Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhan Juhani: tee, mida armastad, ja suuda seda ka müüa

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Juhan Juhani: «Nii nagu tütarlapsi kujundatakse koolis, nii teeme me puiega – et näeks ilus välja!» | FOTO: Kairi Oja

Omal ajal roosikasvatusega alustanud Juhan Juhani (84) sõnul on elu ise olnud tema kõige suurem õpetaja. Koos poegadega loodud pereettevõte Juhani Puukool tegutseb mitmes maakonnas ning on dekoratiiv- ja metsaistikute tootjate seas tunnustust leidnud meil ja võõrsil.

«Ei-ei, tegemist on küll ja veel, pensionile jäämine ei tule mulle mõttessegi,» lausub Juhan Juhani, kellele tema õiget vanust iialgi pakkuda ei oskaks.

Võrtsjärve lähistel Pühaste külas asub ettevõtliku härrasmehe perekonna suvekodu, millest lõviosa, viis hektarit, võtab enda alla puukool suure hulga ilupuude ja põõsaste istikutega. Päris iga päev mees siin ise ei toimeta, sest linnakodus on omad tegemised. Ent üksinda ei ole maakodu kunagi, asukaid on siin igat masti.

«Raamatupidaja on iga päev kohal, ta on siinse istanduse perenaine ja teab ilmselt iga puu ja põõsa asukohta peast näidata. Mõned spetsialistid-abilised on tööl,» räägib Juhani ja teeb John Deere’i rohelise miniautoga tiiru ümber oma valduste. «Siin on veidi igast sordist. Mis paremini läheb, neid toodame juurde. Eks mõned jäävad seisma ka, midagi pole parata.»

Üle Eesti

Pereettevõtte hing ja süda on praegu siiski poeg Tiit Juhani, kelle juhtimisel on ASist Plantex – kaubamärgina Juhani Puukool – välja kasvanud tunnustatud ja kasumlik ettevõte. Juhani Puukoolil on viis tootmispaika üle Eesti. «Taimede kasvukohad on Räpina, Kohtla-Järve ja Lohkva aiandid, Valgamaal kasvavad kahes talus allee- ja pargipuud,» loetleb vanameister Juhani, kelle armastus rooside-tulpide ja aianduse vastu laiemalt on selgelt suunanud ka poja valikuid.

«Kasvatame peaaegu kõiki suvelilli, puid-põõsaid, mida on koduaedades vaja, ja toodame ka metsaistikuid, mis rändavad peamiselt Rootsi ja Leetu,» seletab Juhani. Tallinnas on ASil Plantex viis müügikohta, müügikohad on ka Tartus ja Jõhvis.

Juhani jutustab, et Rõngu kanti asus ta istandusi looma 1984. aastal, mil pojad olid veel paariteise-aastased. «Siia olen ma sisse rännanud, ma pole siitkandist pärit. Tiit oli vist umbes kümnene siis,» jätkab mees ja keerab otsustavalt sisse väiksemale külateele, mis mehe sõnul viib otse Pattule – Juhani Puukooli üks uuemaid puukoole, mis rajati Pattu talu maadele.

«Siinsamas olid suured õunapuuaiad sovhoosi ajal, ent nüüd on see talumaa meie Pühaste puukooli üks osa,» kõneleb ta. «Põhiliselt on siin dekoratiivpuud, mis lähevad parkidesse ja aedadesse, osalt ka Kadriorgu. Enamjaolt on need puud ära laasitud ja võra kujundatud. Nii nagu tütarlapsi kujundatakse koolis, nii teeme me puiega – et näeks ilus välja! Kui hiljem näitan meie algklassiõpilasi, siis nood praegused siin on juba keskkooliõpilased.»

Esmalt tuleb välja selgitada, kuidas uued sordid meie kliimas vastu peavad. Juhani osutab käega kahele pikale puurivile. «Kuna müüme puid oma nime all, siis vastutame pakutava kauba eest. Ise kasvatame ja ise paljundame. Saame näha, kuidas üks või teine sort meie kliimas vastu peab. Võtame näiteks varajase pirni – Mramornaja, oletan, et Vene sort –, saab näha, kuis see siin kohastub.» Juhani lisab, et kuna Eesti on väike, siis katseaeda Juhani Puukool pidada ei jõua.

«Aga katsetame nii palju kui jõuab – kõik, mis tootmisse läheb, peab olema katsetatud!» lausub Juhani kindlal toonil. «Ma ei saa ju väita, et tegemist on hea roosisordiga, kui see mul endalgi vastu ei pea.»

Rabarberid, roosid ja naisevõtt

Nooruses oli Juhani tööl ehitusel, mida mees on ka õppinud. Päris pikalt töötas ta kraana peal. «Üsna suur jupp Vanemuisest sai minu käe ja toonase kraana abil valmis,» ütleb Juhani, kelles tärkas tõsisem aiandushuvi aastakümneid tagasi, mil ta kohtas oma tulevast abikaasat. Tolsamal ehitusel, tõsi, tulevikku aimata ei osanud kumbki. «Üks keskkooli tütarlaps saadeti mulle abitööliseks, kuid kujunes nõnda, et hoopis mina aitasin teda,» meenutab tarmukas härrasmees naisevõtulugu.

Kuna ehitusel ja iseäranis kraanajuhina ei olnud töötasu teab mis suur, asus hakkaja mees otsima võimalusi, kuidas tulusid suurendada. «Ega stardikapitali ju polnud. Ostsin 24 kopika eest kaks pakki rabarberiseemneid ja panin maha. Tehas ostis tollal rabarbereid kokku suurtes kogustes, nõnda teenisin esimese raha,» jutustab mees.

Veel katsetas ta varajast kartulit, mis tõi küll tulu, ent rentaablus polnud kõige parem, edasi jõudis Juhani roosideni.

«Kultuurpihlaka sorte on praegu kümne ringis, uusi, veel katsetamata sorte on aga kaheksakümne viie ümber,» jätkab Juhani ringkäiku Pattu talu puukoolis. Ta viipab käega «latikakujulise pärna» suunas: «Selle võra jääbki ka täiskasvanuna selliseks.» Suur osa taimi tuleb Juhani sõnul Hollandist. Taamal paistab dekoratiivõunapuu ja veel üks peene nimega puu, mis peremehe ütlust mööda olevat igavesti hea sakummimari. Edasi jõuame püramiidpuudeni, mida kasutatakse palju parkides, et päike pääseks ligi ka puude allossa.

«Puukooliga seonduv sunnib pidevalt midagi juurde õppima, et ajaga sammu pidada,» teab Juhani. «Omal ajal koolis õppisin Ohmu-seadust, ent nüüd on lood teisiti ja tuleb ümber õppida,» naljatab ta. «Hõbepuu – juba esimese talvega läheb väga palju ära, kindel märk, et meie kliimas läheb keeruliseks, ei ole mõtet neid rohkem teha,» jätkab ta, «tervest rivist juba kaheksa-üheksa on välja läinud. Seda on palju, niisuguseid ei ole mõtet teha.»

«Tegemise» all peab Juhani mõistagi silmas paljundamist. «Ega nüüdsel ajal selliseid katseid väga palju tehtagi nagu omal ajal Pollis õunapuudega,» sõnab ta. «Maaülikool on praegu puuviljapuude, iseäranis dekoratiivaianduse osas küllaltki tagasihoidlikult esindatud.»

Tee seda, mida armastad

Taimede paljundamist võrdleb Juhani naljatamisi suudlemisega. «See on just nõnda, taimed suudlevad ja nõnda nad ka paljunevad,» õpetab ta. «Suures plaanis on kogu paljundusprotsess veel nagu suhtlemine. Alguses kardad, siis mõtled, siis harjud ära ja jäädki tegema. Tüved kasvatatakse ette, poogitakse kultuurosa peale ja see kasvatatakse suureks. Nagu roosidel, nii ka puudel. Elu on tegelikult lihtne, ainult õigel ajal pead midagi tegema.»

Juhani on enda jaoks kujundanud elu põhimõtte: «Tee elus seda, mida meeldib. Ent pead tegema seda teistest veidikenegi paremini. Pead natukegi teistest enam püüdma ja siis seda ka müüa suutma, muidu pole ju kasu.»

Ta jätkab: «Kas kood vaipa või müüd kõrvarõngaid – vahet pole. Oluline on, et sa ka müüa oskaksid. Inimene tahab alati oma tööst rohkem saada. Sama minuga: hakkasin rabarbereid tegema – oli auto juba olemas, lisandus võimalus tulpe ja nartsisse tuua. Olin toona naistepäeval ikka tehtud mees,» naerab Juhani. Jälle tuli edasi mõelda – mida teenitud summaga arukat peale hakata.

«Järgmine loogiline samm oli kasvuhoone ehitamine ja siis tuli juba tomatitaim,» jutustab Juhani, kes määras toona ühe tomatitaime hinnaks ühe pudeli õlle hinna. «See on kindel rehkendus, pudeli õlle hinda mõistab igamees hinnata,» põhjendab ta.

Mõne aja pärast kohtus Juhani lätlase Guntisega, kes «tegi» roose. «Ka minus tärkas huvi. Toona oli Lätis taimekasvatuseks lubatud pindalanorm hulga väiksem kui Eestis. Arendasime koostööviisi, mil tema pookis roose Lätis, mina aga müüsin neid Eestis,» jutustab Juhani esimese kooperatiivi sündi ja üleminekut «rooside maailma».

Edasi alustati koos poeg Tiiduga maade raadamist ja tasapisi lisandusid puud-põõsad. Juhani oli tol ajal tööl tuletõrjes. «Kui oli vähe tulekahjusid, oli hästi, kui rohkem, siis oli vähem aega aiandi jaoks,» mäletab ta.

Küsimuse peale, kus Juhani end kõige enam kodus tunneb, vastab mees: «Olen gurmaan – mulle meeldib hästi süüa. Tean, et täna tehakse Tartus head süüa ja lähen õhtul sinna. Olen kahepaikne, nagu konn,» muigab mees.

Peab olema midagi oodata

Veel meenutab Juhani, kuidas ta omal ajal ootas ja oma esimesest jalgrattast unistas. «Kui selle viimaks sain, sõjaväest maha kantuna ja traadiga parandatuna, olin ikka paganama õnnelik, et ära jõudsin oodata,» lausub ta. «Nüüdsel ajal on aga kõigil kõige saamisega nii kiire, kannatust ei ole, kõik peab juhtuma paugupealt. Uue informatsiooniga, kasvõi interneti infotulvaga tuleb kohaneda käigupealt, ent see pole vaimsele tervisele hea. Nõnda ei ole enam varsti midagi oodata. Aga inimesel peab olema midagi oodata! Muidu ei saa.»

Tagasi üles