/nginx/o/2018/04/19/7796214t1h828d.jpg)
Osaühing Tohuvana Saeveski toodab sae- ja höövelmaterjali. 1999. aastal asutatud ettevõtte praegune juht Ivo Vahtmäe on firmaga seotud umbes 15 aastat. Omanikud on vahetunud, aga valdkond jäänud samaks.
Tohuvana Saeveski omanik: „Riik peaks keelama ümarpalgi väljaveo”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevõtte müügihall asub Raplas Viljandi maanteel, tootmine käib mõniteist kilomeetrit eemal Ohekatkus. Kokku töötab firmas üheksa inimest, neist kuus saekaatris.
Firmajuhile teeb enim tuska, et riik lubab eksportida töötlemata ümarpalki, mistõttu väiketootjad kannatavad ja suur osa tulust läheb Eestist välja.
Ruumi jääb puudu
Praegu renditavas hoones tegutseb Tohuvana müügipool kümmekond aastat, enne seda piirduti saekaatri ja tagasihoidlike müügiplatsidega. „Algusaastatel tootsimegi ainult ekspordiks, aga kui Eestis algas suur ehitusbuum ja kõik saekaatrid tühjaks osteti, polnud meilgi enam põhjust ekspordile panustada. Seadsime end Raplasse sisse ja koos buumi lõpuga sattusime keerulisse seisu. Õnneks tulime sellest välja,” meenutab Vahtmäe.
Rapla kandi inimesed teavad Tohuvana puiduhalli omaniku hinnangul piisavalt hästi, et vajaduse korral saab siit nii suurema koguse kui väikse lauajupi kätte. „Saekaatreid on siinkandis palju, aga kuivateid vähem, see on meie eelis. Kogu saematerjal, välisvoodrilauad ja osa põrandalaudu, mida Raplas müüme, on meie enda toodetud. Kuna meie saekaatris ei ole nii kõrgel tasemel kallist höövlit nagu suurtööstustel, ei tee me väga siledat sisevoodrilauda, seda ostame sisse. Aga sageli ei nõuagi inimene ideaalset siledust, talle on tähtis, et materjal oleks viisakas ja muidugi võimalikult soodne,” kõneleb Vahtmäe. Tohuvana toodangust lähebki talvel kõige paremini kaubaks voodrilaud, suvel saematerjal.
Ettevõtte müügihallis on 1500 ruutmeetrit müügipinda, aga sortiment sedavõrd lai, et ruumi jääb puudu. „Praegusest pinnast piisaks, kui ajaksime kauba laeni ulatuvatesse tornidesse, aga meie kliendid tahavad materjali lähedalt näha ja katsuda. Nõutavam kaup on alati kohapeal olemas, aga vajadusel tellime. Olen uurinud, et ehk saaks halli kõrvalt ühe meile sobiva maatüki ära osta ja panna sinna püsti täiendav tenthall, aga ei saa kuidagi seda maad kätte. Ideaalis võiks meil üks köetav müügihall ka tisleripuidu jaoks olla, muidu tõmbab puit niiskuse sisse. Aga eks unistada ikka võib, tuleb rahul olla sellega, mis on,“ tõdeb Vahtmäe.
Kliendid jõuavad Tohuvana puiduhalli peamiselt kodumaakonnast. „Hinnapakkumisi küsitakse küll interneti teel Võrust ja mujaltki, aga keegi ju ei tule siia mitmesaja kilomeetri kauguselt puidule järele ega taha ka transpordikulusid kinni maksta. Nii et meil on ikkagi rohkem piirkondlik äri. 25 kilomeetri kaugusel asuv Kohila on viimane, kust siia osatakse tulla. Mingil määral on ka tallinlasi ja Türi inimesi. Suur osa eraklientidest tahab ise materjali valida ja väldib kohti, kus seda teha ei saa. Ainus, mida meie ei luba pakenditest välja võtta ja sorteerida, on termokilesse pakendatud standardlauad – kui on ühte lauda juurde vaja, siis ikka saab, aga võtame järjest, seal on tootjagarantii ja sellest piisab. Ostjate seas on nii erakliente kui kohalikke ehitusfirmasid, aga eks ikka otsitakse, kust kõige odavamalt saab,” avab Vahtmäe oma ettevõtte argipäeva. Peale puidumüügi laenutab Tohuvana puidu kojuviimiseks vajalikke järelhaagiseid ja pakub transporditeenust.
Saekaater suudaks rohkem
Ohekatkul, täpsemalt Hiie külas asuv Tohuvana saekaater on peitunud metsade, karjääride ja krossiradade taha, nii et allakirjutanu suutis tund aega selle ümbruses kohale jõudmata tiirutada ja läbida selle aja jooksul kümneid kilomeetreid. „Saekaatris hoiame masinad töökorras. Hoonete välimus tahaks küll kõpitsemist, aga ennekõike peavad nad oma eesmärki täitma. Paar aastat tagasi ühendasime kaks hoonet omavahel, lisasime efektiivsust. Ühel aastal vajus ühe poole katus lume raskuse all sisse. Selle taastasime, nii et kulusid on ikka ka,” tõdeb Vahtmäe ja lisab, et saekaatrisse investeerimine on väga riskantne tegevus, sest toormaterjali kättesaamisega oli näiteks läinud talvel tõsiseid probleeme. „Metsast materjali kätte ei saanud. Vähemalt kuu aega seisime. Mingil perioodil tegime lühemaid tööpäevi. Üritasin meeste puhkusi kuidagi sättida, aga eks nemadki eelistavad ju suve. Kui palki on vähe ja selle hind läheb lakke, siis suured kokkuostjad ostavad selle ikka ükskõik mis hinnaga. Ilma jäävad meiesugused väiketootjad. Ootasime pikalt normaalse hinnaga palki, kuid lõpuks ei jäänudki muud üle kui osta kallilt. Selle aasta kasumi sööb see sisuliselt ära. Kliendile saame oma toodangu hinda tõsta maksimaalselt 5 protsenti, muidu läheb ta mujale, aga palgi hind tõusis umbes 20 protsenti. Suured tootjad ja müüjad kannatavad oma mahtude juures selliseid kõikumisi valutumalt ära.“
Siinkohal viskab Vahtmäe kivi riigi kapsaaeda: „Minu hinnangul teeb riik väga valesti, et lastakse Eestist ümarpalki välja viia. Näiteks Venemaal on ammu keelatud täiesti töötlemata ümarpalgi eksport. Meie ja teised saekaatrid suudaks märkimisväärselt rohkem toota, anda toorainele lisaväärtust, aga ei, põhiline osa puidust läheb lihtsalt ümarana välja. Suudaksime toota mitmes vahetuses, kohalikud inimesed saaks tööd ja sissetulekut. Me oleme isegi kolmes vahetuses töötanud. Ehitusmaterjal maksab ju rohkem kui ümarpalk. Muidu läheb nii, et osta mujalt sae- ja höövelmaterjali kokku ja müü seda, enda saekaatril võib mõte ära kaduda.”
Tohuvana tulevikuplaanidest kõneldes jääb Vahtmäe tagasihoidlikuks: „Suuri plaane väga teha ei taha, sest ettevõtte ostmisest on jäänud veel kohustusi. Tootevalikut ja müügipinda tahaks muidugi laiendada.”