Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Veinivilla tõstab marjaveini viinamarjaveinide kõrvale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Veinivilla perenaine Tiina Kuuler oma marjaistanduses, murupügamise eest hoolitseb Allan Alaküla. | FOTO: Eero Vabamägi

Valgejõe Veinivilla valmistab kodumaistest marjadest veine, mis ei jää oma maitseomadustelt alla paljudele välismaistele veinisortidele, pakkudes neid maitsmiseks külalistele nii oma kaunis veinitalus kui Tallinna vanalinna restoranides.

Valgejõe Veinivilla perenaine Tiina Kuuler on tegelikult ajakirjanik, kes muu hulgas on ka kümme aastat Postimehes töötanud. Kuid oma tõelise kutsumuse on ta leidnud nüüd hoopis veinitegija ja sommeljeena tegutsedes. Ta näitab uhkusega oma maalilise Lahemaa rahvuspargi serval Valgejõe kaldal asuvat maavaldust ja avarat endist metskonnamaja, mis juba kolm aastat mahutab nii pere oma kodu kui ka degusteerimiseks ehitatud avara, läbi kahe korruse ulatuva kaminasaali. Näoga jõe poole on veel avar terrass, kus ilusa ilma korral on samuti mõnus häid veine maitsta. Tulevikuplaanides on ka oma köök koos toitlustuse võimalusega – siis saab ruume rentida juba igasuguste ürituste korraldamiseks.

Abikaasa Allan Alaküla, kes on samuti tuntud ajakirjanik, niidab parasjagu marjapõõsaste vahel traktoriga muru. Tiina näitab istandust, kus sirgetes ridades kasvavad must aroonia ning must ja roheline sõstar, ning selgitab, et viimase sordi aretasid soomlased mustast sõstrast. Ja et vein tuleb sellest maitselt Uus-Meremaa Savignon Blanci sarnane. Edasi viib ta meid kõrgele jõekaldale, kuhu juba on valmis tehtud astmed viinamarjade kasvatamiseks. Viinamarjavääte leidub maja seina ääres ja mujalgi, nii et tulevikus saame kindlasti Valgejõe viinamarjaveinegi maitsta. Seni, kuni enamik marju veel valmis ei ole, käärib veinikoja vaatides aga rabarberivein. Muide, sellest tehtud vahujook on külastajate seas üks populaarsemaid.

Ajakirjanikust ettevõtjaks ja ei kahetse

Kuidas ajakirjanikust üldse kümme aastat tagasi veinigurmaan sai? „Olles töötanud mitmes ajalehes ja ajakirjas, hakkas mulle tunduma, et see valdkond on ennast ammendanud. Kuna olin toiduajakirjanikuna sattunud sageli veine testima, polnud asi mulle võõras. Kord jäi Allani tädil hästi palju õunamahla üle ja et see raisku ei läheks, panin osa ema abiga veiniks käärima. Nõud selleks olid meil kodus kogu aeg olemas ja koduveine sai varemgi tehtud. Välja tuli täiesti korralik kuiv vein,” kirjeldab naine oma esimest veinitegu.

Nüüd on perefirmal, mille tegemistes lööb juba kaasa praegu ema käe all koolis sommeljee kutset omandav pere vanim poeg Gregor (23) ja vahel ka pesamuna Gabriel (14), oma väike veinikoda. Parasjagu ootab ühes roostevabast terasest mahutis villimist õuna-ebaküdooniavein ja teises aroonia musta sõstraga. Ühes anumas on korraga 980 liitrit, millest saab 1306 pudelit veini. Muide, villimisel käivad täiesti vabatahtlikult abiks sõbrad, sest tasulist tööjõudu perefirma esialgu ei kasuta. Vahel mõni tuttav helistab ja tunneb muret, ega teda pole villijate nimekirjast välja arvatud, sest see on ju ometi üks lõbus töö.

Selle aasta saagi kohta ütleb Kuuler, et tundub, et tuleb hea luuviljaliste aasta, ent õunu ei paista Põhja-Eestis kuigi palju tulevat, samal ajal on aga loota pihlakamarju. Arooniat ja vahel ka õuna ostab ta Tartu lähedalt Vasula aiandist, rabarberit ümberkaudsetest aedadest ja Raba farmist Tartumaal. Tooraine on niisiis kõik eestimaine, osalt ka mahe. Seega annab Valgejõe veinivilla kaudselt tööd paljudele marjakasvatajaile ja metsamarjade korjajaile.

Edendab Eesti oma veinikultuuri

Tiina on võtnud enda missiooniks Eesti oma veinikultuuri edendamise: ta õpetab sommeljeesid, korraldab koduveini valmistamise koolitusi, konkursse ja degusteerimisi. Muu hulgas soovib ta kummutada müüti marjaveinist kui kehva kvaliteediga magusast joogist, mida varem kodudes tehti. „Korralik kuiv või poolkuiv marjavein on täiesti samaväärne viinamarjaveiniga. Olen oma koolitustel veini maitsta andes korduvalt kogenud, kuidas inimeste varasemad eelarvamused koduveini kohta on hetkega purunenud,” lausub ta. Augustis ootab naist ees pikem reis, nimelt on ta kutsutud asjatundjana USAsse ühe puuvilja-marjaveinide konkursi žüriisse.

Kuuler tunnistab, et tema tehtud veinid on suhteliselt kallid, makstes 10–15 eurot 0,75-liitrine pudel, kuid lisab, et igasugune kohalik toit on kallis, sest valmib väikestes kogustes kohalikust toorainest ja suures osas käsitööna. Samas tahavad meie riigi külalised toidu kõrvale just midagi kohalikku maitsta. Tallinna vanalinna söögikohtades on Valgejõe veinid väga nõutud ja näiteks vabaõhumuuseumi Kolu kõrtsis läheb see samuti hästi. Nüüd on meie Euroopa eesistumise korraldajad juba partii Valgejõel valminud poolmagusat rabarberi-salveiveini külalistele pidulike õhtusöökide juurde desserdiks pakkumiseks tellinud. Nii et Valgejõe veinide tuntus muudkui kasvab.

Valgejõe Veinivilla:

Tegutseb 2014. aasta lõpust

2015. aasta müük 5000 liitrit

2016. aasta müük 7000 liitrit

Veinikoja külastus, loeng ja 5 veini degusteerimine maksab 12 eurot inimese kohta.

Veinide tegemisel on kasutusel õun, ebaküdoonia, aroonia, must ja roheline sõstar, pihlakas, alõtša, rabarber, pohl jt kohalikud metsamarjad.

Tagasi üles