Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vihitaja: Talvel Aafrikas krokodilli seljas, suvel Eestis pesitsemas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Toidupoolist leiab vihitaja otse veepiirilt. | FOTO: wikipedia

Lagedamal liivasel-kruusasel jõe- või järvekaldal ja mere ääreski võib näha lindu, kes oma peatuspaigal kivi otsas või puurondil seistes tagakehaga koogutab.

Lendu minnes kulgeb see kuldnokasuurune hallikaspruuni selja (kevadel roheka helgiga) ja kitsa valge tiivatriibuga kahlaja enamikule lindudest tavapärase kõrgemale pürgimise asemel madalalt üle veepinna ning laskub jälle üsna nähtavale kohale, vahel harva puuoksalegi. Ta tiivalöögid on kiired, aga jäigavõitu ja üsna väikese üles-alla amplituudiga. Lennates laseb ta kuulda peenikest hidididiih-hüüdu, mille järgi ta võib-olla on saanudki oma eestikeelse nime: vihitaja. Varemalt kasutati tema kohta ka jõetildri nimetust. Tildritega ta ongi lähisugulane, kuid lühemate jalgade ja pikema sabaga.

Laialdase levikuga

See liik on levinud Euraasias Portugalist, Briti saartest ja Skandinaaviast Kamtšatka ja Jaapanini, küündides põhja suunas tundravööndini ning lõunasse Vahemere, Kesk-Aasia ja Koreani. Euroopas arvatakse asurkonna suuruseks kuni miljon, Eestis 5000 kuni 10 000 paari. Jõemaastike kultuuristamise ning järvede ja mere ääres üha kasvava puhkajate surve tõttu on Kesk- ja Lääne-Euroopas vihitaja levikupilt mosaiikseks muutunud. Pisut rahulikum on mägijärvede ja -ojade ääres ning tänu kliima soojenemisele asuvad vihitajad mäestikes aina kõrgemale – Euroopas juba ligi 2000 ja Aasias kuni 4000 meetrit üle merepinna.

Pesitsemisharjumused

Oma talvitusaladelt Aafrikas, kus vihitajaid nähakse sageli jõehobude ja krokodillide turjal putukaid noppimas, jõutakse koju aprilli keskpaiku. Jõgede ääres pole vihitajapaaride vahemaa naljalt alla kilomeetri. Mai lõpuni võib kuulda, vahel ööpäev läbi, heledakõlalist mängulaulu titi-hiidi-tititi-hiidi-..., mida esitatakse ka kõrgemal lennates-laueldes, nii et paistavad musta-valge joonisega tiivaalused ja lubivalge kõhualune. Pesa rajatakse kõrgema rohukulu või põõsa varju, enamasti veest mitukümmend meetrit eemale. Üsna sügava pesalohu voolivad-kaabivad paarilised vaheldumisi ja vooderdavad selle kuivade rohulibledega. Kaasast pisut suurem emane muneb 4 pirnjat, kollakasvalkja koorega ja pruunilt kirjatud muna, mida hauvad mõlemad vanemad. 21 päeva pärast kooruvad pojad lahkuvad pesast järgmiseks päevaks ja 15-päevaselt suudavad juba pisut lennata. Kui alul võivad vanemad poegi ohu puhul oma turjal ühe-kahekaupa kaugemale lennutada, siis hiljem jääb hooldus «lahjemaks», kuna ema jätab kahenädalased pojad vaid isase hoolde nagu paljudel teistelgi kahlajatel. Poegi hukkub rohkesti ja pesakonnast kasvab üles tihti vaid üksainus noorlind. Ellujäänud võivad elada keskmiselt 12 aasta vanuseks.

Toitumisest

Vihitajad on üsna seltsimatud linnud, tegutsedes kas paarikaupa või lausa üksikult. Alles rände ajal võib neid mõnekesi koos näha – võib-olla on tegemist pesakondadega. Need parajalt pikkade kollakasroheliste (suve lõpul hallide) jalgade ja keskmiselt pika tumepruuni nokaga linnud otsivad toitu veepiiri läheduses vetruvate sammudega kõndides, ka kõhuni vees sumbates ning mõnikord ujudes ja harva sukeldudeski. Nokapooliseks on neil mitmesugused selgrootud: putukad, ussikesed ja limused, aga nad püüavad ka pisikesi konni ja kalamaime. Osa toitu leitakse ka kaldapinnases nokaga koukides. Suuremad palad tükeldatakse enne allaneelamist.

Vihitaja on päris inimusaldav lind ja vahel lubab oma toiminguid kasvõi pool tundi kaeda-jälgida, kui loodusehuvilisel on kannatlikkust vaikselt paigal püsida.

Tagasi üles