/nginx/o/2018/03/15/7687201t1h20be.jpg)
Kuigi Eesti lihaveisekasvatust koondaval kodulehel on aasta alguses loetud üles suisa 17 tõugu, keda siin kasvatatakse, siis põhiliste lihaloomadena läheb ikkagi arvesse tabeli esimene ots, kus troonivad herefordi, aberdiini-anguse, limusiini, simmentali ja šarolee tõug.
„Jah, mõningaid piisoneid on ka,” nõustub Eesti Lihaveisekasvatamise Seltsi lihaveiste aretusspetsialist Reet Toi tabelit vaadates, kuid tähendab, et piisonid küll elavad Lääne-Virumaal, aga lihaveiste rea all nende aretusega ei tegeleta, vaid nad on toodud näiteks loomaaiast. „17 nimetust on kirjas küll, aga tegelikult on juttu ikkagi rohkem herefordist, aberdiini-angusest, limusiinist, šaroleest, simmentalist, akviteeni heledast ja muidugi Šoti mägiveisest.”
Lihaveiste kasvatamine on Eestis tõusuteel, kokku oli neid aasta alguses üle 75 000 looma. Arv kõneleb Reet Toi sõnul sellest, et loomi on kenasti, aga alati võiks rohkem olla. „Praegu viiakse neid palju Eestist välja ja meie tõumaterjali vastu tuntakse huvi,” märgib ta. Kui meil poleks olnud müügivõimalust näiteks Türki ja Rumeeniasse, oleks loomade arv kindlasti üle 80 000. Lisaks nuumloomadele ostab Türgi näiteks ka lehmikuid, keda juba ise üles kasvatada. „Emasloom. Lehmmullikas,” täpsustab ta terminit. „Lehmikud on need, kes ema juurest ära võetakse ja võõrutatakse. On ka pullik.”
Populaarsemad tõud
Üks levinum lihaveis Eestis on aberdiini-anguse tõug. Aasta alguse seisuga oli neid meie karjamaadel 16 805, hulgalt jäid nad alla vaid herefordidele, keda oli sadakond looma rohkem. Tegu on kunagi Soomest Eestisse toodud tõuga, kellel on muljetavaldav ajalugu. Tõug arenes välja 19. sajandi algupoole raskepärasest, musta värvi, sarvedeta, Põhja-Šotimaalt Aberdeeni ja Anguse krahvkonnast pärit kohalikust tõust ja sai kõigest 50 aasta jooksul üheks levinumaks lihaveiste tõuks maailmas. Kiire arengu üks verstapost oli Pariisi maailmanäitusel 1878. aastal saavutatud esikoht. Tegu on keskmise suurusega loomaga, kes täiskasvanuna kaalub 550 kuni 750 kilogrammi, pullid isegi kuni tonni. Loomad on värvuselt mustad, kuid esineb ka punast varianti. Angust kasutatakse laialdaselt ristamisel, et parandada lihakere kvaliteeti ja piimaandi.
Herefordid on Eestisse toodud juba 1970. aastatel. Sarnaselt aberdiini-angusega, kelle esimesed esindajad jõudsid Eestisse 1990. aastatel, aitab nende arvukusele kaasa see, et neid saab kasvatada suhteliselt väikese vaevaga. „Nad ei ole nii nõudlikud. Saab väljas hoida ja vähem panustada, aga vähem saab ka raha,” ütleb Reet Toi. Limusiinid, simmetalid ja šaroleed tahavad intensiivsemat söötmist ja pidamist saada ning on ka suurema lihakehaga. „Valida tasub neid pidamisvõimaluste järgi. Kui ikka on looduslikud karjamaad ja silotegemise võimalused nii head pole, siis on õige just herefordi või aberdiini-anguse tõug.” Isegi veebruarikülmadega pole midagi viltu, kui need tõud õues on. „Ainult siis nad on häiritud, kui on väga vinge tuul ja niiske. Sellise külmaga poegimist küll väljas näha ei tahaks.”
Algselt kasvatati tõugu Lääne-Inglismaal Herefordi krahvkonnas, algupäraselt olid herefordid suurekasvulised veoloomad kaaluga isegi üle 1400 kilogrammi. Pärast aastat 1800 aretati välja tänapäevase välimusega tõug. Hereford on keskmise suurusega tumepunane loom, kelle pea ja kaela alumine osa, kõhualune, sabaots ja reeglina ka jala alaosad on valged. Hereford on sõbralik ja sõnakuulelik, hea kohanemisvõimega loom. Täiskasvanud lehma kehamass jääb 750 ja 950 kilogrammi vahele, pullil on see kuni 1200 kilogrammi.
Rannaala hooldajad
„Nende kahe järel tulevadki limusiin, šarolee ja simmental,” loetleb Reet Toi. Pärast neid on juba Šoti mägiveised. „Aga need on atraktiivsed, mitte lihatootmise otstarbel,” ütleb ta veiste kohta, keda on Eestis ligi 6000 ja kelle liha peetakse looduslähedaseks ja tervislikuks. Kergekaalulise veisetõuna on loomad Eestis suureks abiks hoopis rannakarjamaade hooldamisel ja neid leidub ka Kesk-Eestis ja turismitaludes. Šoti mägiveise lehma kaal on kuni 550 kilogrammi ja pullidel 800. Tõugu peetakse äärmiselt sõbralikuks, kui teda kasvatamisel hästi kohelda. Tõutunnusena on nad kasvult väikesed, karv on pikk ja selle all tihe aluskarv. Tavaliselt on loomad värvuselt kuldpruunid, kuid on ka tiigrikarvalisi ja musti. Tõu omapära on pikad sarved. Šoti mägiveis kasvab aeglaselt, seetõttu on ta teiste veistega võrreldes pikaealisem. Sööda suhtes on ta vähenõudlik ja talvitub meelsamini väljas kui sees, kuna tõug pärineb Šotimaa mägialadelt, kus nad on kidurakasvulistel karjamaadel kaua vastu pidanud.