Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Põlatud maasikavaarika kaitseks

Ühe kasvataja kogemus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Need viljad on veel toored, laske neil vähemalt nädala põõsal päikesepaistel kosuda ja hiljem pole maitsel suurt häda miskit. | FOTO: Mailiis Ollino

Kaheksa aastat tagasi tõi ämm mulle sügisel ühe uudse taime. Keegi lätlane olevat poe ees müünud. Internet toona veel suurt midagi maasikavaarika kohta öelda ei osanud. Istutasin taime maha ja kevadel avastasin ehmatusega, et see ei elanud talve üle.

Hiliskevadel hakkas aga sügisel istutatud taime asemel kolm uut end maast välja ajama. Nii saingi teadmise, et igal kevadel tärkab taim uuesti ja varasemast arvukamalt.

Nüüdseks on maasikavaarikaid Eesti paljudes koduaedades kasvamas ja internetis arvamusi selle kohta rohkelt. Pea kõik need mainivad viljade kehva maitset ja kiidetakse vaid marjade ilusat välimust. Ühesõnaga – maad nende alla raisata ei tasu.

Arvasin minagi nii. Suured punased viljad tulevad umbes poole meetri kõrguseks kasvavale põõsale augustis. Üliilusad viljad kohe kutsuvad noppima. Meilgi korjati kohe punaseks läinud viljad põõsalt ära ja polnud neil maitset miskit. Paar aastat lapsed küll noppisid neid, siis tüdinesid ja mullu jäid punased marjad põõsale seisma. Siis juba seismisest tumelillaks tõmbunud vilja suhu pistes tuli aga tunnistada, et väga maitsev.

Tänavu jäid viljad taas põõsale seisma ja viis-kuus päeva päikese käes punasena püsinud marju noppides tuleb jälle öelda, et täiesti söödavad on need. Jah, ülivõrdes kiita ei saa, aga sel suvel napi päikese käes valminud maasikatest on lõpuni valmida lastud maasikavaarikad magusamad küll. Täpselt nagu viinamarjaga ’Zilga’– esimesed paar aastat arvasime, et hapud marjad ning kui enam korjata ei viitsinud ja värvunud marjad paar nädalat rahulikult päikese käes seista said, avastasime, et tegu väga magusate marjadega.

Tõsi, kui nädal aega järjest on taevas pilves ja ladistab vihma, siis ei aita aeg ka maitset parandada. Maasikavaarikas armastab päikest.

Kui suve algul jäime muru niitmisega hiljemaks, olid meetri kaugusel peenrast pisikesed taimekesed kohe murust tõusmas. Levis peenraski teiste taimede vahele kõike oma teel lämmatades. Kiskusin üleliigsed maasikavaarikad mullast välja, pisut juurt jäi külge, võtsin labida ja vajutasin mullasse prao ühe suure kännu kõrval, pistsin väljakitkutud maasikavaarika sinna sisse ja vajutasin jalaga mulla taime ümber kinni ning ei mingit kobestamist, rohimist, väetamist, kastmist. Läinud nädalal olid neil taimekestel juba punased viljad küljes.

Seega sobib maasikavaarikas minu kogemuse põhjal pinnakatteks sinna, kus miski muu mõistlik ei kasva. Kuna põõsas on tihe ja varred kaetud teravate ogadega, ei pääse sellest hekist läbi ükski naabri kass. Istutada tasub taimed nii, et niiduki või trimmeriga saaks ümberringi hooldada.

Vihje: kes seda taime oma aeda tahab, siis küsige varasuvel mõne tuttava käest, kel see kasvamas. Uskuge, ta on üliõnnelik, kui natukenegi neid ära anda saab.

Tagasi üles