Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Liblikaröövik sõi Kõrkkülas metsa raagu ...

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Käsnalainelase röövikud kase tüvel. | FOTO: Heino Õunap

Saaremaal metsa kahjustanud käsnalainelane ei ole esimene ega ka mitte viimane putukas, kes metsaomanikku võib üllatada.

Juuli 2017 läheb Eesti metsakaitselukku sellega, et Saaremaal registreeriti esimene käsnalainelase ulatuslik, rohkem kui 10 hektarile ulatuv, kahjustus. Käsnalainelane on liblikas, kes muneb lehtpuudele ja kelle vastsed ehk röövikud suudavad massilise leviku korral puud raagu süüa. Kui see kordub mitu aastat järjest ja eriti kui lisanduvad põuad, võivad stressis puud lõpuks otsa saada.

Käsnalainelasega kui puude kahjustajaga ollakse hädas meist lõuna pool. Nagu paljude teiste invasiivsete ehk sissetungivate liikide puhul, kehtib ka tema kohta see, et ta liigub tasapisi põhja poole. Esialgu märgatakse üksikuid isendeid ja ei juhtu midagi. Ühel hetkel, sobivate tingimuste kokkulangemisel, võib tekkida ootamatu paljunemine ja siis märkavad ka inimesed, milleks väike putukas võimeline on.

Saaremaal sõid röövikud näiteks ühes aias raagu kõik puud, üks metsaomanik sai üsna lehtedeta lepiku. Kahjustatud ala läbib siiludena mitme omaniku metsad ja ulatub välja soo peale, kus kahju täpse suuruse selgitamine on pehme pinnase tõttu peaaegu võimatu.

Tõenäoliselt oli liblikas ammu kohal

«Tõenäoliselt oli see liblikas Kõrkkülas juba varem olemas, aga väikese arvukuse tõttu teda ei märgatud,» ütleb keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Heino Õunap, kes käis Saaremaal kahjustust hindamas. Ta lisab, et põhimõtteliselt võib see liik jõuda kohale ka nii, et saabub suurel hulgal korraga, kui nende lendluse ajal on soodsad soojad lõuna- ja kagutuuled. Tuulega levivad hästi ka noored röövikud, kes on kerged ja karvased. Analoogselt ämblikega laseb röövik õhku võrgendiniidikese ja tõuseb selle küljes rippudes paraja tuulega lendu. «Ka nii võis see liik meile sattuda, aga juba varem,» arvab Õunap.

Nüüdse kambakesi tuleku välistab see, et juhul, kui tulid emasliblikad (nad pidanuks saabuma eelmisel aastal) või röövikud (sel kevadel), olnuks kahjustust näha hoopis laiemal alal.

Liblika kasuks on Kõrkkülas see, et ta on liikunud peamiselt soistes kaasikutes, ka pajustikes, sanglepikutes, kuhu inimesel väga tihti asja pole. Mõõdukas kahjustus võis olemas olla juba mullu. «Käsnalainelase arvukus võib samas ka ühe aastaga väga palju tõusta,» räägib Heino Õunap. «Kirjanduse andmetel muneb üks liblikas keskmiselt 350–400 muna, vahel aga kuni 1200 muna.»

Samamoodi juhuslikult avastati näiteks 2004. aastal Hiiumaal ühe teise liblika, hele-villkäpa kahjustus sookaasikus alles siis, kui kahjustusala pindala oli juba 86 hektarit, millest täiesti raagu oli söödud 47.

Suure hädaga võtab ka okast

Kõige rohkem on röövikud Kõrkkülas söönud pajusid ja kaski, hästi on maitsenud ka tamme, vahtra ja sanglepa lehed. Kahjustatud on õunapuud, viirpuud, toomingat ja kuuske, söödud on pilliroogu, hundinuia ja angervaksa. Toiduks ei ole kõlvanud saar, kirsipuu, türnpuu, kontpuu, kadakas ja paakspuu.

Heino Õunapi sõnul on okaspuud Euroopas käsnalainelase röövikute toidutaimena teisejärgulised ja see on näha ka Saaremaal: kuuse- ja männiokkaid on näritud vaid seal, kus lehtpuud olid juba raagu söödud. Märgatavat kahjustust Kõrkküla männikutes ei ole ja kuuske kasvab seal üldse vähe.

Samas, Ameerikas, kuhu käsnalainelane jõudis kord inimese tõttu, on ta tähtsamate toidutaimede hulgas ka ebatsuuga ja läänetsuuga.

Saaremaa kui katselava

Käsnalainelane ei ole esimene putukas, kes just Saaremaal on metsaomanikke üllatanud. Näiteks 2007. aastal avastati saarel Eesti esimene nõmme-võrgendivaablase kahjustus, mis pole siiani vaibunud – mändide võrad olid õige hõredaks söödud mitmesajal hektaril.

Nõmme-võrgendivaablane ei ole meil haruldane liik, aga polnud varem kahju teinud. Küll olid selleks ajaks teada suured kahjustused Lätis, Leedus ja edasi lõuna poole, samuti Kesk-Venemaal. «Aasta enne meie juhtumit registreeriti ka esimene ulatuslik kahjustus Soome edelaosas,» märgib Heino Õunap, kes seletab, et seega on nõmme-võrgendivaablase kahjustus ilmselt seotud ilmaolude muutumisega. Saaremaa on aga putukatele soodne koht, kuna seal on talved soojemad kui Mandri-Eestis.

2012. aastal avastati Saaremaal meil üsna tavalise liblika okkalainelase kahjustus – männi-kuuse segametsas olid kuused ligi 9 hektaril okastest paljad. See võis Heino Õunapi sõnul olla juhus, sest samal ajal oli kahjustus ka Lätis. Eelmine, üle 150 aasta tagune juhtum haaras laialt ka Eesti mandriosa.

Ent käsnalainelase nüüdne puhang on taas seostatav ilmaolude muutusega. Liblikate leiud on sagenenud, Lätis oli esimene suur kahjustus aastal 2008. «Jälle mere ääres, kus on ilmselt soojem,» nendib Heino Õunap.

Kes märkide järgi võiks olla järgmine tulija? «Mina «ootan» järgmisena saare-salehundlast, kes on levinud Venemaal Moskvas ja on sealt liikunud laiali piki raudteid,» ütleb Heino Õunap. «Oletasin ta Eestisse jõudmist tegelikult ka enne käsnalainelase kahjustust.»

Tasub silmad lahti hoida

Invasiivsete liikidega on nii, et metsaomanikul peaaegu pole võimalusi oma metsa nende eest kaitsta. Siiski tasub silmad lahti hoida, et märgata uutmoodi kahjustusi. Käsnalainelase asjus soovitab Heino Õunap igal pool, aga eriti Saaremaal ja Lääne-Eestis, hoida silma peal eriti kaasikutel ja pajustikel. Eestis ja Lätis eelistavad röövikud eelkõige kaselehti.

Sellest, mis võib juhtuda järgmisel aastal Saaremaal Kõrkkülas, peaks Õunapi sõnul saama mõningast aimu alates augusti teisest poolest või lõpust, kui liblikad on munenud ja saab selle järgi nende viljakust hinnata.

Käsnalainelane muneb kõik oma munad korraga ühe kogumikuna ja katab oma tagakeha alakülje karvadega nii, et munakogumik meenutab beežikat või kollakat sõrmeotsasuurust või suurematki vilditükki. Reeglina munetakse puude tüvedele – põhjapoolsematel aladel tüve alaosale. Eelmisel aastal märgati Kõrkkülas küll puudel kollakaid laike, kuid ei osatud nendest mingit ohtu karta. Neid laigukesi oli ka tüvedel kõrgemal. Kui liblika arvukus on väga suur, munetakse Õunapi sõnul ka postidele, kividele, ehitistele ja muudele objektidele.

Kõrkküla aiapidajaile soovitas Heino Õunap tekkivad munakogumikud tüvedelt lihtsalt maha kraapida. Metsas ei ole selline tõrjeviis eriti mõeldav. Ka insektitsiidide pritsimine on metsas pigem teoreetiline võimalus, kuna seadused, tehnilised võimalused ja omanike erinevus seda piirab. Peaaegu ainus asi, millele loota saab, on putukate populatsioonis olevad enesereguleerimisviisid.

«Käsnalainelase kohta on uurijad märkinud, et tema populatsioonis on olemas röövikute hukkumist põhjustav viirus. Viiruse mõju avaldub, kui röövikud on üleasustuse ja toidupuuduse tõttu tugevas stressis,» räägib Õunap. Ta lisab, et Kõrkkülas käies tundus, nagu oleks see aeg sealseil käsnalainelastel käes. «Väikseid loide ja surnud röövikuid oli näha kõikjal. Kahjustus võib seega ka äkki lõppeda, nagu lõppes hele-villkäpa kahjustus 2005. aastal ja okkalainelase kahjustus 2013. aastal.»

Käsnalainelane

• Käsnalainelase emasliblika valkjate tumedate triipudega tiibade siruulatus on kuni 75 mm, isasliblika pruunikatel tiibadel kuni 45 mm. Tumeda karvase 40–80 mm pikkuse rööviku seljapoole eesosal on viis paari siniseid ja tagaosal kuus paari punaseid täppe.

• Käsnalainelane on levinud peaaegu kogu Euroopas, välja arvatud põhjapoolsed alad, samuti suures osas Aasiast ja Põhja-Aafrikas. Inimese abiga on ta suutnud vallutada suure osa Põhja-Ameerikast. Eestis püüti esimene käsnalainelane 1967. aastal Kohtla-Järvel. Alates 2009. aastast on seda liblikat püütud Tartu lähedalt ja Sõrvest.

• Käsnalainelase röövikud on polüfaagid, keda teatakse toituvat rohkem kui 600 taimeliigist ligi 100 sugukonnast. Põhjamaades on eelistatumad toidutaimed kased ja pajud.

• Suuremal osal levialast on käsnalainelase arvukus enamikul aastatel väike, ajuti aga väga suur ja siis söövad röövikud peremeespuud täiesti raagu. Mõju puudele seostub eelkõige lehekaost põhjustatud füsioloogilise stressiga, eriti kui kahjustus kordub mitmel aastal järjest või esineb samal ajal põuaga. Korduva lehekao tõttu nõrgestatud puud võivad hukkuda ka tüvekahjurite või patogeensete seente, eriti külmaseene tõttu. Äärmuslikel juhtudel hukkuvad suurtel aladel kõik puud. Kahjustuspuhang kestab 1–5 aastat, vaibub toidupuuduse ja haiguste, eelkõige viirushaiguse tõttu.

Allikas: Heino Õunap

Tagasi üles