„Laiatarbekaubaga poleks me kaugele jõudnud, selles vallas on kogu Euroopas viimasel kümnel aastal tagasikäik valitsenud,” on Vändras käsitöövaipu tootva osaühingu Valley omanik ja juht Aadu Juhkental veendunud. „Meie põhitöö on rahvusvaheliselt tunnustatud disainerite loomingu teostamine.”
Praeguseks ehivad Valley vaibad teiste selle ilma rikaste ja vägevate seas mitme kuningakoja ja presidendi residentsi, paljude maailma nooblite hotellide ja villade põrandaid. „Kui autodega võrrelda, siis meil valmivad vaibamaailma Porsched ja Ferrarid,” tõdeb Juhkental õigustatud uhkusega. Rahvusvahelisel turul edu saavutamiseks peab väikeriigi ettevõte tema veendumuse kohaselt leidma oma niši. Suure koguse ja odava hinnaga muutub läbilöök järjest raskemaks. Valley tunnuslause on „Ainult üle minu vaiba!”.
Kvaliteet maksab
Üheksakümnendate alguses asutatud Valley OÜ tegutses esimestel aastatel hoopis Husqvarna mootorsaagide esindusena. Kui ettevõttega liitus varem Wendre Taftingus müügitööd vedanud Juhkental, võeti suund vaipade hulgimüügile. „Aastase tegutsemise järel oli selge, et Eesti-suuruses riigis vaipade hulgimüügiga kaugele ei purjeta. Aga siis nägin Hannoveri vaibamessil kudumispüstolit ja see andis tõuke käsitöövaipade tootmise alustamiseks,” meenutab Juhkental. Mujal toodetud vaipade hulgimüügiga jätkatakse küll tänaseni, aga see on taandunud ettevõtte lisategevuseks. „Tootmisega nullist alustamine ei saagi lihtne olla. Alustasime ühe püstoliga. Poolteist aastat katsetasime ja vaatasime, kas oleme üldse suutelised korraliku tootega turule tulema. Oli neidki, kes arvasid, et tegeleme täiesti lootusetu asjaga. Sellise pessimismi peamine põhjus oli meie toodangu hind, tuhat krooni ruutmeetri eest näis utoopiana. Kes oli harjunud maksma ruutmeetri eest maksimaalselt 50–60 krooni, ei vaadanudki meie poole. Oli selge, et toode peab olema suunatud Skandinaavia või Euroopa turule laiemalt. Olin Wendre Taftingus töötades palju kokku puutunud Vene, Ukraina ja Balti turgudega ning teadsin, miks ja kuidas vältida peaga vastu seina jooksmist. Tagantjärele võttes on see olnud üks meie edu alus. Teine on see, et kasutame algusest peale ainult naturaalseid materjale. Meie trump ongi maksimaalselt hea kvaliteediga naturaalsete materjalide väärindamine käsitööga. Oleme praeguseks üsna automatiseerinud, aga meie kaup jääb ikkagi käsitööks. Viis aastat tagasi oli selge, et peame midagi ennekõike tehnoloogiliselt muutma, ja siis tõime robotid mängu. Ilma automatiseerimiseta kõrbeksime, sest omahind läheks lubamatult lakke. Paari nädala pärast jõuab tehasesse kohale maailma kõige uuem ja täiuslikum kudumisrobot,” kirjeldab Juhkental ettevõtte argipäeva. „Kui 2007.–2008. aastal oli käsitaftingus väga hea käive ja siin töötas 85 inimest, siis nüüd pärast automatiseerimist on töötajaid 58. Eelmisel aastal kasvas maht 2008. aastaga võrreldes samale tasemele ja seda palju väiksema inimeste arvuga. Nii oleme saanud palku tõsta. Kunagi alustades mõtlesin, et kui suudame tootmise kasvatada tuhande ruutmeetrini kuus, on minu elutöö tehtud, aga 2008. aastal tegime mõnes kuus isegi 3000 ruutmeetrit. Siis hakkasime end tugevamalt tundma. Sellele eelnenud kümme aastat ainult pingutasime ja arenesime, puhkusele polnud aega mõeldagi, laiendasime tootmisruume, vanast tarbijate kooperatiivi taaralaost on saanud korralik tootmishoone koos kontori ja vaibakauplusega.”
Eesti päritolu hinnatakse
Vändras valminud vaipu eksporditakse 19 riiki, kohe lisanduvad USA ja Rumeenia. Valley vaiba ruutmeetri hind võib ulatuda 70st kuni 700 euroni. Eestisse jääb 3–5 protsenti toodangust, aga siinsed disainifirmad ja inimeste ostujõud kosuvad ning Juhkentali sõnul kasvab kodumaalgi huvi nende toodangu vastu. „Disainiga seotud ringkonnad, kes tegelevad sellise kalli nišitootega, juba enamasti tunnevad meid. Kõige rohkem müüme Prantsusmaale, järgneb Itaalia. Väga hinnatakse seda, et toodame Eestis, see lisab kindlust. Meiesuguseid vaibatootjaid on Euroopas käputäis, lihtsam ja odavam on toota Indias, Hiinas või Pakistanis ja siin ainult müüa. Oleme valinud teise tee. Käsitafting on küll Pärsia aladelt pärit, kuid nüüd julgen väita, et meie kvaliteet on parem. Kõik teavad, et oleme oma kvaliteedi tõstnud nii kõrgele, et raske on veel midagi tahta. Kuigi teisiti oleks odavam, kasutame villaste vaipade puhul ainult Uus-Meremaa lammaste villa, meie pakutav värvigamma on sisuliselt piiramatu, lõngavärvimise tehnoloogia on tavapärasest palju mitmeetapilisem ja keerukam, ülitähtsad on lõnga fikseerimine ja hilisem viimistlus. Kõik see maksab, aga teisiti ei saa. Kui klient ei koonerda, ei saa meiegi seda endale lubada. Eestis ja teisteski Balti riikides on käsitaftingut proovinud veel mitu firmat, aga püsima pole suudetud jääda,” selgitab Juhkental.
Lattu ei toodeta Valleys midagi, iga vaip läheb töösse alles pärast tellimuse kinnitamist. Kui parasjagu on rahulikum aeg, eksperimenteeritakse uute disainide ja kvaliteetidega. „Üle-eelmisel aastal töötasime välja villaste vaipade kvaliteedi Naturelle, neid vaipu ei värvitagi, mustri moodustavad eri värvi lammaste villast kombineeritud lõngad. Poolteist aastat nägime tõsist vaeva kvaliteedi Tencel väljatöötamisega, see on eukalüpti viskoosist. Selle kaubamärgi kasutamiseks on meil litsents Austria firmalt Lenzing,” toob Juhkental näiteid.
Valleys on ametis kolm disainerit. „Disainerite arvu me suurendama ei pea, sest paljud kliendid saadavad meile oma disaini, mida meie siis tootmiskõlblikuks kohendame. Sageli saadetakse siia midagi maalilaadset, autor on vahepeal pintsli vee sisse kastnud ja nõnda tooni muutnud. Meie disainer viib selle etapi lõpuni.”
Vaibamoed muutuvad pidevalt. „Kui mõnda aega tagasi oli hitiks 3D, siis praegu tahetakse kõige rohkem sinakashallikates toonides kulumisefektiga vaipu. Just Tencelist tehtud vintage’it nõutakse väga palju,” avaldab Juhkental. „Anname kõikidele klientidele garantii, et kellelegi teisele me täpselt samasugust toodet ei tee. Meie enda disaini ja lõnga kvaliteete on varastatud küll ja veel, aga selle vastu oleme üsna võimetud. Ei kopeeri ainult hiinlased, vaid märksa lähemadki tegijad. Aga vähemalt ei ole ma kohanud seda, et keegi teeks vaiba valmis ja müüks seda meie oma pähe.”
Müüa tuleb aktiivselt
Aktiivse müügiga tegeleb ettevõtte juht peamiselt ise. Sõitmist ja suhtlemist on palju, kodust ära tuleb olla mitu korda kuus. Mõni päev enne Maa Eluga kohtumist on ta naasnud Prantsusmaalt. „Sealne vaibapealinn on Abusson, kus on aastasadu valmistatud gobelääne ja kui sealsel tehasel on tarvis käsitaftingut, tellitakse see meilt. Palju on suhtlemist ka Prantsuse jt riikide disainibüroodega.” Vaibatootjatele tähtsad messid leiavad peamiselt aset Saksamaal. Hannoveris toimuval Domotexil on Juhkental käinud alates 1996. aastast. „Valleyga oleme osalenud kuuel korral, nüüd valmistume järgmise aasta jaanuaris toimuvaks Domotexiks. Meie vaipu on mitmed firmad seal eksponeerinud juba 15 aastat. Energiat ja vahendeid kulub messidele palju, aga ilma ei saa, peab pidevalt pildil olema ja uusi kontakte otsima. Mastaabid on suured ja mõne potentsiaalselt väga sobiliku äripartneriga võid alles kuuendal korral kokku saada. Sel aastal avastas meid näiteks üks suur Prantsuse firma, kes ei taha Indias toota ja kellele sobib meie tarnekiirus.”
Tänu messidel konkurentidega suhtlemisele teab Juhkental sedagi, kuidas näiteks Portugalis või Hispaanias vaibatootjaid uute seadmete hankimisel riiklikult toetatakse. „Minu teada ei ole ükski Eesti vaibavabrik ühegi seadme ostmiseks toetust saanud, aga kui võtta Baltikumi ja Skandinaavia riigid, siis on aktiivsem vaibatootmine just Eestis, peale meie teevad siin kõva tööd Narma Lihulas ja Mistra-Autex Raasikul. Paljud Belgia vabrikud lõpetavad või liituvad, et ellu jääda, Türgi jt tulevad agressiivselt peale, aga Eesti vaibatootmine püsib. EAS ei paku meiesugustele ettevõtetele enam midagi, kohati tunduvad avatud meetmed mõttetud või ebaprofessionaalsed, minu arust tuleks riigil see struktuur põhjalikult ümber korraldada või laiali saata.”
Peale kohalike vaibatehaste juhtide ja omanike peab Juhkentali hinnangul leheloos kindlasti kiitma nende töökollektiivi, sest ilma pädevate ja pühendunud inimesteta ei toimuks midagi. Ju siis on huvitav töö ja tingimused vastuvõetavad. „Meil on töötajaid, kes on tähistanud viieteistkümne ja isegi kahekümnenda tööaasta täitumist. Vaibatootmist õpetame kohapeal, seda kuskil õppida pole võimalik. Mulle pakub hommikul tööle tulles kõige suuremat rahuldust, kui näen, mida saaks veel paremini teha, kuidas ja kuhu edasi areneda.”