Kui mitmed mesinikud kipuvad tänavust meesaaki kiruma, siis Jõgevamaa mesinik Eero Saar teeb koostööd loodusega ja mesilastega ning peab tänavust saaki eelmise hooaja omast paremakski.
Mesilast ei tohi asjata röövida
1. september 2017, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgevamaalt Puurmannist Paide laadale meega kauplema tulnud Eero Saar sõnab, et tema mesilaste saak oli tänavu rohkem kui rahuldav. Parem kui eelmisel aastal ja see on tänavuse hilise kevade ja peaaegu olematu suve juures väga hea saavutus. «Iga aastaaeg on igal aastal isemoodi ja selleks, et loodusega kooskõlas edukalt toimetada, tuleb seda osata vaadata ja mõista,» selgitab kümnendat aastat mesilasi pidav mees. Nii nagu pole inimesel võimalik muuta loodust, ei saa suunata ka loodusega kooskõlas elavat mesilindu. «Mul tuleb jälgida pere arengut ja selle järgi muuta oma töövõtteid,» kinnitab ta.
Kui soovitakse igal aastal saaki saada, ei saa olla kinni mingis ajakavas, sest mesilane ei tea ju kuupäevadest midagi. «Mesilane elab looduse järgi. Ainult käsikäes loodusega saan olla edukas mesinik. Kui ilmad on ilusad, peab mesilastel olema ruumi, kuhu saak panna, ja kui ilm kehv, siis lihtsalt ei korja mina neilt ka mett ära,» kõneleb Olustvere kooli diplomeeritud mesinik.
Parema saagi sai ta tänavu ka seetõttu, et suurendas perede arvu. «Olen peresid juurde ostnud ja ka neid ise teinud.» Samuti ei looda Saar ainult sellele, mida ümbruskonna põllumehed külvavad, vaid annab mesilaste saagikorjesse oma panuse. «Külvan mesilaste jaoks erinevaid asju maha. Näiteks mesikat ja tatart,» täpsustab ta.
Kuna Saar on ise kutseline põllupidaja, saab ta teiste põllumeestega hästi läbi. Nii pole tal muret, et põllumaade pritsimise tõttu mesilased kannatada saavad. «Kui üksteist austades piirkonnas töötame, saame kõik hästi hakkama,» kinnitab ta. Nii pole Saarel vajadust olnud tänavu meehinda tõsta. «Müün sama hinnaga, mis eelmisel aastal.»
Ambla vallas Aravetel 2004. aastast mesindusega tegelenud Meelis Rikken lootis sel kevadel head meesaaki, paar viimast aastat pole saak kiita olnud. Nüüd, kus mesilastel enamik saaki korjatud, tuleb taas tõdeda, et meeküllust polnud tänavugi. «Ikka kehvapoolne on see saak, kuid tundub, et natuke rohkem koguneb kui eelmisel aastal,» arvab ta.
Mesilasi on tal kõik need aastad olnud samapalju, 150 mesitaru ringis. Lihtsalt loodus ei anna kuidagi enam toitu mesilastele. Tänavust aastat peab Rikken kohe eriti imelikuks. Kevad algas varakult, kuid kestis poole suveni. «Nüüd augustis, kus meekogumishooaeg tavaliselt läbi, tundub, et suvi läheb pikemaks, kuid taimi ju ikka pole, mis õitseksid,» arutleb ta.
Isegi kui tuleb vananaistesuvi, siis mesilased koguvad saaki vaid enda jaoks. Nii palju, et seda üle jääks, enam ei kogune. «Vaid neil, kel mesitarud kanarbikus, võib mett veel sedavõrd koguneda, et saab lisasaaki,» teab Rikken. Temal kanarbikus mesilasi pole, mõned grupid vaid kodulähedases tatrapõllus, mis samuti veel õitseb, kuid sealt koguneb tarudesse saaki vaid mesilaste enda tarbeks.
Nii kogub Rikken juba tarudest mett, kuid kiiret pole tal tänavu sellegi tööga. Kolmandikust tarudest on mesi korjamata, sest ilmad lubavad veel suvesooja. Nii lükkab ta talveks mesilaste koondamist natuke edasi. «Tänavune aasta on teistmoodi kohe igas mõttes. Kui mee tarudest ära korjan, tuleb mesilasi söötma hakata. Kui söötma hakkan, hakkavad mesilasemad munele, kuid suvesoojade ilmadega pole see mõistlik. Nii ootan veel lõpliku koondamisega talvepesadeks, kuigi kaotan sedasi meesaagis,» seletab ta.
Suve pikemaks venimisest tingitud meekaotust ei pea Rikken kuigi oluliseks. Tähtsam on mesilaste heaolu, sest siis on põhjust saaki loota ka järgmistel aastatel. Kui mee müügist elatist teeniv mees sooviks mesilastega rikkaks saada, suurendaks ta tarude arvu. Siingi on talle tähtsam saada kõigi vajalike töödega ise hakkama ja 150 taruga majandades tuleb ta eluga maal täitsa toime. Mesinike kutsehaigus on seljavalu ja Rikkenile on see väga hästi teada. Kui selg valutama hakkab, laseks ta mesilastel ennast kohe vabatahtlikult nõelata. Kui vaid teaks seda õiget kohta.
Juba aastaid mesilasi pi- davast tallust teavad kohalikud tulla mett ostma, veel käib Rikken mett müümas turul Paides ja Tapal. Kui aastaid püsis mee hind muutumatu, siis tänavu tõstis temagi turul kilohinna üheksale eurole. See teeb pooleliitrise purgi eest, kuhu mahub 700 grammi mett, 6,30 eurot. «See pole veel midagi, Tallinna turgudel on hind tõusnud juba 10–11 eurole kilost ja siiski ostetakse,» ütleb ta.