Põllult saab rekordsaake

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuulekaer viljapõllul
Tuulekaer viljapõllul Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kakskümmend aastat tagasi asutatud Läänemaal Kullamaa vallas tegutseva Reinu-Einari osaühingu tegevjuht ja põhiosanik Einar Pärnpuu ütleb, et põlluharimisega tegi firma algust, kuna tänaseks meie hulgast lahkunud teine osanik oli põllumees ja et metsanduse taustaga Pärnpuul endal suvel rohkem tegemist oleks.  

Põllumajandusega saime alustada tänu metsast teenitud rahale.

Oma metsa on ettevõttel praegugi tuhatkond hektarit. Kui põlluharimist alustati nullist, siis praegu kasvab vili 1800 hektaril. Töötajaid on firmas alla kümne, nende seas Pärnpuu abikaasa Linda, poeg Risto ja maaülikoolis taimekasvatust tudeeriv tütar Sandra. Kontori- ja põllumasinate töökoja kõrval on avatud autoteenindus. 

«Õigel ajal saime paraja hulga maad omandisse ja rendile. Praegu oleks ikka väga keeruline põllumajandusettevõttega alustada, vaba maad lihtsalt ei ole või on see nii kallis, et seda saavad osta vaid meist kasumlikumatel aladel raha teenivad firmad. Põllumajandus on väga kapitalimahukas ja aeglase käibega, kui täna paneme talivilja maha, siis investeeritud raha saame tagasi aasta pärast. Suvivilja korral kiiremini, aga üldistatult saab öelda, et rahapatakas on keskeltläbi pool aastat mullas ja enne sügist seda kätte ei saa,» selgitab Pärnpuu.

Peamiselt kasvatab Reinu-Einari OÜ teravilja, aga 250 hektarit on rapsi ja teist sama palju kaunviljade all. Rapsiga on muret omajagu, aga kui saak on hea, on peremehe sõnul rahaline võit korralik. «Kuna meie keskkonnasäästlik majandamine lubab ühel põllul rapsi kasvatada igal neljandal aastal, siis liiale ei saa kuidagi minna.»

Tänavustest saakidest rääkides ütleb Pärnpuu, et tema küll ilma ei kiru, eelmise aasta kogused on juba käes ja ettevõtte rekordsaakidest saab rääkida peaaegu iga kultuuri puhul. Hästi mõjus asjaolu, et vett oli kasvuajal pidevalt palju. Kehvem, et koristusajal on seda veel rohkem. Kõik saagi valmimised hilinesid ja mida hiljem koristad, seda kallimaks see läheb. «Näiteks varajast otra hakkasime eelmisel aastal koristama 21. juulil, tänavu 7. augustil,» toob Pärnpuu näite.

Võrreldes varasemaga on mehe sõnul põllumehe elu lihtsamaks läinud. Kasvõi selle poolest, et turundusega tegelevad teised, kaup on börsil müüdav ja ostjad usaldusväärsed. Ole mees ja tooda, aga võimalikult odavalt. Siin tulevadki taas jutuks riigiti ebavõrdsed ELi toetused.

«Kui turg on vaba, siis ei tohi toetused olla mitu korda erinevad või ärgu olgu neid üldse mitte üheski riigis. Kui meie saame sakslasega võrreldes kolm korda vähem toetust, siis tehnika hindade tõusu kaudu võtab ta selle veel kolmekordselt tagasi. Kombain, mis maksis kaheksa aastat tagasi 3,2 miljonit krooni, maksab nüüd üle kahe korra rohkem. Eelmisel aastal ostsime kombaini juba 410 000 euro eest, mis kroonides teeks 6,72 miljonit. Põhijutt on, et hoidke palgalt kokku. Miks mina pean oma töötajaid näljutama, et «vanad riigid» saaksid oma tehnikat ülikallilt müüa? Meie töölised tahavad samuti saada inimväärset palka ja aasta ringi kaheksatunnist tööpäeva, aga hooajal pole see võimalik. Kaks kuud rabame nii, et pole aega ninagi pühkida ja lapsed ei tunne kodus ära. Tehnika muidugi areneb, uus masin teeb esialgu suurepärast tööd, aga näib, et hooldus ei jõua sellele supermoodsale IT-le, mis masinatel küljes on, piisavalt hästi järele. Kui tehnika vananeb, pole sellega enam midagi teha. Mingi andur läheb läbi ja ongi kõik, masin seisab. Skeemi sulle ei anta, tasuv töö hoitakse kiivalt hooldusmeeskondadele ja ega nemadki kõiki probleeme lahendada suuda.»

Pärnpuu kinnitusel kaoks toetuste ebavõrdsusega seotud mured juhul, kui need üldse ära kaotataks, aga siis tekiks see häda, et Euroopa põllumajandus ei suuda Ameerika või Uus-Meremaaga konkureerida. «Samas nõuded ja tingimused on Eestis jälle karmimad kui Euroopas tavaliselt. Meie ametnikud on küll ülipüüdlikud, aga sageli asjatundmatud,» on mees pahane. Pärnpuu kuulub maaeluministeeriumi juurde moodustatud põllumajanduse ja maaelu arengu nõukokku ning ei saa näiteks tänini aru, miks on vaja tuulekaera seadust. Nii on see ainult Soomes ja meil. «Turg paneb ise asjad paika, sest tuulekaeraga vilja eest saab raha vähem,» on tema seisukoht.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles