Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jakob Tammela: mesilaste juurde minnes panen käe taru katusele ja ütlen neile tere

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jakob Tammela sõnul on mesiniku iga tööpäev väga töörohke ja seda seitse päeva nädalas. | FOTO: Erakogu

Tartumaa mesinik Jakob Tammela (77) sündis ja kasvas perekonnas, kus mesilased olid justkui pereliikmed. Tema vanavanemad mõistsid mesilastega toimetada ning mesi ja meesaadused olid au sees nii toidulaual kui ka ravivahendina. Nii pole vast ime, et mesindus on jäänud tema ellu tänaseni.

Kirjeldage paari sõnaga oma mesinikukarjääri algusaega. Millised olid toonased olud, kui raske või kerge oli selle algust teha?

Minu mesindushuvi algas juba kauges lapsepõlves Järvamaal Päinurmes, oma vanematekodus. Mu vanemad omakorda jätkasid oma vanemate tegevust. Nii on meie peres juba põlvest põlve toimetatud mesilastega ja peetud lugu neist toredatest tiivulistest, keda meie kutsume lihtsalt – kodumesilased.

Kuigi minu esivanematel olid algelised pakktarud ja nigelad mesindustehnilised vahendid, oli neil armastus mesinduse ja mesilaste vastu. Mees nähti toidulauale väärtuslikku lisa. Talus oli ju palju füüsilist tööd, mett süües kaob aga väsimus kiiresti. Mäletan sedagi, et vanaema kasutas mett silmarohuna kae vastu. Mesi on rikas organismile vajalike vitamiinide poolest ja peaks olema alati meie toidulaual, sest õied on andnud nektari kaudu oma parima, mis neil on.

Minu esivanemad ei teadnud kahjuks õietolmu raviomadustest ja see jäi neil kasutamata. Võib-olla kärjemett süües sai söödud veidike suira, mida vanaema nimetas mesilaste leivaks. Viimaste aastakümnete jooksul on teadlased avastanud õietolmus umbes 250 ühendit. Tähtsamad neist on valgud, suhkrud, vitamiinid, lipiidid, fenoolsed ühendid, ensüümid ja mineraalained. Valkude molekulid koosnevad paljudest aminohapetest, neist kaheksa asendamatut aminohapet, mida inimese organism peab toiduga kätte saama. Need on leutsiin, histidiin, arginiin, treoniin, valiin, metioniin, lüsiin ja fenüülalaniin. Õietolmus olevad asendamatud rasvhapped võtavad osa prostaglandiinide moodustamisest, viimased aga ergutavad suguhormoonide tootmist ja seetõttu tõusevad õietolmu tarvitades potents ja elulust ning eostumisvõime.

Taruvaik oli esivanematel tuntud nii valuvaigistaja kui ka haavandite ravimina. Samuti oli taruvaik asendamatu mädapaisete raviks. Asetades taruvaiku paisele, sai see peagi terveks.

Nagu teati vanal ajal ja teame ka praegu, on kõik mesindussaadused inimesele vajalikud ja kasulikud – kui tervislikud toiduained ja vajaduse korral ka ravivahendid. Mees olev E-vitamiin aitab ära hoida taiplikkuse langust, unisust, rõhutud olekut, külmatundlikkust ja tõstab oluliselt immuunsust. K-vitamiin on vajalik vere hüübimiseks. B1-vitamiin tugevdab insuliini toimet, suurendab uriini eritust, vähendab kilpnäärme hormooni, mõjub soodsalt närvipõletiku ja närvivalude korral. Samuti tarvitatakse mett maksahaiguste ja sapiteede ummistuste puhul. Mesi võib normaliseerida maomahla happesust: külma vesilahuse joomine suurendab happesust, soe vesilahus aga vähendab seda. Maohaavade ja kõrge happesisalduse puhul tuleb juua sooja meelahust kaks tundi enne sööki. Peale vitamiinide on mees mineraalsooli, happeid, fermente, aromaatseid aineid jne.

Mida veel oma vanavanemate ajast mesilastega seoses mäletate?

Vahel õhtul, kui vanaema tuppa tuli, ütles ta rõõmsalt, et homme hakkavad mesilased „peret heitma” – tänases kõnepruugis on see sülemlemine. Kui ta lisas, et „suisa mitmes tarus mesilasemad laulavad”, oli see kindel märk, et järgmine päev tuli valvel olla. Keegi pidi siis kindlasti kodus olema ja jäi sel päeval põllu- või heinatööst vabaks.

Õhtuti kontrollis vanaema kõik tarud üle ja kuulas hoolega, kas on juba emade laulu kuulda. Kui noor ema on oma aja kupus ära olnud, annab ta isevärki signaaliga teada, et hakkab väljuma ja vana ema peab lahkuma. Lahkub ta muidugi, kuid seda suure hulga mesilastega, kes koos on võimelised alustama uut elu kusagil mujal. Sellel ajal ei olnud meil kodus olemas sülemikaste sülemite paigutamiseks õunapuuoksalt või marjapõõsalt – sülemikobara alla pandi valge laudlina ja sülem raputati linale. Linaga oli võimalik viia sülem tühja pakktaruni ja valada ilusasti tarusse. Tarust möödavalatud mesilased ronisid aga ise tarusse.

Mäletan, et talveks viidi tarud aita talvituma. Soojustuseks visati mõni riie üle taru ja oligi kõik. Kevadel pidi aga õige aja valima, mil tarud õue, aeda viia ja oma kohale panna. Vahel oli tarvis sugulaste vahel tarusid ühest talust teise viia. Seda tehti siis talvel lumeteega, sest regi liigub vaikselt. Suviseks mesilaste ümbervedamiseks puudus arvatavasti aga oskus, sest ma ei mäleta, et seda oleks kunagi tehtud.

Esivanemate kodus tarvitati ainult kärjemett. Ei olnud mingisugust mee vurritamist – seda ei saanudki toimuda, kuna pakktarudest lõigati ainult kärjetükke välja. Mee vurritamine tuli hiljem, kui võeti kasutusele raamtarud. See tõi muidugi kaasa meetoodangu kasvu.

Kui suur on teie mesitarude arv praegu?

Mesilasperede arv on viidud minimaalseks ja needki jagatud laste ja lastelaste vahel. Vastasel korral ei jõuaks tööga toime tulla. Kui varem oli mesila, siis nüüd on ainult mesilastarud.

Meie mesitarud asuvad Põlvamaal Nooritsmetsa külas. Mooste naaberkülas, imeilusas paigas keset metsi või õigupoolest metsas olevas tupikus, siit edasi enam autoga ei pääse, üksnes jalgsi. Looduslik korjemaa on ideaalne, sest juba varakevadel annab paju esimese nektari- ja õietolmusaagi. Edasi järgnevad mustikas, pohl, vaarikas, pajulill ja paljud raviomadustega metsalilled. Sügisel kõige viimasena aga kanarbik. Kanarbikuga on see lugu, et mee võtmine hilineb – vaja on ära oodata õitsemise lõpp –, aga kuidagi tuleb ikka toime. Nii on olemas looduslik meetaimede konveier: üks taim lõpetab õitsemise, teine alustab. Kanarbikumesi ei sobi aga mesilastele talvetoiduks.

Kuidas näeb välja mesiniku tööaasta – eri etapid aastaaegade lõikes jne?

Tegelikult on mesiniku iga tööpäev väga töörohke ja seda seitse päeva nädalas. Mesinikel näiteks ei ole suve jooksul ühtegi vaba päeva. Pole mõeldavgi sõita kusagile soojale maale suvitama. Inimesed kipuvad arvama, et mesi on kallis. Kuid eks proovitagu seda ise toota! Kes kord seda tööd ja vaeva on näinud, leiab, et mesi peaks veel kallim olema. Peale selle peab mesinik olema aus ja puhas, seda sõna otseses mõttes ja laiemas tähenduses. Nende kahe sõna vahele mahub kogu mesindus. Nii oleksid kõik osapooled rahul, mesilased ja mesindussaaduste tarbijad. Kui mesinik aga ostab hulgilaost mee ja müüb seda edasi oma nime all, on ta muutunud vahendajaks. See on aga omaette teema ja kuulub äri valdkonda.

Kuidas on kujunenud teie klientuur, kui palju neist on n-ö püsikunded, kui palju juhuslikke ostjaid, näiteks turul? Kas keegi on olnud teie  truu kunde aastakümneid?

Mee turustamine on ka omaette suur teema. Minul pole sellega kunagi raskusi olnud. Võib öelda, et minu klientuur on üle kogu Eesti. See on pikkade aastate jooksul niiviisi kujunenud. Kuna turustan mett Tartu vanas turuhoones igal sügisel 1. oktoobrist, on mind lihtne leida. Mett müün ise, sest mulle meeldib inimestega suhelda ja vastata nende arvukatele küsimustele. Kahjuks ei jätku mett alati niipalju, kui on soovijaid. Rõõmu teeb, kui vahel tuleb mõni meeostja ja ütleb, et tema juba lapsena käis ema või vanaema käekõrval mett ostmas. Need on toredad hetked. Tihti on meeostjate teadmised meest nigelad. Ei teata, et korralik mesi peabki kristalliseeruma, ei teata, et tahkes mees on meekristallid ehk terad, mitte aga suhkruterad. Ei teata sedagi, et tahke mesi jaguneb peene- ja jämedateraliseks. Jämedateraline mesi saadakse, kui kristalliseerumine toimub aeglaselt ja meekristallidel on aega ja ruumi kasvada. Kõik need on head meed, olgu siis jämeda- või peeneteraline mesi.

Mida mesinikutöös enim naudite?

Mesindus ei ole alati füüsiline töö, siin on palju loomingulisi momente, mis annavad sellele tööle ilusa värvingu. Tore on, kui leiad mõne küsimuse puhul õige lahenduse ja viid selle ellu.

Raskusi mesinduses ei pane tähelegi, sest see on enda valitud tee. Olgugi, et vahel õhtuks oled rampväsinud, kuid see on meeldiv väsimus. Rõõmu valmistab, kui noor ema on munele hakanud ja seda head meeleolu jätkub pikemaks ajaks.

Alati kui lähen taru juurde, panen käe katuse peale ja ütlen mõttes neile: „Tere, sõbrad, kuidas elate? Tulin teile külla parimate soovidega.” Nii vast ongi nendega mingisugune side loodud. Siis tegutsen edasi ja teen, mida vajalikuks pean.

Millest üks mesinik unistab?

Kui mesinikke iseloomustada, on kõik nad enamasti rahulikud ja tasakaalukad inimesed. Teisiti see ei saakski olla, sest tegeldakse ikkagi elusolenditega. Samuti on mesinikevahelised suhted korrektsed ja viisakad. Kui oleme alati sallivad teiste inimeste suhtes, on kogu meie minevik  suur heade mälestuste paradiis, kust ei saa meid keegi välja ajada.

Elus on kaks ilusat asja – need on mälestused ja unistused. Millest üks mesinik unistab? Eks ikka sellest, et oleks mesilastele soodne suvi. Et pered oleksid tugevad, et sülemid metsa ei lendaks ja mesilased koguksid sügiseks korraliku saagi. Või siis üllataksid kehval suvel hea saagiga. Aga mesinik kui loodust armastav inimene ei tohi kunagi ahneks minna, vaid peab leppima sellega, mis loodus annab ja võimaldab. Edu pandiks on aga mesiniku oskused, teadmised ja kogemused. Seega tuleb end pidevalt täiendada ja mesila päevikusse kirja panna kõik juhtunud möödalaskmised. Hiljem võib neid vigu analüüsida ja teha vastavad järeldused.

Ausalt ja puhtalt mesindades saame korraliku mee, hoiame üleval mesiniku au ja väärtust. Hea on sellist mett müüa, nii naabrimehele kui ka tuttavaile. Või külla minnes kingitusena kaasa võtta, sest pudi-padi kinkimise aeg on möödas. Sobib ka töötasuna mõne teenuse eest!

Mis teeb mesinikule muret?

Arvatavasti on kõigi mesinike suurim mure taimekaitsemürkide vale kasutamine. Iseäranis, kui seda tehakse valel kellaajal. Eriti taunimisväärne on, kui pritsitakse õitsvaid taimi keset päeva. See on otsene lennumesilaste surm. Kui ei ole lennumesilast, kes siis hakkab poegadele toiduks tooma õietolmu, nektarit ja joogivett? Nii jääbki mesilaspere kiratsema või hoopiski hukkub. Siin sõltub palju põllumehe arukusest – kas ta on võimeline mõtlema globaalselt või peab ainult oma tulu silmas. On ju öeldud: kui kaovad mesilased, kaob ka inimkond. Nii et mõtlemisainet on palju põllumajanduses ja mesindusvaldkonnas. Loodan ikka, et mesilased säilivad. Tänapäeva inimese tarkus peaks olema ikka selline, et meie ei hävitaks mesilasi, me vajame neid. Kui mesilaste saatus kujuneb kemikaalide tõttu traagiliseks, ei kurvasta see mitte üksnes mesinike, vaid kogu ühiskonda. Tark, haritud ja intelligentne põllumees ei hakka iialgi tegema keemilist umbrohutõrjet siis, kui põllukultuurid õitsevad. Vastasel korral saavad hukka ka kimalased, keda on niigi väheks jäänud. Lõppude lõpuks on niisugune tegevus riigiseadusega keelatud. Mesinik ei tee mitte eales haiget mesilasele, sest tollel ei ole oma valu kellelegi kaevata ja iga mesilane on meile hindamatu aare.  Nii õpetati minule juba lapsepõlves.

Tuleb mõelda sellelegi, et meil tulevikus oleks üldse huvilisi, kes mesindust arendavad, edasi viivad ja võib-olla isegi täiustavad. Selleks et noortes inimestes tekiks huvi mesinduse vastu, olen kirjutanud lasteraamatu „Vahvad tiivulised”. Raamat jutustab mesilaste elust, nende tegemistest ja tööjaotusest mesilastarus nii, nagu see tegelikult on. Lapsed saavad ettekujutuse mesilaste tähtsusest ja toimimisest igapäevaelus. Jutustus käsitleb väikese mesilase elu alates sünnihetkest, põimub seiklustega ja asjaliku toimetamisega tähtsal tööpostil. Täiskasvanugi saab sellest raamatust teadmisi, väikelastele sobib ta aga suurepäraselt unejutuks.

Mesilaste õilsal liigil oleks justkui omamoodi õigus nõuda inimeselt privileege. Me ei tohiks neile kunagi haiget teha, sest kõigi mesilaste elu möödub inimkonda teenides ja mesindussaadustele on raske leida alternatiive.

Tänu oma astlale on mesilased elanud meie põlvedeni, muidu oleksid meemaiad isendid nad ilmselt ammu hävitanud.

Milliseks tõotab teie hinnangul kujuneda tänavune meeaasta, milliste märkide järgi looduses on seda võimalik hinnata?

Tänavune hiline kevad pärssis mesilasperede arengut, see ei tahtnud kuidagi vedu võtta. Aga kui saabusid mõnedki soojemad ilmad, muutus olukord juba lõbusamaks. Juuni alguspäevadel olid perede arengul juba täistuurid peal. Milliseks kujuneb tänavune meesaak, ei oska keegi öelda. Nagu juba ütlesin, peab mesinik olema rahul sellega, mis loodus annab.

Tagasi üles