Malle Jürilo maalähedane elu

Kairi Oja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kanapidamine on Malle Jürilo kogemust mööda üsna lihtne – kaks korda päevas süüa, jook peab kogu aeg ees olema, õige valgusrežiim, et munatoodangut tuleks. Oluline on ka puhas pesa ja aeg-ajalt parasiiditõrjet teha ning rebaste suhtes peab valvel olema.
Kanapidamine on Malle Jürilo kogemust mööda üsna lihtne – kaks korda päevas süüa, jook peab kogu aeg ees olema, õige valgusrežiim, et munatoodangut tuleks. Oluline on ka puhas pesa ja aeg-ajalt parasiiditõrjet teha ning rebaste suhtes peab valvel olema. Foto: Hele-Mai Alamaa

Tallinnas ei kosta kuke kiremist kuigi sagedasti. Malle Jürilo ja tema pere koduaiast Meriväljal kostab. Tõsi – nelja lapse, kolme kassi, ühe koera, ühe roti ja paariteistkümne kanaga perekond ei ela päris südalinnas, vaid Meriväljal. Linna lähedal maal, nagu naine tavatseb öelda.

«Sellest on viis ja pool aastat, kui ühel hommikul oli kiiks peas, et nüüd on kindlasti kanu vaja,» alustab Jürilo, kes nüüdseks ilma kanadeta elu enam ette ei kujutagi. «Küsimus oli lihtsalt selles, kuidas mees enda poole moosida,» muheleb ta.

Nii alustas ta abikaasaga juttu esialgu mõnest kanast ja sellest, et tegelikult ei ole vaja kellelgi teisel nende eest hoolitseda ja kanapidamine on väga lihtne. Ent mõistagi ei saa kanad elada korraliku talvemajata. Parajasti oli ajastus selline, kus mees unistas reisileminekust. «Mina aga kõhklesin ja seadsingi väga kavalalt ultimaatumi: kui sina ehitad mulle kanamaja, tulen mina sinuga reisile,» jätkab naine. Kanamaja sai valmis ja reis ka tehtud.

Esimesed kaks kana

Kahele esimesele kanale sõideti järgi Eesti teise otsa Tsirguliinasse, elevust oli üle pea. Ühel suvehommikul aeda minnes kuulis Malle kummalist kriiksuvat häält ega saanud aru, mis heli see on. «Lõpuks hakkas kohale jõudma, et üks minu kana oli kirema hakanud. Paari nädala pärast selgus, et ka minu teine kana on hoopiski kukk.»

Rõõmust ta just lakke ei hüpanud, sest ootas ju, kunas kanad munele hakkavad. Praegu patseerib aias ringi 13 tavalist munakana ja araukaana tõugu kanad. «Need annavad siniseid mune,» lisab naine. Veel on seltskonnas uhked puhvis ja karvaste jalgadega faverollid.

«Esimesel aastal on munatoodang kõige parem, siis väheneb aasta-aastalt,» märgib Malle. Praegu on kõik kanad kahe ja poole aastased ning katavad pere munavajaduse täielikult. «Tarbime mune päris palju. Kui linnud on nooremad, jagub ka sõpradele-tuttavatele. Viimase viie aasta jooksul olen mune poest ostnud vaid paaril korral, kui olen korraldanud suuremaid üritusi. Loomulikult ei vaadanud ma muid kui mahemune,» räägib naine, kes koos pere ja sõpradega sai alles hiljaaegu hakkama üsna suuremahulise kodukohvikuga Merivälja kodukohvikute päeval. Järjekord oli pikk ja rahvast jagus õhtutundideni.

«Kui kanade võtmiseks valmistusime, otsisin kõikvõimalikku materjali, et endale selgeks teha, kuidas asjad käivad,» jätkab Malle, kel on lapsepõlvest vanaema juures kanade talitamise kogemus. «Aga kes seda enam mäletab, sellest ajast on juba palju möödas ja asjad käivad tänapäeval üsna teisiti,» ütleb Malle, kelle unelektüüriks olid tükk aega Piret Purru-Lemetti «Faberge munad» ja Kerstin Nelke-Heinroosi «Lihtne abimees algajale kanapidajale».

Kana muneb nokast

Facebookis on linnukasvatajate grupp, kust saab omasugustelt nõu küsida ja rõõme jagada. Söödaks on lindudel spetsiaalne mahegraanul ja -vili. «Meie majapidamises ei visata toitu ära – kõik läheb tarbimiseks. Välja arvatud avokaado, hapukurk, tilgastanud piimatooted jmt, mis kanadele ei sobi. Munade kvaliteedi loogika on Malle sõnutsi lihtne: saad seda, mida kana noka vahele annad. «Anname head-paremat, see on kindel. Poemunade peale ei taha mõeldagi – eriti kui kümne muna hind on ainult sentides,» on Malle kindel.

Kui on jälle parasjagu aasta, kus uued tibud tulevad, on Jürilote kodu alatasa laste sõpru täis. Kõikide laste lasteaiarühmad on käinud koogil-kakaol ja tibudega tutvumas. Linnalastel rõõmu kui palju.

Elu loomadega õpetab vastutama

Ent nagu lastel ikka, on algul elevust palju ja tahetakse kõike teha, aga aja jooksul tüdinetakse ja tööind kaob. Hommikune söötmine on ikka pereema teha, sest lapsed ju koolis, õhtul käivad nad aga kordamööda kanadega asjatamas. Pereema tegi mõned aastad tagasi, peamiselt just laste tõttu, otsuse kodus töötamise kasuks.

Nüüdseks on Malle valmistatud hõbe- ja muud väärisehted tellijate seas juba kaubamärgina tuntust kogunud. Veel sai naisest hiljaaegu «Rännaku» terapeut. Varem töötas ta pikki aastaid raamatupidajana, kõik muud tegevused on tema ellu tulnud laste kasvamise ajal.

«Olen oma elu seadnud nii, et olen ise oma aja peremees. Kui tööst villand saab või kondid kangeks jäävad, lähen õue, paitan kanu, mängin koeraga, mõni kassidest magab niikuinii kas süles või seljataga, kevaditi lõikan puid ja põõsaid, kastan tomateid või rohin peenraid,» räägib Malle, kelle jaoks on see kõik väga-väga mõnus enese laadimise viis. «Ega paljude lastega elu muudmoodi hästi saagi toimida – töö, sujuv hetk puhkuseks, lapsed, toiduvalmistamine, majapidamine – kõik käib suures osas jooksvalt just nii, nagu tuleb. Siin ongi tähtis, et saab võtta hetked endale, kus end lõdvaks lasta, need teevad rõõmu ja pakuvad naudingut. Eks need on igaühe jaoks erinevad – mina naudin oma peret, loomi ja suurt aeda, seda, et saan näpud mulda pista.»

Aleksander (15), Iskander (10), Anna-Loviisa (9), Helene-Lisette (7) teavad, et ilma midagi tegemata ei tule ka midagi. Nii aitavad lapsed koos emaga kordamööda korraldada õhtust kanapidamist. «Poisid aitavad kanamaja puhastamisel ja niidavad suvel muru. Lisaks koristavad kõik enam-vähem ise oma tube ja köögi-söögitoa korrashoidmiseks on meil külmkapiuksel graafik – et emme ei pea õhtul pärast tundi-paari söögitegemist enam põrandat pühkima või nõusid koristama. Ega see igakord vaidlusteta kulge, kuid toimib siiski,» muigab Malle.

Laste külalistele meeldib Malle sõnul söötmise-munakorjamise juures olla. «See neile uus ja huvitav tegevus,» ütleb naine ja lisab, et poisid on talle kanamaja kraamimisel tõhusaks abiks. «Eks saaksin muidugi isegi tehtud, aga on just oluline, et nad õpiksid tööd tegema ja vastutust võtma. Seda mitte ainult kanade, vaid ka teiste koduelukate puhul – meil elab veel üks rott, kolm kassi ja koer,» loetleb Malle. Tema sõnul on lastel tarvis mõista, et kõik, kes on perre võetud, vajavad hoolt, toitmist ja tähelepanu. «Kui oleme korra otsustanud, siis on meil kohustused kuni lõpuni. See ei ole ühepäevane mängulust, vaid vastutus teise, endast väiksema eest,» ütleb Malle kindlal toonil.

Kanakarjane ei sobinud

Mõni aasta tagasi oli Jürilotel borderkolli, kes arvas Malle ütlust mööda, et tema eluülesanne on kanu karjatada. «Tol ajal olid meil paar braama tõugu kana, ilusad prisked sulepallid, aga natuke pikavõitu taipamisega,» jutustab naine. «Seega ka koerale hästi ei allunud. Koer oli õpetatud lambaid ajama – tohtis kasukast naksata, aga nahk pidi loomal terveks jääma. Ühel õhtul otsiti kogu kambaga kadunud braamat – Annat. «Lapsed lõpuks loobusid, õnneks. Šokk oli suur, kui ta lõpuks põõsast leidsin – ilma ühegi suleta. Koer tegi oma tööd, mis oli talle elulise tähtsusega, aga kana oli juhmivõitu ega allunud korraldustele, eks koer siis muudkui naksaski sulgi ta küljest ... kuni enam polnud ühtegi,» meenutab Malle.

«Tol hetkel proovisin teda elule poputada, soojendasin-söötsin, paari päeva pärast ta muidugi suri,» lausub Malle. Nüüd teab ta, et kanal oleks olnud õige tol hetkel minna lasta, mitte tema agooniat pikendada.

Kanapidamine on Malle kogemust mööda siiski tegelikult kaunis lihtne – kaks korda päevas süüa, jook peab kogu aeg ees olema. «Õige valgusrežiim, et munatoodangut tuleks. Puhas pesa ja aeg-ajalt parasiiditõrje, kui välihooaeg läbi saab ja siseruumi üle kolitakse.»

Reisile minnes tuleb Malle sõnul muidugi alati leida keegi kogu loomamajandust haldama. «Aga ega lapsigi saa üksi koju jätta, nii et üks asjaajamine kokkuvõttes,» leiab ta.

Malle meenutab, et kui esimesed kanad hakkasid aias vabalt ringi jalutama, tuli tihtipeale ette, et mõni neist kuskilt aia vahelt plehku sai. «On korduvalt nähtud lehviva kleidi ja õuekalossidega kanapidajat mööda kodutänavat autode vahel käed laiali jooksmas, et autod kanu alla ei ajaks,» naerab Malle. «Nalja kõigil nabani, minul küll mitte senini, kuni suleline süles on.»

Kevadistel noortel kanadel ei tulnud algul õhtuti majjaminek veel kuigi hästi välja, nii sättisid nad siis end kambakesti mööda hoovi puude okste peale ritta. «Siis käisime abikaasaga õhtuti, redel kaenlas ja lamp otsaees, mööda aeda ja otsisime puude otsast kanu,» jutustab Malle. See oli üsna igaõhtune rituaal algul. «Sõpradel-tuttavatel oli siis jälle, mille üle naerda. Eks ta naljakas ongi.»

Muretsesid kiremise pärast

Kanapidamise alguses oli pere mures, mida naabrid kuke kiremisest arvavad, sest isegi siis, kui kukk majas kinni oli, kostis kiremine kaugele. «Ent naabrid olid väga nostalgilises meeleolus ja arvasid hoopis, et tore, ongi nagu maal lapsepõlves,» lausub ta.

Muidugi, kui kord õhtul ununes kanamaja uks kinni panemata ja pool viis hommikul kikas viisijupi üles võttis, lidus perenaine otse voodist, saba seljas, kukke püüdma, lootuses jaole saada enne, kui naabrid kukest ja temast enesest ka suppi teevad.

Praegu Jürilotel kukke polegi. «Eelmisel suvel juhtus kahetsusväärne lugu, kus üks väike laps hirmutas kukke, pärast kukk ründas ehk kaitses oma kanu,» räägib Malle. Edaspidi sai majast välja tulla ainult kas labida või rehaga, muidu oli kukk kohe kallal. «Kuri kukk tekitab koledaid haavu ja lastele kohutavaid emotsionaalseid traumasid,» teab ta. Seda ei saanud nad lubada ja kukk pidi perest lahkuma.

Läinud talv oli soe ja kanad kogu aeg väljas. «Ühel päeval nägin aknast, et kogu kanaaed on valge. Lumi see kindlasti polnud. Jooksin ähmiga välja – kõik oli ühtlase sulekihi all. Lugesin kanad üle – kaks oli puudu. Niipalju läks õnneks, et kaks kõige vanemat,» räägib Malle. «Rebaserein oli lõunal käinud – ühe oli aia alt ära vedinud, teine, paksem, oli sinna kinni jäänud. Aga nii okkaliste põõsaste vahel, et jäime paariks päevaks mõtlema, kuidas ta sealt kätte saame. Polnudki vaja kaua mõelda, sest ega reinuvadergi juhm ole, viis ka teise päeva lõunasöögi minema. Õnneks rohkem pole tulnud.»

Suvised juurikad oma aiast

Peenramaa Mallel enda meelest liiga suur ei ole, aga suvised värsked juurikad, salatid, ürdid, tomatid-kurgid saab ikka enda aiast. «Lisaks õunad, ploomid, kirsid, mustad ja punased sõstrad, tikrid ja vaarikad,» loetleb ta. Moosid, mahlad, hoidised teeb Malle kõik ise, ilma suhkruta. «Meil on suur pere ja mulle on alati olnud tähtis, et toit laual oleks võimalikult puhas ja kvaliteetne. Seega, valmistoitu või poolfabrikaate meie kodu köök ei tunne, keedan-küpsetan-vaaritan kõik ise,» jätkab Malle. 30kilone talvine maasikalaar ostetakse tuttava taluniku käest ja hoiustatakse koos teiste marjade ja aiasaadustega jääkapis. «Väetisi ma ei kasuta, kanakaka ja kompostimuld kuluvad aga marjaks ära,» kinnitab ta.

Väiksena oli Malle enda sõnul ikka maatüdruk – kõik vaheajad ja suved Taevaskojas, maal vanaema juures. «Enamik talutöid on mulle tuttavad – alates lehma lüpsmisest, heinateost, aiamaa hooldamisest kuni lauda koristamiseni ja hoidiste tegemiseni. See kodu, mis meil praegu on, on olnud minu unistus,» kõneleb naine ja tema pilgust kumab vastu miski, mida lõpuni seletada ei saa. Öeldakse ju, et meie lapsepõlv on meiega alati kaasas. Kas ongi vaja nii väga lõpuni täiskasvanuks saada?

«Praegu on see minu tänane päev – suur aed, kanad, kassid ja koer, peenramaa, kus juurikaid kasvatada, kasvuhoone, õunapuud, mida mööda kevaditi kõõluda ja oksi lõigata. See on lihtsalt super,» kiidab naine.

Unistus turismitalust

Vahel räägib Malle mehele, et kui lapsed koolid lõpetavad ja nemad pensionieas, siis lähevad maale turismitalu pidama. Et siis saab rahulikult maaelu nautida. «Aga eks mina vist naudin seda rohkem kui abikaasa. Temal on lihtsalt kuldsed käed – teeb peedist pesumasina ja rohkemgi veel. Eks näis, kuidas elu veereb ja mis tal meie jaoks varuks on,» arutleb naine.

Veel taotleb ta koduköögi tunnustamise dokumente, et hakata pakkuma ilma nisujahu, suhkru, piima ja munata toitu inimestele, kel terviseprobleemid ja sobilikku toitu raskem leida. «Kuna ise olen omadega samuti praegu samas kohas, siis muudkui katsetan ja proovin ning kõik on väga põnev. Kõige võti on üks – teen seda, mida armastan. Armastuse ja hingega,» ütleb Malle.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles