Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ohtu mõisa toidab armastus ja kunst

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mõisaomanik Erik Laansoo koos 6aastase tütrepoja Karl-Eriku ja koerakarjaga Ohtu mõisa ees iidse tamme all. | FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Ühe Eesti terviklikuma ja kunstiväärtuslikuma Ohtu mõisaansambli taastamisega tegeleva Erik Laansoo sõnul kannustab teda ja tema peret selles suures töös armastus paiga ajaloo ja imeilusa looduse vastu.

Erik Laansoost sai Ohtu mõisa omanik 2003. aasta algul ja aasta lõpuks oli 1769. aastal valminud mõisahäärberil juba uus katus peal ja fassaad taastatud. Et maja välisseinad saaksid algse, päikesepaistel ja kuuvalguses sädeleva välimuse, tuli võtta veel säilinud vanalt krohvilt proov ja selle koostis laboratooriumis kindlaks teha, kuid tulemus on nüüd suurepärane.

Peremees näitab aidahoonet, mis veel meistrikätt ootab, ja lausub, et häärbergi nägi varem samasugune välja. Selle valmimisaega saab lugeda tall-tõllakuuri katusel olevalt tuulelipult, millel on ka mõisahärra Christoph Heinrich von Kurselli initsiaalid. Laansood rõõmustab, et kogu mõisakompleks koos tallide, valitsejamaja, abihoonete ja jääkeldriga on tänaseni säilinud ja moodustab ühtse terviku.

Ehkki mees ennast arhitektiks ei pea, on ta varasemate tööde kaudu selle valdkonnaga üsna hästi kursis ja selle võrra on tal ehk olnud kergem taastustöid teha. «Olen tavaline Eesti Vabariigi kodanik, kes koos perega otsustas ühel päeval omandada mõisa, et seda renoveerima hakata,» pisendab ta oma isiku tähtsust. Müügikuulutuse leidis ta ajalehest.

Park ja üle 250 aasta vana tamm on omaette väärtused

Omaette väärtus on mõisa ümbritsev ligi neljal hektaril laiuv omapärase kujundusega park, mille ehteks üle 250 aasta vana hiigelsuur tamm, mille all nüüd siin pulmi pidavad noorpaarid oma abielu sõlmida armastavad, kuid mis on ka pereliikmete üks lemmikkohti. Peremehe sõnul sobib see hästi mediteerimiseks. Parki raamistavad sakslaste poolt sisse toodud katkujuure suurte dekoratiivsete lehtedega massiivid. «Väga kaunis taim, mille lehed muudavad värvi ja mis kevadel ilusasti õitseb,» selgitab peremees. On ütlematagi selge, et siin jagub ruumi nii lapselastel mängimiseks kui ka mõisale kohaselt neljal kõrgejalgsel koeral ringi tuulamiseks. Mutimullahunnikute kohta ütleb mees, et neilgi töökatel ja kauni kasukaga loomadel on õigus siin toimetada.

Kuna tegu oli rüütlimõisaga, siis on siin ka mõisatiik ja -kaev ning säilinud viinaköögi varemed. Peremees näitab romantilist sillakest, mis üle tiigi viib ja mis ehitati kunagi ühe suvise teatrietenduse tarbeks. Ajakirjaniku külaskäigu ajal magab aastane Emilia mõisa tagahoovis oma lõunaund ja tema isa Kaarel istutab tammetaimi. Peremehe sõnul osalevad kõik pereliikmed jõudumööda mõisa ruumide ja ümbruse korrashoius ja mingit kindlat tööjaotust ei ole paika pandud. Ka abijõudu kasutatakse minimaalselt. Arvata võib, et tööd on sellises kompleksis rohkem, kui ükski pere ära jõuab teha.

Viljakas koostöö
 Roman Baskiniga

Ohtu mõisas toimuvad suviti juba kaheksa aastat teatrietendused. Peremees meenutab, kuidas koos hea sõbra Ann Lumistega tuli ühel lumisel veebruaripäeval mõisa õuele lavastaja ja teatrijuht Roman Baskin, vaatas seda ilusat kohta ja tõi selle tarvis 2009. aastal lavale tüki «Aiapidu». Näidendi tegevusest osa leidis aset vana mõisakaevu kohal ja teine häärberi fuajees. Nüüd on vanasse tallihoonesse sisse ehitatud juba korralik teatrisaal koos mõisale sobilikus vanas stiilis sisustatud kohvikuruumiga, kus pakutakse pere naispoole valmistatud head-paremat. Sellal, kui kohal käisime, olidki perenaine Sirje ja tütar Elina ning mamma parasjagu köögis õhtuseks etenduseks küpsetisi tegemas. Etenduse eel ja vaheaegadel võib aga imposantset mõisahärrat ennastki leti taga jooke valamas näha.

Mõisaomanik rahast 
ei räägi

Aastas on Ohtu mõisas keskmiselt 30 etendust ja kõik täissaalile. Varem on ka kontserte korraldatud. Laansoo peab oluliseks, et väljaspool Tallinnatki kultuurielu toimuks. Tänutäheks selle eest pärjas Eesti Mõisate Ühendus Ohtu mõisa mullu kultuurimõisa tiitliga. Tulu teenimise kohta ütleb mees, et teeb seda kõike armastusest kultuuri ja ajaloo vastu ning see annabki jõudu edasi tegutseda. «Ärme räägi rahast. Nautigem seda, et üks kultuuriväärtus on hukust päästetud ja ellu äratatud ning pakub paljudele teatrikülalistele meeldivaid elamusi. See on töö, mille tulemuse taga on mitme põlvkonna inimesed ehk terve meeskond,» vastab mees sellekohase küsimuse peale.

Teater ongi see, millest peremees kõige meelsamini rääkida tahab. Ta ei väsi kiitmast Roman Baskinit, kes juba mitu suurepärast etendust Ohtul lavale toonud, nii et piletid on hooaja lõpuni välja müüdud. Nende kaudu on selle huvitava mõisa avastanud tuhanded Eesti inimesed. Suvel satub ilusat mõisakompleksi uudistama aeg-ajalt ka juhuslikke huvilisi ja päris palju käib baltisakslasi, kes Eestisse oma juuri otsima tulevad. Mõne aasta eest külastas mõisa Kursellide järeltulija Gregor von Kursell, kellega koos einestati ja arutleti mõisa saatuse üle. Külaline tegi pilte ja oli nähtuga väga rahul.

Eestis on palju lagunevaid mõisahooneid. Küsimusele, mida ta soovitab neile, kel mõttes mõni neist osta ja korda teha, vastab Erik Laansoo, et selleks on vaja esmalt julgust, seejärel palju pealehakkamist ja kindlasti ka viljakat koostööd muinsuskaitseametiga. Tema pere otsustas teha mõisast endale kodu ja seda peabki mees õigeks lähenemiseks, sest elades selles keskkonnas on võimalik palju rohkem ära teha. Teiseks tuleks hinnalistele hoonetele mingi rakendus leida. Paljudel juhtudel on takistuseks ümbrus, mis vahepealsel nõukogude ajal lautu või muid ebasobivaid rajatisi täis ehitatud, nii et rahulikust mõisamiljööst suurt midagi järele pole jäänud. Kes siis enam sellist kohta osta tahab. Muidugi võiks ka riik kultuuriväärtuste taastamisele mõeldud toetusi suurendada ja mõisate taastamisele õla alla panna.

Kommentaar

Projektiteatri «Kell Kümme» juht Roman Baskin: «Erik Laansoo on üks üsna karm vend. Ta on Ohtu mõisa kild killu haaval uuesti üles ehitanud ja suur töö on veel teha. Eks see ole üks pikk ja ränk töö, mis nõuab nii ressurssi kui ka aega, eriti kui kõike põhjalikult teha. Alustasime seal kaheksa aasta eest suveetendustega mõisa õues ja pargis. Nüüd oleme üheskoos mõisatallist korraliku teatrisaali teinud ja mõlemad sinna parasjagu investeerinud. Meie teatri inimesed on Laansoole selle võimaluse eest väga tänulikud. Logistiliselt on tegu väga hea paigaga, sest Ohtu pole ka Tallinna inimestele väga kaugel. Lepingud on konfidentsiaalsed, kuid nii palju võin öelda, et ega kumbki pool Ohtul teatritegemisega kahjumis ei ole.  Ei ole mõisa tänase omanikuga puuda soola koos ära söönud ega koos merel käinud, aga tundub igati lahe vana olevat. Oleme oma teatriga lihtsalt tema rentnikud. Ega Erik Laansoo kipu ka ennast väga avama. Ja miks ta peakski?»

Ajaloost

Mõisa laskis 1769. aastal ehitada väga huvitava elusaatusega mees Christoph Heinrich von Kursell, kes sündis Läänemaal ja kes elukutselise sõjaväelasena veetis seitse aastat vangis. Kui Venemaal tuli võimule Katariina II, sai vabaks ka Kursell. Katariina kinkis talle kannatuste korvamiseks Ohtu mõisa maavalduse.

1793. aastal pantis Kursell Ohtu mõisa 45 000 rubla eest 77 aastaks parun Friedrich von Meyendorffile. Poolteist kuud pärast lepingu kinnitamist võttis uus mõisnik naiseks Vääna Stackelbergide tütre Anna. 1853. aastast sai mõisa omanikuks Konrad von Meyendorff, kellele see jäi kuni tema surmani 1890. aastal. Pärijaks oli tema poeg Gottlieb, kelle nimele kinnitati mõis 29. septembril 1893. Gottlieb von Meyendorff jäi viimaseks Ohtu mõisnikuks kuni aastani 1919, mil perekond asus elama Saksamaale.

Nõukogude ajal vahetas Ohtu mõis mitut puhku peremehi ja hakkas pisitasa lagunema, nii et seda ähvardas nagu paljusid teisi Eesti mõisaid süngeks tondilossiks muutumine.

2003. aastal omandas Ohtu mõisa kinnistu Erik Laansoo ja 2006. aastal kolis ta pere korda tehtud mõisahäärberisse sisse.

Tagasi üles