Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Päikest püüdes mahedalt edasi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: SANDER ILVEST/PM/SCANPIX BALTICS

Maal on palju ettevõtteid, mille tegevuse südames on lähestikku mitmed tootmis- ja abihooned, ümber metsariba nagu piir ja kaitsev müür. Üks selliseid on Raikküla vallas Lipa külas asuv Malmi talu, kus tegutseb osaühing Pajo Saeveski ja OÜ Pajo Ranch.

Kui Aivar Pajo siia enam kui paarikümne aasta eest kodu rajama hakkas, oli metsa sees vaid lagunenud taluhoone. Esmalt sai ehitatud uus elumaja. Paekivist abihoonest on nüüdseks saanud ettevõtte kontor, mis ühtlasi eraldab elumaja tootmisest. Kõrvalõuel on saekaater, mitmed kuurid-angaarid, palgivirnad, vastne viljakuivati ja juunikuus käivitunud päikesepaneelide park. Eemal karjamaal nosib veisekari.

Kõik sai alguse 1992. aastal, kui Aivar Pajo hakkas liikuva saekaatriga mööda maakonda ringi sõitma. Saagimisteenusele lisandus peagi saematerjali müük, siis palkmajade ehitus. 1998. aastal asutatud Pajo Saeveski tegevusest 70 protsenti moodustab saematerjali müük, ülejäänu annab palkehitiste ja bussipaviljonide valmistamine ning küttematerjali ja hakkpuidu müük.

Enne masu läks üsna palju siin tehtud palkmaju just Eestist välja. Toona oli palgalehel üle kümne töötaja, nüüd on tootmist nii palju mehhaniseeritud, et saekaatris, kus varem oli viis inimest, saab üks kõigega hakkama. «See oligi mu eesmärk. Tööjõudu nii kerge leida pole, juba see sunnib teisi lahendusi otsima,» lisab Pajo. Rootsist ja Soomest, kus ta on käinud töökorraldust uurimas, sai häid ideid, mida üle võtta.

Paneelid püüavad päikest

Peremehe juttu kuulates kumab läbi uuendusmeelne ja otsiv vaim. Selle viimane väljund on 50 kWh võimsusega päikesepaneelide park, mis on Raplamaa suurim. Pajo teada peaks maakonnas varsti valmis saama veel suurem park, aga tema eesmärk pole olla «naabrist parem», vaid lahendada oma vajadusi.

Kaks pikka paneelirivi on õuel raamide peal, üks osa saekaatri katusel, sest maapinnal oleks kõik võtnud liiga palju ruumi.

Päikesepaneelide soetamise projekt sai PRIAlt toetuse. «Omafinantseeringu osa leidmine oli paras peavalu, pangas ei süvenetud projekti väga põhjalikult ja pakutud tingimused olid liialt mõeldamatud. Leitakse, et väikesel töötleva tööstuse ettevõttel pole nii suuri ja stabiilseid rahavooge, kuigi Pajo Saeveski kõik näitajad on suurepärased, ettevõttel pole ühtki laenu ega võlga, kõik toimib nagu kellavärk. Põllumajanduslikku tegevust toetatakse palju kergemini,» räägib Pajo oma kogemuse põhjal. Kui üks uks jäi kinni, leiti teised rahastamisvõimalused.

Tänavu juunis tööd alustanud päikesepaneelide võimsus võiks arvutuslikult ära katta viie majapidamise vajaduse. Kui oma tarve on kaetud, saab ülejäägi müüa elektrivõrku. Investeeringu tasuvusaeg on umbes seitse aastat. Palju sõltub sellest, kui palju oma tööstus elektrit tarbib. Igal juhul näeb ettevõtja päikesepaneele kui oma väikest pensionisammast. Pajo lisab, et seoses päikesepaneelidega on ta palju targemaks saanud elektrilepingute osas. Elektrileping on juba vormistatud, võrguteenuse lepingu sõlmimine on lõpusirgel.

Mahedalt edasi

2013. aasta sügisel võttis Aivar koos poeg Madisega ette uue tee – mahetootmise ja siin on areng olnud eriti kiire. Kasumi kasvu poolest oli Pajo Ranch 2015. aastal Rapla maakonnas esimene ja Eestis kuues. Ka 2016. aastal läks väga hästi, ja vilju vaadates peaks 2017. veel parem tulema.

Pajo Ranch alustas kümne loomaga, praegu on karjas pisut üle saja herefordi ja limusiini tõugu lihaveise. Kevadel sündinud loomad söövad karjamaal kõhu täis ja müüakse sügisel Türki. Nii on tagatud kiire käive. Kõik sõltub maast, kuigi palju saab karja veel suurendada, aga ülisuureks pole plaanis seda suunda ajada. Peamine, et loomade heaolu on tagatud ja inimesed ei pea end väga palju nende hooldamisega koormama.

Viljakasvatust alustati 28 hektaril, nüüd on maas üle 100 ha tera- ja kaunvilja: oder, kaer, tatar, hernes. Hiljuti külvati maha talirüps.

«Tahan nii oma kui ka renditud maid väga hästi hoida. Minu eesmärk on panna muld elama ja saaki kasvatama. Eks see tähendab aastatepikkust tööd, paari aastaga tulemust ei saa. Palju maid on nii käest ära,» ütleb Pajo rõhuga, «aga see on peenem spetsiifika.»

Tänavu juunis tööd alustanud päikesepaneelide võimsus võiks arvutuslikult ära katta viie majapidamise vajaduse.

Tihemetsas tehnik-mehaanikuks õppinud mees on koolitanud end paljudel kursustel ja on Mahetootjate Nõu- ja Jõukoja liige. «Ma pole teisi suundi unarusse jätnud, aga mahepõllumajandus ja -loomakasvatus ning päikesepaneelide park on uued tegevussuunad. Uut peab otsima – muidu kaod argipäeva ära ja enam ei arene. See ei tähenda, et hüppan ühelt mättalt teisele, vaid samm-sammult edasiminekut.»

Praegu ongi põhiline põllumajandussuunda edasi viia. Siin on hiljuti tehtud suured investeeringud. Alles soetati kombain, uue viljakuivati teenust küsiti juba enne, kui see paika sai. «Oleme suutnud kolme aastaga kiiresti areneda. Arengu tempo sõltub sellest, kui palju on käes maid. Minu eesmärk on maid väga otstarbekalt kasutada ja väärtustada. Ja toota mahedalt – siis jäävad ka mesilased ellu,» toob Pajo sisse võrdluse, mis Eestimaal tänavu suvel eriti vastu kajab.

Ta on käinud paljudel õppepäevadel Eestis ja usub nähtu põhjal, et mahedalt kasvatades, õiget viljavaheldust ja allakülve tehes saab mullad elama panna. «Selline muld on pehme, hoopis teistsugune. Enne ma ei teadnud seda. Mahe oli mu jaoks nagu müstiline sõna, aga see on üks osa ökoloogilisest majandamisest. Mahe on meie tulevik,» usub Pajo.

Tema poeg ja tütar on mõlemad EBSis rahvusvahelist ärijuhtimist õppinud ja saavad saadud juhtimis-, müügi- ja suhtlemiskogemusi koduettevõtluses kasutada. Lisaks tegutsevad mõlemad ise ettevõtjana. Isa tunnustab, kuidas nad pojaga teineteist ühises tegevuses täiendavad: Aivar on kohapeal toimetaja, sellele lisandub poja kogemus laiast maailmast, juhtimine ja finantspool. Poeg Madisel on Southwesterni kompanii suvetöö programmi raames peaaegu kümneaastane kogemus raamatute müümisel Ameerikas. Aivar peab seda kogemust Eestile väga oluliseks, mida meie noored Ameerikas raamatuid müües saavad.

Meie kohtumise juures on ka tütar Maris Kaer, kes iseloomustab, et isa on ettevõtjana innovatiivne ja neile vennaga väga suur eeskuju. «Ta ei jää käed rüpes ootama, et midagi sülle kukub, vaid kogu aeg otsib. Paneb imestama, kust tal ideed tulevad. Ta ei löö käega ka mitme tagasilöögi korral, vaid katsetab lõpuni, kuni on selge, et tõesti on sein ees. Ta otsused on hästi läbi mõeldud. Temas on tohutu töökus. Ta on õpetanud mulle ja vennale, et millegi saavutamiseks tuleb palju vaeva näha,» räägib tütar.

Pajot on kutsutud ka poliitikasse, aga sinna ta ei kipu. Ta peab end teoinimeseks, kes tahab oma asja ajada. Õppepäevadest võtab ta meelsasti osa, sest nii saab «silmaringi laiendada ja ei korda teiste vigu». Rapla Ettevõtjate Ühenduse liikmena teeb ta kaasa sealsed kohtumised ja väljasõidud. Muide, peagi sõidetakse Odessasse.

«Kui mõni juht ütleb, et tal pole ettevõtluses tagasilööke olnud, siis ta pole firmat juhtinud. Olen kaks masu üle elanud, pole firma nime vahetanud, pole pankrotti läinud – loen juba kõike seda suureks saavutuseks. Kindlasti on see aidanud, et pole liiga suuri laenukohustusi võtnud,» iseloomustab Aivar Pajo oma tegemisi.

Tagasi üles