Neljakümne liikmega Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi jahipiirkonna pindala on 12 770 hektarit ja sellesse kuulub peale Märjamaa piirkonna jahindus- ja kalandushuviliste omajagu tallinlasigi. Seltsi luues leidsid eestvedajad, et see peaks ühendama nii jahi- kui ka kalamehi.
„Tuleb tunnistada, et kuna Märjamaa kandis just ülemäära palju veekogusid ei ole – peamine on Kasari jõgi, Vigala jõgi on külmavõitu ja allikarikas −, siis jahimehi on kalapüügile pühendunutest meie seas hulga rohkem,” muigab seltsi juhatuse liige Toomas Lõhmus. Samas võtavad paljud jahimehedki aeg-ajalt meelsasti õnge kätte, teiste hulgas Lõhmus ise. „ Meie inimesed käivad ka merel võrgupüüki tegemas, kaugematel jõgedel-järvedel kala püüdmas ja kalapüügiretked on meid viinud koos Soome jahikaaslastega Lapimaale.”
Mõnel pole relvagi
„Meie seltsi kuuluvate meeste ja ühe daami motivatsioonid on väga erinevad, siin on väga aktiivseid jahile keskendujaid, on selliseid, kes aktiviseeruvad mõnel konkreetsel perioodil, näiteks põdra-, linnu- või koprajahi ajal, ja on neidki, kel pole isegi relva. Mitte et nad ei jaksaks seda osta või ei oskaks lasta, nad tahavadki lihtsalt meie sekka kuuluda ja naudivad seltsielu. Ütlevad, et neile piisab metsas viibimisest, ajujahil enda tühjaks karjumisest, järgnevast mõnusast koosviibimisest, saunast ja rituaalidest, kirjeldab Lõhmus seltsi liikmeskonda. Neljakümneni kasvanud liikmete arvu peab ta parajaks, sest väga suures seltskonnas võib tekkida konkurents jahipidamisvõimaluste üle ja see tekitaks pingeid.
Tavapärasesse jahimeheellu lisab vürtsi suhtlemine teiste Eesti jahiseltside ja välismaalastega. „Meil on käinud soomlasi, lätlasi, austerlasi, ameeriklasi, hiinlasi jt, aga jahiturismi teenust me ei paku. Selleks pole otsest vajadust, me ei taha oma vaba aega tööks pöörata. Mõnede plaanide finantseerimise eesmärgil oleme neid mõtteid küll mõlgutanud, aga seni ilma selleta hästi hakkama saanud. Kui mõne seltsi liikme isiklike kontaktide kaudu tahetakse meile külla tulla, uurime hakatuseks, et kas vastu ka kutsutakse. Väga vahva on uutes kohtades jahil käia – näha kolleegide kombeid, küttida teisi loomi. Näiteks Soome kaljude ja järvede vahel on huvitav jahti pidada, sealne jahikorraldus on veidi teistsugune. Olgu ilm või jahi seis milline iganes, alati võetakse ühel hetkel hoog maha, tehakse lõke üles, küpsetatakse vorsti, süüakse oma eine ära ja siis jätkatakse. Samas ei istu nemad pärast jahti pikalt koos ega valmista saagist ühist õhtusööki. Meie külalised on öelnud, et väga põnev on jälgida just seda, mis meil pärast jahti toimub − õuel on umbes 30 meest, kes on lasknud paar-kolm põtra, on näha, et ees ootab suur hulk tööd, aga keegi mingeid käske või korraldusi kellelegi ei jaga ja igaüks teeb midagi − kes võtab nahka maha, kes lõikab maja ees maksa, kes paneb sauna kütte, kes teeb pliidi alla tule jne. Aastatega on meie liikmetel välja kujunenud mõnus üksteisemõistmine, kus igaüks teab, mida on tarvis teha. Mida paremat tahta, kui jaht läheb korda ja järgneb koosviibimine vahvate kaaslaste, heade söökide, sauna ja mõnikord ka lauluga?"
Maja koostöös kohalikega
Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Selts alustas iseseisva mittetulundusühinguna tegevust 2006. aastal, enne seda allusid siinsed jahimehed Raplamaa Jahiseltsile, mis Lõhmuse hinnangul oli oma aja kuhjaga ära elanud organisatsioon. „See oli üks kohmakas ja mittetoimiv moodustis. Paljud liikmed lahkusid, meie ja veel neli paikkondlikku jahindusklubi suutsime lõpuks selgitada, et mõistlikum on sellisel kujul lõpetada ja jätkata iseseisvate juriidiliste isikutena. Seega, üksteist aastat tagasi sõlmisime Märjamaa Jahi- ja Kalameeste Seltsi asutamislepingu, võtsime vastu põhikirja ja tegutseme mittetulundusühingu vormis.”
Seltsi lähimineviku suursündmuseks tuleb pidada Paeküla rahva heakskiidul ja toetusel Kasari jõe lähedusse ehitatud ja suures osas PRIA külade uuendamise ja arendamise investeeringutoetuste meetmest rahastatud jahi- ja seltsimaja valmimist kuus aastat tagasi. „Vaatasime oma jahipiirkonnas vanu hooneid ja otsisime sobivaid krunte, aga lõpuks läksime seda teed, et nüüd on meil ilus ja parajalt suur maja, kus koos käia, ja ka Paeküla inimestel on võimalus siin üritusi korraldada. Kolm aastat ehitasime ja oleme väga rahul. Kaugemalt tulnud jahimehed saavad siia ööseks jääda ja seltsielu muutus maja valmimise järel märgatavalt aktiivsemaks. Ruume saab kasutada ka naaberküla rahvas,” on Lõhmus rahul.
Ei ole põhitöö
Nagu kõigil jahimeeste seltsidel, on Märjamaa seltsil oma tegevuses vaja lähtuda keskkonnaameti välja antud jahimaade rendilepingust, kus kõik kohustused ja õigused täpselt kirjas. Ulukite populatsioon tuleb hoida kontrolli all, et nad ei tekitaks maa- ja metsaomanikele ülemääraseid kahjustusi jms. „Viimastel aastatel on meie tegevused ja ülesanded järsult muutunud. Kui tunamullu soovisime lasta 35 siga, siis seoses Aafrika seakatkuga kasvas nende küttimise kohustus kõigepealt 60le ning peagi lisandus 20. Lõpuks lasime 123 siga ja kui lõpetasime, olid metsad veel sigu täis. Ka paljud teised jahimehed täheldasid, et katku lähenedes tõusis sigade arv korraks tavalisest suuremaks. Eelmisel aastal olid aga metsad sigadest juba peaaegu tühjad, praegu on veel üksikud laigud, kus neid võib kohata. Sel suvel oleme lasknud ainult kaks siga ja mõlemad olid nakatunud.”
Paljuski just seoses katkuga on jahimeestel Lõhmuse kinnitusel siiani väike okas hinges. „Kui riigil on midagi vaja, saadab ta jahimehe, sest on tarvis võidelda katkuga, matta sigu, loendada loomi, kellegi teadustöö huvides lõualuid koguda ja mao sisusid uurida, kokku tuhat asja. Ja ega jahimehel muud üle jää, kui käske täita. Kui katk tuli, hakkas tunduma, et kõrgemal pool arvatakse, et jahimeheks olemine on meie põhitöö, aga ei ole ju, see on hobi. Kohustuste hulk kasvas ebamõistlikult suureks. Nüüd on jälle rahulikum, sigu lihtsalt ei ole.”
Kui veel kriitika lainel jätkata, siis jahimeestes on teatud nõutust tekitanud seaduste muudatused, mille kohaselt ei ole neile enam ette antud maksimaalne küttida lubatud loomade arv, vaid minimaalne kohustus. „See käib kõikide ulukite, välja arvatud suurkiskjate kohta. Limiite määravad jahindusnõukogud, kuhu kuuluvad maaomanikud, metsaomanikud, jahimehed ja keskkonnaameti esindajad. Mina väidan selle kohta, et nad teevad ära ainult pool tööd, sest maksimumlimiit jääb kokku leppimata. Maksimum on uluki asurkonna kaitse seisukohast tähtsamgi, et ei tekiks olukorda, kus metsa- või maaomaniku surve jahimeestele on nii tugev, hirm kahjunõuete ees kasvab liiga suureks ja lihtsama vastupanu teed minnes kütitakse rohkem loomi, kui ulukite asurkonnale hea on. Seda peab jälgima keskkonnaamet, aga nemad sekkuvad alles siis, kui kahju on juba tekitatud.”
Loomade loendamise kohta ütleb Lõhmus, et see on jälle üks segane teema. „Eestis kasutatav metoodika ei ole kõige pädevam. Võetakse mingi etteantud maa-ala, kus loomad võivad käia edasi-tagasi ning kus lund vahel on ja siis jälle mitte. Seal kindlal ajavahemikul jälgede kokkulugemine ei näita suurt midagi. Loomad võivad olla hoopis määratud maa-ala läheduses ja loenduse ajal ei ole see maatükk nende jaoks lihtsalt huvipakkuv. Loomad ju liiguvad. Mulle meeldib Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhatuse esimehe Priit Vahtramäe kasutatav põtrade loendusmetoodika, mille tulemused on ametlikest väga erinevad. Nad on oma piirkonna katnud ühtlaselt soolakutega ja suve alguses alustatakse seal kaameratega seiret. Selleks ajaks, kui jahihooaeg käes, osatakse üsna täpselt öelda, kus on vasikad, kus mullikad, kus pullid, kui palju neid on, milliseid on õige lasta, milliseid mitte jne. Tegu on pikaajalise süsteemse vaatlusega, mille tulemused on palju täpsemad.” Kaamerad on soolakute juurde üles pannud ka Märjamaa jahimehed. Viimase nädala jooksul on Lõhmuse soolaku juures käinud vähemalt seitse põtra: lehm kahe vasikaga, lehm ühe vasikaga, noor mullikas, noor pull. „Kaameratest on abi küll,” näitab Lõhmus telefonist põtrade fotosid.
Märjamaa jahimeestel pole loomade vähesuse üle põhjust kurta, on põtru, metskitse populatsioon on tänu soojadele talvedele taastunud, kopraid jagub. Punahirved on üksikud läbikäijad, neid kohtab harva. Šaakaleid tõenäoliselt veidi esineb, aga kütitud neid siinkandis pole, kaamerate vaatevälja on kahtlased olendid siiski jäänud ja vahel võib kuulda kummalisi häälitsusi. „Suuremate maaomanikega on meil hea koostöö. Kui sigu veel palju oli, andsid maaomanikud nende liikumise kohta operatiivselt infot. Kobraste tegevusest teavitatakse meid samuti kenasti. Me kaitseme ju maaomanike huve ning õigust oma maadel jaht keelata reeglina ei kasutata,” kommenteerib Lõhmus.
Kui enamik eestlasi leiab päevas vähemalt korra põhjuse kiruda viletsat suve, siis jahimehe jätab ilmaküsimus külmaks − õiged riided selga ja metsa. Jahimees ei jää koju ka pakasega. „Aga suvi on meil muidugi rahulikum, sokujaht on praegu ainus ajaviide, millega tegeleda. Tõsisemaks jahiks läheb augustis-septembris. Seakatk tegi jahimehe elu märksa igavamaks. Kui sigu oli, pidasime neile jahti veebruari lõpuni, aga nüüd, kui detsembri keskel põdrajaht lõpeb, siis pärast seda enam ajujahti pidada põhjust pole. Ju siis tuleb rohkem seltsielu elada,” võtab Lõhmus jutuotsad kokku.