Ärinaisest programmeerija vahetas ameti maahotelli pidamise vastu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Maarja Otsa

Jõgevamaal Änkkülas asuva Mokko maahotelli perenaine Külliki Alekand oli omal ajal Kuldse Börsi üks asutajaid. Ligi kümne aasta eest müüs ta osaluse firmas maha ning paigutas selle Mokko maahotelli ülesehitamisse, kus võtab nüüd turiste vastu ja üürib ruume välja. Kõrvaltegevusena peetakse talus hobuseid ja 200-pealist lambakarja.

Mokko talu õuel jooksevad tulijatele vastu iga sabalöögiga aina enam oma entusiasmi kasvatavad leonbergeri tõugu Gemma ja borderkolli Tups. Hobused ja mõned põhikarjast eraldatud lambad söövad eemal aedikus isukalt heina. Perenaine jalutab mööda looklevat lumerada külalistele vastu.

Külliki Alekand on elumuutusega rahul. «Nagu mu tütar ütleb –materiaalselt ei ole võib-olla kõige tulusam, aga emotsionaalselt tasub see end kindlasti ära,» lausub programmeerija ja pealinna ärinaise rolli taluperenaise tegemiste vastu vahetanud Külliki Alekand. «Minu jaoks on talu elustiil ja ma naudin sellega kaasnevat vabadust,» lisab ta.

Mokko talu on Alekandide perele pika ajalooga koht. Vaarisa Jaan Alekand ostis talu 1867. aastal Kuremaa mõisnikult von Oettingenilt. Esimese Eesti vabariigi ajal oli Mokko õitsev talu ning selle peremees Franz Alekand oli ka ühiskondlikult väga aktiivne. 1944. aastal ta küüditati, pere paisati laiali ja järgnevate aastakümnete jooksul hävisid kõik taluhooned peale aidamaja. 1981. aastal ostsid Alekandid talukoha kolhoosilt tagasi endale maakoduks ja hakkasid seda järk-järgult taastama, mõtlemata kordagi, et sellest võib tulevikus maahotell saada.   

Kui enamik turismitegijaid reklaamivad end lausega «aktiivne puhkus», siis Mokko talu pakub vastupidi just passiivset puhkust – see on koht neile, kes armastavad loodust, vaikust, rahu ja tunnet, et ajal pole kiiret. «Me ei paku mingeid pakette ega jutusta legende iga kivi juures,» ütleb perenaine Külliki Alekand. «Siin sa võidki verandal tunde raamatuid lugeda või linnulaulu kuulata,» räägib perenaine ja lisab, et Mokkole tulijad võiksid tunda end kui maal vanaema juures.  

Vanaema on Mokkol täiesti olemas – Hilja Alekand, endine apteeker, ronib parasjagu pööningult alla ja räägib heatujuliselt, kuidas ta apteekri täpsusega korda lõi, et kõik mahla- ja hoidistekastid oleksid suuruse järgi rivis. Kui ei teaks, siis ei usuks, et proua saab sel aastal 90. «Minult küsiti eelmisel aastal, kas ma hakkan juba 80 saama. Selliste küsimuste peale istun ma kohe eriti sirgelt ja edvistan oma vanadusega,» jutustab talu vanem perenaine kelmikalt naerdes.

Just Hilja Alekand oli see, kes omal ajal Mokkol turismindusega alustas. Oli 1990ndate keskpaik. «Ma lugesin Vooremaast, et Viljandimaal toimub turismiseminar. Enne seda oli mulle kätte jäänud just üks Soome brošüür, kus seisis, et võtame oma majas külalisi vastu ning õue peal on kass ja koer. Mina mõtlesin, et meil on ka ju kass ja koer ja läksin sinna turismiseminarile. Sel ajal oli turism veel päris uus mõiste,» meenutab Hilja Alekand.

Pärast koolitust sai Mokko talu tutvustus avaldatud ühes saksakeelses voldikus. «Mina arvasin lihtsameelselt, et nüüd on meil kohe saba ukse taga, aga esimesel aastal tuli ainult üks Saksa abielupaar, keda huvitasid väga taimekooslused ja kes veetsid mu tütretütrega koos tunde rabas,» räägib Hilja Alekand. Edaspidi hakkas Saksamaalt ja mujaltki turiste juba rohkem saabuma.

Ehmatav 2007

Külalisi võeti siis veel vastu vanas aidamajas. Uue aidamaja taastamise ja saunamaja ehitamisega alustas tütar Külliki Alekand 2000. aastate keskel. Ema ja tütar meenutavad 2007. aastat. «Ma olin just Tallinnas Jazzkaare-kontserdil ja ema helistas, et maja pole enam,» ütleb Külliki Alekand. «Mis mõttes ei ole?» ei tahtnud see esialgu pähe mahtuda. Just siis, kui uue aidamaja taastamine oli lõpule jõudmas, võttis ehitustööde käigus hooletusest alguse saanud tuli endaga seni tehtud töö kaasa.

Õhtul maale tagasi jõudes ning põlvini ulatuvat savi, tselluvilla ja vee segu nähes ei tekkinud Külliki Alekandil hetkekski mõtet käega lüüa ja jätta aidahoone ülesehitamine sinnapaika. «Võtsin kiiresti laenu ja hakkasin otsast peale. Võib-olla, kui see oleks olnud mingi muu äri, siis oleksin loobunud, aga see ei ole äri, see on elustiil. Mõnes mõttes oleme me hädas nagu inimesed oma mõisaga, et ei saa sellest nii lihtsalt loobuda,» selgitab Külliki Alekand.

Praeguseks võõrustab Mokko maahotell külalisi neljas majas – peamajas, kus asuvad kõige uhkemad toad, sealhulgas sviidid ning avar ruum erinevate ürituste, näiteks pulmade, juubelite ja seminaride jaoks, tiigi kaldal on saunamaja ning külalisi majutatakse ka aidamajas ja keldrimajas. Korraga mahub ööbima umbes 30 inimest, kuid täismaja perenaine üldjuhul ei taha. «Kui on eriüritused, siis muidugi, aga üldiselt mulle meeldib, kui ei ole väga palju rahvast, sest siis saavad kõik külalised nautida privaatsust.»

Mõtteviisi muutus

Esialgu olid Mokko maahotelli külalised peamiselt välismaalased. «Siis, kui me 1990ndate keskel alustasime, oli eestlastele veel võõras maksta kuskil öömaja eest ja pigem mindi tädi, onu, vanaema või vanaisa juurde. Nüüd on järjest juurde tulnud peresid, kel ei ole enam maavanaema ja kes tulevadki suvel mõneks päevaks siia, et tunda end «maal»,» kõneleb Külliki Alekand. «Praegu jagunevad eestlased ja välismaalased külastajate seas umbes pooleks,» lisab ta.

Reklaami pole Mokko taluhotell endale teinud mujal kui internetis ning info on levinud suusõnaliselt. «Mokko oli booking.com portaalis üks esimesi Eesti majutuskohti,» lausub perenaine ja selgitab: «Olin ise maailmas ringi reisides seda portaali kasutanud ja kui ma aastaid tagasi hakkasin uurima, milliseid Eesti majutuskohti seal pakutakse, oli ainult neli asutust, neist kaks Pärnust. Nüüd on seal neid muidugi palju, aga sel ajal oli Mokko esimeste hulgas.» Välisturistid leiavadki Alekandi sõnul Mokko üles peamiselt booking.com kaudu, sest see on veebikülg, mida nad teavad ja usaldavad.

Kõige kergemini leiab perenaine ühise keele sakslaste ja prantslastega, kuid turiste saabub Mokkole ka märksa kaugemalt, näiteks Lõuna-Koreast. Külliki Alekand nendib, et nende talu pererahvas on omal moel Eesti saadikuteks, sest tihtilugu on nemad esimesed eestlased, kellega turistid siinmail rohkem suhtlevad.

«Mulle on väga oluline, millise mulje meie ja laiemalt kogu Eesti välismaalastele jätab. Ma ise ei lähe neile rääkima, aga kui külalised huvi tunnevad, siis jutustan Eestist hea meelega. Läbi enda me turundame tegelikult tervet Eestit,» tõdeb perenaine, kes on ka ise suur reisimisfänn, pakkides igal võimalusel asjad ning avastades erinevaid paiku mitmel pool maailmas. Tema eriliseks lemmikuks on Euroopa ooperiteatrid. Mokkol võtab sel ajal külalisi vastu ema Hilja Alekand.

Mokko talu elustiili juurde käivad ka lambad ja hobused. Mõlemad on Mokkole jõudnud perenaise sõnul juhuslikult, kui nii võib öelda 200 lamba ja ligi kümne hobuse kohta. «Mulle tuli tööle naine, kellel olid lambad, ja ma ostsin need lambad ära, kuna meil on 60 hektarit maad ja võimalusi nende pidamiseks jagub,» räägib Külliki Alekand.

Mahepaberitega lambad müüb ta kas Märjamaa lihatööstusele või Eesti Lambakasvatajate Seltsi kaudu. Nahad laseb ära parkida Jõgeva nahatehases.

meesterööd

Lammaste eest hoolitseb talus sulane. «Minu meelest on lambad meestetöö, sest lambad on sellised loomad, kes jooksevad kõik korraga kas sinu suunas või sinu juurest ära, ja kui lammas kaalub 80 kilo, siis mina temaga hakkama ei saaks. Aga meil on sulane, kel on kogemusi,» jutustab ta.

Hobused on Mokko talus ennekõike lihtsalt rõõmuks. «Kuna tütar käis Tondil ratsutamas, siis sai kunagi Kuremaa pankrotistunud hobusekasvatusest ostetud esimene hobune, hiljem veel teisedki,» meenutab perenaine, kuidas hobused Mokkole jõudsid.

Pealtnäha tundub Mokko justkui valmis ja perenaine ise on korduvalt öelnud, et rohkem ei ehita ta Mokkole midagi. «Millegi pärast mu tütred hakkavad selle peale alati naerma,» lisab ta. «Midagi suuremat siiski praegu plaanis ei ole. Pigem tahaks lihvida seda, mis olemas on.»

Artikkel ilmus Maaelu Edendaja erilehes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles