Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lind, kes on kohastunud sööma herilasi

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Isane herilaseviu lennul uue saaginoosi järele. | FOTO: wikipedia

Marjaaias võib mõnikord sattuda silmitsi üsna ebameeldivate putukatega – sõstrapõõsa varjus maapinnas oleva mulgu juures käib vilgas herilaste sisse- ja väljalend. Need on maaherilased, kelle pesakond on ühestainsast end hiireurus kevadel sisse seadnud emaherilasest suve kestel paisunud sadade asukatega suurpereks, kelle liikmed on üsnagi ründevalmis, nii et oleme nõus marjad kasvõi sinnapaika jätma.

Ühel päeval võime aga herilasepesa asemel leida äsjakraabitud augu, ümbrus paberjaid kärjetükke täis ja vaid mõni herilane tiirutamas. Keegi on varahommikul seal kõvasti tööd teinud ja einet võtnud, sest kärjekannud on enamasti tühjad ja vaid mõnes leidub tõuguke. Siin on käinud herilaseviu – peamiselt putukatest toituv kull, kes vahel küll ka mõne priskema pala, nagu konna, hiire või sisaliku, püüab, toidunappuse korral linnupesigi tühjendab.

See on hiireviu suurune, kuid saledam, pikemate tiibade ja sabaga põhiliselt pruuni värvust lind. Selg on sageli hallikaspruun, alapool heledam, enamasti tumedate vöötidega, noortel aga pikitähnidega. Pea ja kukal on enamjaolt sinihall. Lendava herilaseviu kael paistab peenem ja pea on rohkem ette sirutatud kui hiireviul. Silma vikerkest on erekollane, väheldane nokk must, vahanahk selle ümber ja jalad kollased.

Herilaseviu on metsalind, eelistades väludega vahelduvat segametsa. Põhitoiduks on tal kiletiivalised, eeskätt ühiselulised putukad. Neid püüab ta ka lennul puuvõrade vahel, enamasti aga seirab neid oksal istudes ja teeb püüdesööste või haarab neid nokka maapinnalt, kõndides näiteks rohutirtsude leidmiseks sadu meetreid. Herilaste ja kimalaste pesad kraabitakse välja jalgade abil ning süüakse tühjaks kohapeal või kantakse tükkhaaval pessa. Herilaseviu võib oma saaki, mõnikord ka meemesilase pesi koukida puuõõnsustestki. Ta on võimeline seedima nii putukaid, mett kui ka vaha. Herilaste, kimalaste ja teiste end astlaga kaitsvate putukate ohutumaks tarbimiseks on herilaseviul kujunenud mitmeid kohastumusi. Ta laup ja nokalahu ümbruse nahk on tihedalt kaetud soomusjate sulgedega, mis kaitsevad mürgiste pistete eest. Sõõrmed on tal viltuse asetusega ja kitsad, et vältida mulla ninna sattumist kaevetöö ajal. Küünised on üsna tugevad, ent mitte nii kõverad kui kullidel tavaliselt – seega sobivad pinnase kraapimiseks.

Kuna herilaseviul on küllasem toiduhankimise aeg juulis ja augustis, siis asub ta pesitsema hiljem kui teised kullilised – alles juunis; oma talvekorteritest Kesk- ja Lõuna-Aafrikas saabub meile aprilli lõpus. Mängulende pesapaiga kohal etendatakse mai teisel poolel. Pesa ehitab viupaar kusagil hõredapoolses niiskes sega- või lehtmetsas, sageli metsaserval, üle kümne meetri kõrgusele kuuse või kase otsa, kasutades alusena ka mõne teise linnu vana pesa. Kuivadest raagudest pesa ääristatakse roheliste okstega.

Munetakse tavaliselt kaks muna. Need on nii tihedalt kastanpruuniga kirjatud, et koore valge põhivärvus paistab vaid tükati. Haudeaeg vältab 34 päeva ja pojad kooruvad ühe- kuni kolmepäevase vahega juuli esimesel dekaadil. Esialgu toob toitu pesale vaid isalind, enamasti herilasekärje tükke. Kärjekannudest kougitakse vastsed või nukud nokaga välja ja pistetakse ühekaupa poegade nokka. Kümnepäevased pojad hakkavad ka ise kärgede kallal nokitsema. Kolmenädalased tatsavad pesal ringi ja neljaselt hakkavad jalgadega pesamaterjali laiali ja uuesti kokku rehitsema, ilmselt tulevaseks toiduhankimiseks treenides. Omapärane on, et pojad roojavad pesaservale, nii et sinna tekib iseloomulik ringvall ja pesa all röövlindudele nii tavapäraseid roojapritsmeid ei leidu. Seitsmenädalased pojad lahkuvad pesast ja uitavad koos vanematega umbes nädala kodupaigas.

Septembri alul rännatakse juba Aafrika poole, ületades Vahemere üle Gibraltari või Sitsiilia ning edasi kõrgel lennul ka Sahara, mõnede uuringute kohaselt noored ja vanad eraldi. Tihedat herilaseviude ülelendu võib näha Bosporuse väinas ja Suessi kanalil. Novembris jõutakse talvitusaladele. Osa aastavanuseid linde oma teisel elusuvel Aafrikast ei lahkugi.

Herilaseviu pesitsuslevila hõlmab peaaegu kogu Euroopa metsavööndi ja ulatub Siberi leht- ja segametsades peaaegu Jenissei jõeni. Eestis küünib pesitsevate herilaseviude hulk 1200 paarini. Viimastel kümnenditel on herilaseviu arvukus meil pisuthaaval kasvanud. Nad pesitsevad üsna hõredalt, nii et iga paar kasutab isegi 15- kuni 20ruutkilomeetrist puistuala. Nendele on ohtlikud kanakullid, kes saavad ju jagu ka hiireviust. Ent suurimaid kaotusi on sellele üsna kahjutule linnuliigile tekitanud inimesed – nii loodust halvasti tundvad jahimehed kui ka rände ajal Vahemere kandis linde lõbu või lihahimu pärast küttijad; kunagi pakuti Lõuna-Itaalia restoranides adorno-nimelist rooga – praetud viurinda ...

Ülemöödunud aastal oli herilaseviu pärisviude kõrval valitud Eesti aasta linnuks.

Tagasi üles