valge tekk maale laotub ja hooaja võiks päriselt lõppenuks lugeda, vaatan hoopis murelikult liiga pikaks veninud muru ja mõtlen, et ilmselt peab veel kord muruniiduki talvekorterist välja tirima, et muru kontrolli alla saada. Samuti peaks varuma komposti või kuuseoksi külmaõrnade juurte kaitseks, kui pakane peaks üllatama lumeta maad.
Mõned õrnemad alpiaia taimed tahtnuks juba ammu väikestki katust pea kohale lõputu vihma eest. Sula maaga on vaja veel toed maha vajutada, et siis ereda kevadpäikese saabudes mõnd hellikut päikesepõletuse eest varjutuskangaga kaitsta. Praegu sellise sooja ja liigniiske ilmaga taimi kinni mässides sünnib sellest rohkem kahju kui kasu. Halvimal juhul lähevad need katte sees hoopis hauduma.
Ilusat pühadeaega!
Mida veel aias ära teha?