Või hind on saavutanud tarbija taluvuse piiri (4)

Sirje Niitra
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Riigikogu maaelukomisjon arutas koos asjaomaste organisatsioonide esindajatega olukorda toiduaineturul ja leidis, et hinnad pole mõne aasta tagusega võrreldes sugugi kõrgemad ja võipaanika on inimesed ise ajakirjanduse abiga tekitanud.

Riigikogu maaelukomisjoni esimees Aivar Kokk, millistele järeldustele jõudsite?

Kui vaatame toiduainete hindu, siis võrreldes nelja-viie aasta tagustega pole need tõusnud, pigem võivad need isegi langenud olla. Võrreldes aga kahe aasta taguse olukorraga on hinnad muidugi tõusnud, eriti piimatööstuses.

Kui 2014. aastal lähenes piimaliitri hind meil 50 sendile, siis enne seda oli see 20–24 sendi vahel ja nüüdseks on jõudnud 30 sendi juurde. Põllumehed on saanud oma kauba eest veidi paremat hinda, kuid see on lisanud hinda ka poeletil. Samal ajal on ka inimeste elatustase tõusnud. Need kaks aastat, mis olid põllumeestele väga rasked, olid tarbijaile head ajad. Aga usun, et iga Eesti inimene soovib osta kodumaist toodangut ja tahab, et meie põllumees ellu jääks.

Praegu on või teema valuliselt üles kerkinud ja selle hind peaaegu kaks korda tõusnud. Mis selle taga on?

Minu arust on selle taga ajakirjandus. Kui küsida tootjatelt, siis nad ütlevad, et neil on võimsusi piisavalt, ja kui küsida kaupmeestelt, siis nemad vastavad, et täidavad igal hommikul oma riiulid võipakkidega. Inimesed koguvad võivarusid külmkappi, ehkki mõne kuu eest ostetud kraam praegu enam kõige parem ei ole ja värske või on ikka parema maitsega. Kinnitan, et paanikaks pole mitte mingisugust põhjust. Kui nüüd paar-kolm nädalat või tagavaraks ostmine lõpeb, siis pole ka ohtu, et või hind tõusu jätkab, pigem hakkab see siis langema. Hind kerkib seetõttu, et seda meeletus koguses kokku ostetakse. Millegipärast koort ja piima niimoodi varuks ei soetata.

Üks põhjus võib ka olla hiljuti avalikustatud ameeriklaste uuring, mille järgi või söömine on tervislik. On sellel mõju tarbimisele?

Inimese organism omastab loomset rasva tõepoolest paremini kui taimset, mida tuleb ümber töödelda ja milleks kulub rohkem energiat. On selge, et loomset rasva tuleb süüa, aga seda tuleb tarbida mõistlikus koguses, kui just ei taheta, et kehakaal tõuseks. Eks maainimesele olid need asjad ammuilma teada. Kõige kasulikum on muidugi rohkem juur- ja puuvilja süüa. Meie oma rapsist tehtud taimsed õlid on samas samuti väga kvaliteetsed ja tervislikud.

Kuidas suhtuda Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri väitesse, et mõnes Euroopa osas müüakse halvema kvaliteediga toitu kui teises, hoolimata sellest, et pakend ja kaubamärk on sama? Kas toidurassismiks nimetatud nähtus kuidagi ka meid puudutab?

See teema oli meil komisjonis jutuks küll, et mõne maa tootjad müüvad oma kaupa eri riikides erineva kvaliteediga. Eestis meil sellist kogemust ei ole. Järgmisel kuul kohtume Veterinaar- ja Toiduameti inimestega, et otsustada, kas peaks ka Eestis mõne toiduaine kohta sellise uuringu tegema. Seni on Tšehhis, Slovakkias, Ungaris ja Bulgaarias uuritud ja leitud mõned tooted, mis riigiti, kuhu neid eksporditakse, erinevad. Me aga ei tea, on see pahatahtlik või on põhjuseks hoopis see, et eri riikides on omad maitse-eelistused, millest lähtutakse. Näiteks on öeldud, et Eestis toodetud soolaheeringas Rootsis kindlasti kaubaks ei läheks.

Mis komisjoni soovitus tarbijale siis oleks?

Sooviksime, et inimesed jätaksid nüüd või tagavaraks ostmise paariks nädalaks järele ja tarbiksid selle ära, mis külmkappi kogunenud. Siis saaks ka võipaki hind vanale tasemele tagasi langeda. Võid on piisavalt ja seda pole vaja koguda. Piima töötlemisel jääb rasva alati nii palju üle, et sellest võid teha. Piimatoodang on meil kaks korda suurem, kui seda ära tarvitada jõuame, ja palju toorpiima läheb Eestist välja. Või edasist hinnatõusu pole vaja samuti karta, sest see on juba saavutanud tarbija taluvuse piiri. Paljud on hakanud ka alternatiive vaatama ja leiva peale midagi muud määrima.

Kas vastab tõele, et suuremat tootmismahtu taga ajades on meie lehmade piim järjest lahjemaks läinud?

Kui mõelda sellele ajale, kui meie vanavanematel oli kodus üks-kaks lehma, siis oli piima rasvaprotsent tõesti seitse kuni kaheksa. Praegu on see keskmiselt 3,7 kuni neli protsenti. Aga see pole kindlasti põhjus võipaanika tekkimiseks.

Kommentaarid (4)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles