Pilved on meie igapäevased kaaslased, nagu nende kohta on öelnud teenekas meteoroloog Milvi Jürissaar. Samas mõnel aastaajal, sh suvel, võib sedasama öelda ka sademete kohta, ja nii tundub see kohane praegugi. Seetõttu tutvustan sademeid, eriti nende liigitamist ja liigitamisega seotud küsimusi.
Sademed – meie igapäevased kaaslased
Atmosfäärinähtused jaotatakse viide rühma: hüdrometeoorid (vesi õhus), litometeoorid (tahked osakesed), fotometeoorid (optilised nähted), elektrometeoorid (elektrilised nähted) ja klassifitseerimata nähted, mida nimetan anemometeoorideks, sest need on tuulega seotud. Sademed kuuluvad hüdrometeoride alla – niisiis sademed on atmosfäärist aluspinnale langev vedel või tahke vesi ja selle kohta on tehtud isegi keeleanalüüs (Konsap, 2008).
Terminit lahti arutades selgub, et sademed on küllaltki probleemne mõiste: Eesti Entsüklopeedia väidab, et sademed on atmosfäärist aluspinnale langev vedel või tahke vesi (EE 8). Samas nimetatakse sageli ka maapinnal kujunevaid kondensatsiooninähtusi (kaste, hall jt) sademeteks, seda vähemalt vene koolkonna käsitluses (Konsap, 2008). Mõistlik ja ehk ka vajalik on eristada neid kahte: näiteks maapinnal kujunevate sademete täpsustamiseks terminit hüdrometeoorid [`pinnakihtidele moodustunud sademed` (Võõrsõnastik 2006)], mida võiks siis pidada sademete alammõisteks.
Sademeid on olemas vähemalt 16 liiki. Tekkekoha järgi jagunevad need kaheks: pilvedes tekkivad, langedes sealt aluspinnani, ja õhuniiskusest otse maapinnale ja esemetele tekkivad.
Pilvedes tekivad ja neist langevad vihm, uduvihm, lörts, lumi, lumeterad ehk udulumi, rahe, lumekruubid, teralumi, jäävihm, jäätuv vihm, jäätuv uduvihm, vahel nimetatakse loetelus ka udu, kui see laskub pilvedest aluspinnani. Õhuniiskusest tekivad maapinnale ja esemetele kaste, hall ja härmatis. Jääkristalle (teemanttolm) ja udu, mis on jääkristallide või veetilkade suspensioonina õhus, võib vaadelda kui esimest ja teist tüüpi sademete üleminekuvormi. Nimetatud sademeliigid võivad omavahel kombineeruda, eriti sageli juhtub seda lörtsi ja vihma, rahe ja vihma või lume ja teralumega.
Sademed jaotatakse langemise iseloomu järgi laus- ja hoogsademeteks. Hoogsademed on tavaliselt hootise iseloomuga (võivad alata ja lõppeda järsku, intensiivsus on muutlik) ja nad on seotud konvektsioonipilvedega (rünk- ja eriti rünksajupilvedega). Hoogsademed on hoogvihm, rahe, külmal ajal hooglumi, lumekruubid, jääkruubid, hooglörts. Seevastu laussademete tugevus muutub ühtlaselt ja aeglaselt, sageli kestab selline sadu kaua. Enamasti on laussademed nõrgad või mõõdukad (kõrgkiht- ja kihtsajupilvede puhul), harva tugevad (ülipaksude kihtsajupilvede või ulatusliku rünksajupilvede kogumi puhul, viimasel juhul peaks sadu vähemalt 4 tundi kestma, sest muidu märgitakse see vaatlustes hoogsajuks). Laussademete hulka kuuluvad lausvihm, lauslumi, lauslörts, jäävihm, jäätuv vihm (kihtsajupilvedest), uduvihm, lumeterad ehk udulumi (kihtpilvedest) ja nn seenevihm (peen lausvihm, rahvasuus).
Mõisted „laussademed“ ja „hoogsademed“ viitavad tegelikult ainult saju iseloomule ja kestvusele ega ole seotud selle tugevusega, kuigi hoogsadu võib märksa tugevam olla.
30. juuniks prognoositud äikeseline ja palav õhumass küll saabus, aga enamikele inimestele oli see pettumuseks: peamiselt pilves, jahe ja tuuline ilm, mis lõppes valdavalt alles 3. juuliks. Metsikud piksed koos pagidega rappisid eeskätt Venemaad, sh taaskord Moskvat. Õhumassi potentsiaal ei avaldunud tiheda pilvisuse tõttu, sest soe front jäi Eesti kohale rippuma, selginemiseks ja äikesteks oleks vaja aga teatavat sooja frondi eemaldumist.
Nädal on jahe ja sagedaste sajuhoogudega. 4. juuli sagedased hoovihmad ja piksed on praeguseks asendumas üha kuivema ja rahulikuma ilmaga, ja nii võivad 7. ja 8. juuli kõige suvisema ilmaga tulla: palju päikesepaistet ja sooja vähemalt kohati üle 20 kraadi. Teise variandi kohaselt on kõige suvisem vaid 7. ja kohati ehk ka 8. juuli, sest siis võivad kohale jõuda uue tsükloniga seotud sajud.