Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Pihlakaid iluks ja tarbeks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pihlakamarjadest peavad lugu ka meie sulelised. Pildil kuldnokk. | FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Nõidusliku väega harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) võiks kasvada igas koduaias. See kasulik puu on kena igal aastaajal, eriti aga muidugi kevadel õitsedes ja sügisel hästi tervislikke vilju kandes.

Väga kaunis on pihlakas väravapuuna või hoopis alleena, mis juhib maanteelt kodutalu juurde.

Hea on uskuda, et pihlakas hoiab eemal kurjad jõud, kaitseb välgu, tulekahju ja muude õnnetuste eest. Pihlakas aitavat ka soovidel täituda. Tänapäevalgi kannavad paljud pihlakast tehtud amuletti või hoiavad autos pihlakaoksakest.

Pühaks puuks on pihlakaid peetud teisteski põhjamaades. Rahvauskumuse kohaselt teeb pihlaka maagiliseks viiskand ehk viie haruga risti moodi märk igal pihlakamarjal. Pihlakail on tegelikult marjade asemel väikesed õunviljad ja see risti kujutis on moodustunud tupplehtede jäänukeist.

Madalad ja kõrged

Metsa all või rannas kasvav pihlakas tundub väikese armsa puuna. Põliste tammede, pärnade ja mändide kõrval see ongi väike, aga sobivas kohas ja mullas võib ka harilik pihlakas sirguda isegi 10–15 meetri kõrguseks ja 5–8 m laiuseks. Maailmas on üle 100 pihlakaliigi. Pihlakad ristuvad kergesti ja seepärast ei ole aiahuvilisel alati kerge nende täpseid esivanemaid määrata või meeleski pidada.

Puukoolide ja suuremate istikumüügikohtade valikus on rohkem kui 50 nimetust pihlakaid. Dekoratiivpihlakaid on nende seas rohkem, kuid on ka mitmeid sorte, mille viljad on suuremad, mahedamad ja maitsvamad kui harilikul pihlakal. Pihlaka leiab igaks otstarbeks: on soliste ja ilusaid alleepuid, kõrgeid ja madalaid, kitsa, sammasja või hoopis ümara võraga puid ja ilusa sügisvärvusega edvistavaid põõsaid.

Kui soovite punaste efektsete marjadega leinapuud, mille oksad ulatuvad murule, ostke tüvele poogitud harilik pihlakas 'Pendula'. Sordist 'Asplenifolia' kasvab kõrge 3–4 m laiuse püramiidja võraga puu. Sort 'Fastigiata' sobib hästi väikesesse aeda, sest selle võra on väga kitsas, 0,8–1 m või natuke rohkem. Kitsa võraga on ka püstiste okstega lepalehine pihlakas 'Red Bird'. Sel pihlakal pole sulgjaid liitlehti, terved ja lepalehtede moodi lehed värvuvad sügisel oranžiks ja punaseks, viljad on roosakaspunased.

Kui ruumi on vähe, tasub valida kaunis sort 'Autumn Spire' (sün 'Flanrock'), mis kasvab umbes 3 m kõrguseks ja 1–1,5 m laiuseks, puukese lehed värvuvad sügisel tume- või lillakaspunaseks ja nende vahelt säravad siis vastu kollakasoranžid viljad, mis kahjuks on väga mõrud. Sordi 'Chinese Lace' kitsaste ja väga sügavate sisselõigetega lehtede sügisvärvus on purpurpunane. Sahhalini pihlakal (S. commicta) on aga Eestis veel üsna uus keraja võraga sort 'Dodong Globosa', mis on eriti kena kõrgele poogitult ja näiteks alleepuuna.

Kollased, roosad ja valged

Paljud pihlakad üllatavad viljade ootamatu värvusega. Kollaste viljadega on näiteks sordid 'Xanthocarpa', 'Sunshine', 'Brigitta' ja Arnoldi pihlakas (S. × arnoldiana) 'Golden Wonder', lausa erekollaseks värvub 'Joseph Rock'. Aprikoosikarva on 'Schouten' ja 'Apricot Queen'. 'Red Robini' ja umbes 4 m kõrguseks kasvava sordi 'Pink Veil' viljad on roosad.

Liikidest on valgete viljadega ümara võraga ja üsna madal (2–5 m) Koehne pihlaks (S. koehneana), kašmiiri pihlakas (S. cashmiriana) ja neist mitu meetrit kõrgemaks kasvada võiv Pratti pihlakas (S. prattii). Valge värv pole lindude jaoks ahvatelev – ka hübriidsortidel 'White Swan' ja 'White Magic' püsivad valged viljad sügisel kaua. Põnevalt vahetab oma viljavärvi 2–4 m kõrguseks põõsaks kasvav Vilmorini pihlakas (S. vilmorinii): esmalt tõmbuvad need roosakaspunaseks, siis lähevad aga heledamaks ja võib tunduda, nagu oleks valgele põhjale roosat peale tõmmatud. Eesti mandriosas võib see tore pihlakas kahjuks olla külmaõrn.

Lihtlehiste pihlakate rühma kuuluva valge pihlaka (S. aria) viljad on oranžikad, nime on puu saanud altpoolt valkjate ja viljate lehtede järgi.

Maitsvamad sordid

Pihlakaid võib kasvatada ka viljapuuna, sest on aretatud tavalisest suuremate viljadega (kaal 1 g ja rohkemgi) saagikaid sorte (täiskandeeas puult võib saada 60–80 ja isegi 100 kg vilju), mille maitse ei ole hoopiski nii kibekas-parkiv kui harilikul pihlakal. Söödavate viljadega kultuurpihlakad olid meil üsna moekad mõnikümmend aastat tagasi, neid on uurinud ja katsetanud Polli teadur Robert Piir. Kui teie tuttavate aias kasvab selliseid sorte, siis maitske kindlasti – ehk leiate endalegi midagi suupärast. Hariliku pihlaka söödavad teisendid ehk sordid on nt 'Rosina', 'Konzentra', 'Moravica', 'Rossica', 'Kubovaja', 'Krasnaja', 'Sahharnaja' jt. Mitmed hübriidsordid on sündinud hariliku pihlaka ristamisel aroonia, viirpuu, õunapuu ja pirnipuuga.

Enamikul meil levinud maitsvatel sortidel on aretuskohale vihjavalt vene nimi. Söödavate pihlakate aretusega tegeles innukalt juba Ivan Mitšurin. Tema esimene pihlakasort 'Likernaja' (1905) on sündinud hariliku pihlaka ristamisel musta arooniaga. Suurte tumepunaste viljadega 'Granatnaja' teiseks vanemaks on verev viirpuu, sordi 'Dessertnaja' saamiseks ristati 'Likernajat' astelpihlakaga. 'Titani' esivanemate seas on pihlakasort 'Burka' ning mitu õunapuu sorti ja liiki, keerukas liikidevaheline hübriid on ka 'Alaja Krupnaja'.

Ülikasulikud viljad

Hariliku pihlaka mõrkjaid vilju jätkub tänavu nii lindudele kui ka inimestele ja külluslikku saaki tuleks kasutada oma tervise turgutuseks. Pihlakates sisaldub palju kasulikku: näiteks C-, A-, B-, E- ja P-vitamiinide gruppi kuuluvaid ühendeid, õun-, viin-, sidrun- ja sorbiinhapet. Pihlakal on antibakteriaalne toime. Sorbiinhape hävitab pärmi- ja hallitusseeni ning pidurdab nende kasvu, toiduainetööstuses on sorbiin hinnatud konservant, sest ei mõjuta teiste toiduainete lõhna ega maitset. Sorbiinhape toimib ka kui sapiajati, see vähendab vere kolesteroolisisaldust, hoiab ära gaaside tekke sooltes ja mõjub kerge lahtistina. Sorbitooli saab kasutada suhkruasendajana. Pihlaka viljad on head raua- ja mangaaniallikad, neis sisalduvad pektiinid aitavad aga kahjulikke aineid kehast välja viia. Karotinoide on pihlakas rohkem kui porgandis. Rahvameditsiinis on pihlakaõisi ja -vilju kasutatud maksa-, seede-, neeru- ja kuseteedehaiguste ja reuma korral ning köha ja verejooksude leevendamiseks.

Paljudele keskealistele teevad muret järjest ümaramaks paisuv keskkoht ja rasvunud maks. Kaks korda päevas tuleks praegu ära süüa vähemalt 10 pihlakavilja, sest need puhastavad maksa, vähendavad gaase, leevendavad podagrat jpm tõbesid. Maksale teeb head ka pihlakatee. 1 kl vee kohta võtke 1 sl kuivatatud marju, keetke mõni minut ja jooge paar korda päevas enne sööki poole klaasi kaupa.

Kui mahub, pange väärtuslikke pihlakaid sügavkülma, miinuskraadid teevad nende maitse mahedamaks. Vanasti leotati kibedaid pihlakaid külmas allikavees. Häid retsepte pihlaka hoidistamiseks ja kasutamiseks toitudes-jookides leiate Robert Piiri ja Toivo Niibergi raamatust «Pihlakas aias ja köögis». Sealt on ka soovitus, et pihlakate maitse saate mahedamaks, kui keedate neid mõned minutid 2–3protsendises keedusoola lahuses, jahutate siis ruttu maha ja leotate neid veel umbes pool ööpäeva külmas vees.

Tagasi üles