Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lõhn juhatab katku surnud seani

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Juunis jõudis seakatk Pärnumaal asuvasse 3400 seaga Kihlepa farmi, hiljem leiti farmist kõigest 80 meetri kaugusel metssigade tuhnimise jälgi. | FOTO: Urmas Luik

Jahimehed on need, kes peavad metssea korjused matma või oma seljas metsast välja tassima.

Metsa marjule või seenele minejad peavad olema valmis, et kohtavad oma teel mõnd katku surnud metssiga. Tõsi, Lõuna- ja Kesk-Eestis on see võimalus juba üsna tilluke, küll aga leitakse iga nädal surnud metssigu Lääne-Eestis ja Saaremaal, kuhu seakatku lainehari nüüdseks jõudnud.

Nii rääkisid mitmed Tõstamaa ja Varbla kandi inimesed, et sel tuulisel suvel on liigagi tavaline, et kuskil metsa- või põlluveerel tungib ninna laguneva looma lõhn.

„Hea, kui leiame looma 24 tunni jooksul, aga kui 48 või 60 tundi hiljem, on asi nii hull, et ilma oksendamata seal juures suurt toimetada ei kannata,” ohkab Jaanus Kuusik Kihlepa-Lindi jahiseltsist.

Surnud looma leides teavitavad jahimehed sellest veterinaarametnikke, korjusest võetakse proovid ning kui seda ei kannata transportida, maetakse kohapeal maha. Kui aga kannatab, peavad

jahimehed oma leidlikkuse appi võtma ja korjuse metsast välja tooma ning vastavasse konteinerisse sulgema, kust siis AS Vireen selle Väike-Maarjasse toimetab.

Kuusik ütleb, et nende piirkonnast hakkab katk õnneks juba kaduma, aga seis on muutunud teravaks naabrite juures Tõstamaal ja peagi ilmselt Koonga kandiski.

Iga nädal mõni leid

Tõstamaa jahiseltsi vanem Mait Janson räägib, et jaanieelsest ajast alates on nende piirkonnas igal nädalal leitud surnud metssigu, läinud nädala keskpaigaks oli kogunenud juba peaaegu paarkümmend korjust.

Enamasti pole leidjaks sugugi mitte jahimehed, vaid hoopis põllupidajad ja metsatöölised. „Mõni siga on isegi elumaja õue läinud ja seal ära surnud,” sõnab Janson. „Kes teab, mis looma peas toimub, et ta inimeste juurde surema läheb.”

Reeglina leitakse seakorjused lõhna järgi. Kui keegi tunneb raipehaisu, siis teatatakse jahimeestele ja hakatakse ümbruskonnas ringi vaatama. „Kõiki sigu ei leia sügavast metsast praegu kindlasti üles, eks seenelised-marjulised neid leidma hakkavad,” tõdeb Janson.

Nagu öeldud, on lõpnud sigade koristamine pandud jahimeeste õlule. Janson nendib, et see töö on teinekord tegijaile päris ränk. „Mina olen päästeametis tööl ja aja jooksul igasugust näinud, mind mulksuma ei võta, aga lõhna vastu ei saa midagi teha. Kole on, aga ära teha tuleb,” tunnistab ta.

Janson on rääkinud jahimeestega, kelle maalt on katk juba üle käinud. Nood teavad, et suurem puhang kestab piirkonnas üldjuhul paar kuud ja siis on oodata rahunemist. „Oleme praegu põldude juurest sigade radasid otsinud, aga peab ütlema, et tühjus, sead on hakanud juba ära kaduma,” lisab ta.

Tõstamaa naabervalda Koongasse on katk alles jõudmas. Kohalik jahimees Ants Veltmann räägib, et nende piirkonnas on seni tuvastatud katk kümmekonnal metsseal. „Leidnud oleme veel vähe ja ega kõiki nagunii ei leiakski, sest rebased ja kährikud teevad metsas oma töö, nagu see eluseadus käib,” sõnab mees.

Veltmanni sõnutsi on lõpnud loomadega toimetamine isegi kogenud jahimehele kole töö, eriti suvel. „Mets on tihe ja iga kord ei saa käru või ATVga juurde, kilekotid on nõrgad, need lähevad katki. Raske on neid seljas välja tassida,” kirjeldab ta.

Kuusikule teeb muret, et Eestis ei suudeta seakatku korralikult ohjata. „Mina arvan, et oma osa on siin metsameestel, kes masinaid ei desinfitseeri,” ütleb ta. „Katk on kolm aastat Eestis, aga ma pole veel kuulnud, et mõni metsamees masinaid ühest piirkonnast teise sõites desinfitseeriks. Mina usun, et katk levib nii laialt inimese tegevuse tõttu. Või tegemata jätmiste tõttu. Inimene on meil suurim faktor, kes katku laiali levitab.”

Inimestele seakatk ohtu ei kujuta, küll aga võivad nad viirust edasi kanda. Sellesse, et katk nii jõudsalt ei leviks, saab iga metsaskäija oma panuse anda, kui metsast tulles jalanõusid ja riideid hoolikalt puhastab. Loomulikult ei minda metsariietega külla neile vähestele, kes veel sigu peavad.

Suvel kiireneb

Kui kevadel tuli uudiseid uute katkuleidude kohta napilt, siis suve saabudes olukord muutus.

VTA loomatervishoiu osakonna juhataja Harles Kaup seletab, et suvel levib katkuviirus kiiremini, sest emised lähevad põrsastega liikvele, algab uute karjade moodustumine ja sagenevad kontaktid eri rühmade vahel.

Suvel ristuvad ka inimese ja metssigade teed tihedamini kui talvel: tehakse silo ja heina, lõigatakse vilja ja metssead käivad põldudel kõhtu täitmas. Sigalaid teenindav transport ja inimesed liiguvad sageli samadel teedel, kus põllumasinad. Samuti on suvel liikvel rohkem marjulisi ja teisi metsas käijaid, kes võivad samuti viirust edasi kanda.

Nii ongi taud metssigadel endiselt laialt levinud ega näita hääbumise märke. Maaülikooli teadlaste hinnangul on katku levikul kaks lainet: üks juunist augustini ja teine novembrist jaanuari lõpuni. Sügistalvist leviku kiirenemist seostavad teadlased eelkõige intensiivse küttimisega, mille tulemusena satub nakatunud loomade verd keskkonda ja saastunud paik jääb mitmeks kuuks nakkuse allikaks.

Sel aastal on Aafrika seakatk jõudnud Eestis kahte farmi: juunis Pärnumaale Audru valda ning juulis Saaremaale Orissaare valda. Kokku oli nendes farmides 6647 siga, kes hukati.

„Mõlemad sigalad paiknevad piirkonnas, kus haigus levib intensiivselt metssea populatsioonis. Teated positiivsetest leidudest saame sealt igal nädalal,” rõhutab Kaup. „Epidemioloogilise uuringu käigus leiti Audru farmist 80 meetri kaugusel asuvas metsatukas metssigade tuhnimise jälgi. See viitab, et viiruse kontsentratsioon keskkonnas sigala vahetus ümbruses võis olla väga suur. Sellises olukorras piisabki väga väikesest eksimusest, et katk jõuaks väliskeskkonnast lauta.”

VTA ametnikud kontrollivad kõiki seafarme vähemalt kaks korda aastas. Märtsis kontrollisid ametnikud 143 sigalat, nendest 64 farmis peeti kuni 99 siga (kokku 1225 siga), mis on 0,4 protsenti Eestis peetavate sigade koguarvust. Mitmel pool peeti ühte-kahte siga, seega on ka väikeseapidamine alles.

„Veterinaar- ja Toiduamet kontrollib eranditult kõiki seafarme sõltumata seal peetavate sigade arvust,” rõhutab Kaup. „Märtsis kontrolliti muu hulgas neid kohti, kus meile teadaolevalt on varem sigu peetud, kuid praeguseks seapidamine lõpetatud. Üheski endises seapidamiskohas ei olnud seapidamisega uuesti alustatud.”

Rääkides linnugripist, siis selle suurim riskiaeg on praegu möödas, kuid VTA soovitab endiselt linde hoida sisetingimustes või aia ja võrguga piiratud alal. Linnugripi Eestisse jõudmise tõenäosus suureneb sügisel, kui rändlinnud alustavad rännet.

IGA KÜMNES HAIGE

Juuni lõpu seisuga on Eestis uuritud 6519 metssiga, kellest 556 olid Aafrika seakatku suhtes positiivsed.

Saaremaal on selle aasta esimese kuue kuuga uuritud 1974 metssiga, kellest 203 olid Aafrika seakatkus. Seega on Saaremaal kõigist kütitud ja metsast surnult leitud sigadest 10,3 protsenti Aafrika seakatku nakatunud, samas kui ülejäänud Eestis on see protsent keskmiselt 7,8.

Teavet taudikahtlusega loomadest saab jätta VTA infotelefonile 605 4750.

Allikas: VTA

Tagasi üles