Kuni Eestimaal on veel puutumata loodust, on meil kasvamas ka kanarbikku. Samamoodi nagu puhas loodus on meie rikkus, on seda ka kanarbik. Põhjamaades on kanarbikku tuntud ja kasutatud väga ammustest aegadest. Kanarbik ravimtaimena on pakkunud leevendust inimesele ja loomadele laudas, samuti on seda voodis küljealusena kasutatud.
Norralased on valinud kanarbiku oma rahvustaimeks, nii kõrgelt on seda taime seal hinnatud.
Usutakse ka, et kanarbik toob õnne. Samas pannakse kanarbikku pruudikimpudesse, et see vähendaks pruudi kirge teiste meeste vastu. Vihmamaagias on kanarbiku põletamist kasutatud vihma väljakutsumiseks. Pidavat aitama liiga võimuka ülemuse vastu, kui panna oma töölauale kimp kanarbikku. Meie esivanemad ennustasid kanarbiku õitsemise järgi ilma ja ajastasid põllutöid.
Kanarbik on tänapäeval meie nõmmede ja kõrgete liivaste metsaaluste peamine kattetaim. Kasvab ka rabas ja rabamännikutes ja muudab need sügise hakul rikkalikult õitsedes ülikauniteks paikadeks. Pikk õitsemine, juunist kuni septembrini-oktoobrini, on teinud kanarbikust asendamatu mesilaste rõõmu. On ju enamik meist maitsnud kanarbikumett, head, ravitoimelist ja tumedat.
Taim ise on igihaljas kääbuspõõsas, sirelilillad, harva ka valged õied on väikesed ja kellukakujulised. Lõpetab õitsemise septembris-oktoobris külmade tulles. Parim kogumisaeg on augustis-septembris õitsemise ajal, kuivade ja päikseliste ilmadega. Kogutakse 10–15 cm pikkuseid taimelatvu või võetakse ainult õied, need kuivatatakse laiali laotatult õhurikkas ja varjulises ruumis.
Juba 1640. aastal on briti arst John Parkinson kirjeldanud kanarbikku kui tugevat veeajatit. Kui juua kanarbikuteed kaks tassi päevas, hommikul ja õhtul tühja kõhuga, ja nii 30 päeva järjest, siis vabanetakse neeru- ja sapikividest. Kanarbikuürt sisaldab flavoonglükosiide, arbutiini, alkaloid erikodüniini, mõruglükosiid erikoliini, saponiine, parkaineid, orgaanilisi happeid, tärklist, karotiini ja mineraalsoolasid.
Kanarbiku kõige tugevam toime on eritusorganitele. Veel toimib kanarbik põletikuvastaselt, antiseptiliselt, desinfitseerivalt ja suurendab diureesi. Kanarbikuürti kasutatakse seetõttu kusepõie-, neeru- ja sapikivide vastu. Kanarbikutee on hea köhavaigistaja ja rögalahtistaja. Gastriidi, enterokoliitide korral tuleks samuti juua kanarbikuteed. Sel ravimtaimeteel on ka rahustav toime, soovitatakse neuroosi, unetuse ja asteenilise seisundi korral. Piinava podagra või reumaatiliste liigesevalude vastu on hea teha kanarbikuvanni ja juua kanarbikuteed, mis paneb higistama ja võtab ära valu. Suure maohappesuse korral on soovitatav lisada naistepuna ja piparmünti. Kanarbikutee alandab palavikku, soodustab seedimist ja võitleb mikroobidega. Tee toimib rasvumise vastu ja seda pannakse paljudesse dieedisegudesse.
Välispidiselt tarvitatakse haavade raviks, silmade loputamiseks, nahahaiguste ja allergiate korral. Võtab ära halva hingeõhu, kui loputada suud, aitab hambavalu ja igemepõletikku ravida.
Vanal ajal kasutati kanarbikku ka loomasöödana nagu heina, sellest tehti harjasid-luudasid ja kasutati värvimiseks. Vaestel aegadel tehti voodi aluskotid kanarbikuga pehmemaks.
Kuna sel aastal on loodus oma imeliste andidega hilisem, on praegu metsaalustes ja raielankidel veel küllalt kanarbikuõisi. Kui lähete kuiva ilmaga seenemetsa või jõhvikarappa, võtke kaasa paberkott kanarbikuõite korjamiseks, nii saate mitu sügisandi korraga.
Rahustav tee,
mis vähendab ka maohappesust ja refluksi:
1 tl peenestatud kanarbikuõisi
½ tl naistepunaõisi
⅓ tl piparmündilehti
Segu puistata 250 ml tassi, lisada keev vesi ja lasta kaane all vähemalt viis minutit tõmmata. Kurnata ja juua soojalt soovitatavalt koos kanarbikumeega, 30 minutit enne magaminekut.
Tassike teed aitab hästi sügismasendust leevendada, rahustab päevasest stressist ärevad mõtted. Samas on see ülimaitsev ja nautimist väärt õhtune lõõgastusrituaal.