Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kodumaiste lehtpuuliikide olukord järjest halveneb

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Haige harilik pärn Vabaduse väljakul | FOTO: Aino Aaspõllu

Olen ligi 50 aasta jooksul inventeerinud meie metsasid, looduskaitsealuseid vanu mõisaparke ning linnades olevaid parke, haljasalasid ja õuepuid. Kurvastusega peab nentima, et enamasti on meie kodumaiste lehtpuuliikide olukord selle aja jooksul tunduvalt halvenenud.

Harilik pärn (Tilia cordata) oli meie hiiepuu, vanade mõisaparkide põhipuuliik, lemmikpuu, keda istutati vanasti taluõuedesse. Eelmise sajandi 70ndate lõpus vanu loodukaitse all olevaid parke inventeerides imetlesin harilikke pärnasid, eriti suur oli vahe harilike jalakatega, kes olid jalakasurma poolt juba ammu tugevalt kahjustatud.

Lõpetasin 1979. aasta hooaja Viljandi lossimägedes, kus oli palju poolkuivanud jalakaid, nende vahel ilusad vanad pärnad, seest juba õõnsad, aga ikka veel võrad ilusad ja elujõulised. Aasta hiljem Tartu ja Valga linnaparke inventeerides olin üllatunud, sest noorte pärnade võras leidus palju kuivanud oksi, spetsialistide arvates olid need põhjustatud eelmise aasta väga külmast talvest. Valgas olid noored pärnad kuivade okstega, Läti-poolses osas olid puud pöetud ja ilusad, nii ka mujal Läti teede ääres olevad puud.

1982. aastal olin Gruusias dendroloogiakonverentsil ja Leedu kolleegidega sel teemal suheldes selgus, et neile oli see haigus jõudnud juba ammu, neil oli juba kandidaaditöö selle kohta valminud, nad saatsid meile selle venekeelse kokkuvõtte ja saime teada, et harilikke pärnasid kahjustab haigus Stigmina compacta, mille eestikeelne nimi on pärna võrsesurm.

Uuemate uuringute järgi lisanduvad pärnavähk ja teised vähem agressiivsed haigused. Pärna võrsesurm algab punga kahjustustest, kus haigestunud pungast väljub terve hulk haigeid oksi, mis näevad välja nagu «nõialuuad» ja mis hiljem kuivavad, võrsetel on näha pruune-musti laike.

See haigus on tasapisi Kesk-Euroopast meieni roomanud. Valgast Tallinna jõudmiseks kulus ligi 15 aastat. Märkasin Männiku tee äärsetel ja Nõmme keskuses olevatel noorematel puudel tüüpilisi haigusest kahjustatud oksi. Ennekõike saavad kannatada teeäärsed puud, kus on sool ja heitgaasid.

Selleks ajaks olid Lõuna- ja Kesk-Eesti pärnaalled selliseid «nõialuudadega» poolraagus puid täis. Praeguseks on need enamasti välja raiutud. Tallinnas neid veel leidub. Aga kõige masendavam on näha vanu mõisparke, kus harilik pärn oli põhiliik ja seal seisavad vanad haigusest rikutud kuivanud rondid.

Noorte puude eluiga saab pikendada ainult võrade tagasilõikamisega, ravi sellele haigusele ei ole. Lõikamata puud hingitsevad kauem, aga on kohutavalt inetud. Arukas inimene enam ei istuta endale harilikku pärna.

Kui aga tahta väga pärna istutada ja selleks on ruumi, soovitan valida suurelehise pärna (Tilia platyphylla) või tunduvalt väiksemakasvulise läiklehise ehk Krimmi pärna (Tilia x euchlora). Viimast hindavad eriti mesinikud tema hilise õitsemise tõttu (õitseb augustis), õitel on eriline meeldiv vürtsikas lõhn. Need puud peaaegu ei haigestu või haigestuvad imeharva.

Harilik tamm (Quercus robur) on meie kõige pikaealisem puu, hiiepuu, vanade parkide üks põhiliik. Tänapäeval ei soovita teda haljastuses kasutada, veel vähem istutada koduaeda, sest ta on juba poolest suvest kaetud jahukastega, teda ründavad mingid uued müstilised haigused, «tamme äkksurm» või midagi muud.

Mõne aasta eest kevadel kutsuti mind Viljandisse ja Kadriorgu vaatama, miks kuivasid ära ilusad tiheda võraga kuldses keskeas olevad puud, mis sügisel olid veel terved. Väga palju on uutes elurajoonides Viimsis mõistatuslikke puude kuivamisi, mis seal on tingitud sellest, et tamm ei talu veerežiimi muutust, mis paratamatult kaasneb uute teede rajamise ja pinnase tõstmisega.

Tamme on alati armastatud istutada tähtpäevade puhul, soovitan siis istutada tema püramiidvormi ‘Fastigiata’, mida tuleks siis kevadel lehtede puhkedes kohe pritsida jahukaste vastu. Kui puu lehed on «jahused», siis on juba hilja.

Punane tamm (Quercus rubra) on võõrliik. Aga see-eest läikivate lehtedega, mis sügisel värvuvad punaseks ega haigestu kunagi jahukastesse.

Arukask (Betula pendula) on väga ilus puu metsaservas oma rippuvate okstega, eriti sügisel, kui ta on üleni kuldne. Talupojatarkuse järgi teda koduõue ei istutatud, sest tal on pindmine juurekava, vanemad puud võivad tormiga murduda. Tema all ei taha midagi kasvada, aga ta istutati sauna taha, oli ta ju tavaline metsapuu.

Õue peale istutati harilik pärn või harilik tamm – hiiepuud. Populaarne lauluke «Üks kask meil kasvas õues» oli vaba tõlge saksa laulust «Üks pärn meil kasvas õues», aga selle luuletaja koduõuele oli tuul toonud kaseseemne.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal toodi arukaski juba Kadriorgu, ilmselt selle laulu saatel. Nõukogude ajal oli väga soodus tuua metsast talvel välja kaevatud suure mullapalliga puid, Tallinna Lasnamäe linnaosa on neid täis. Aga need pole ilusad arukased, vaid enamasti lühiealised igerikud sookased või arukase ja sookase hübriidid, mis kasvasid Tallinna niiskemates lähimetsades. Kaskedele ei meeldi teede soolamine, liiga kuivad paepealsed mullad ja liivmullad. Paljudes kohtades laiutavad linnahaljastuses vähedekoratiivsed haiged igerikud kuivi oksi täis puud. Kask ei sobi linnahaljastusse. Koduaeda mahuks ära tema madal leinavorm ‘Youngii’.

Tagasi üles