Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lembit Paal – rohkem kui ainult põllumees

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lembit Paali kabinetis seisab täies elusuuruses Vladimir Iljitš ise. | FOTO: Kristjan Teedema

Ehkki Pajusi farmi omanik Lembit Paal kannab praegu uhkusega aasta põllumehe tiitlit, võiks talle auhinna anda ka Eesti ajaloo talletamise, vanavara restaureerimise, lõõtsamängu edendamise, külaelu edasiviimise ja veel paljude teiste tegevuste eest.

Pajusi ABF ainuomanik Lembit Paal pakub oma kabinetis Pajusi firmasildiga lehmakomme ja laseb ajakirjanikku esimesest ehmatusest rahulikult toibuda. Nimelt on siin seinad täis punaste lippudega ehitud aukirju, nõukogudeaegseid silte ja, üllatus-üllatus, nurgas seisab täies elusuuruses Vladimir Iljitš ise. Mitte et Paal vanu aegu tagasi igatseks, aga see on tema jaoks üks osa meie ajaloost, pealegi nüüd üsna naljakas vaadata. Kõnealune Lenini kuju ehtis näiteks omal ajal Väimela näidissovhoostehnikumi aulat. See leiti ühest kuurist plastiliini ja värviga dekoreerituna ja Paal lasi kuju korda teha. Sellega seoses räägib ta loo, kuidas aastaid tagasi tema ettevõtet üks vene keelt rääkiv väliskodanik külastas ja seltsimees Leninit nähes teda mitu korda kättpidi tänas.

Maaelu ja -tööga tuttav lapsest peale

Alustame juttu sellest, kuidas Lembit Paalist põllumees sai. Pärast Kilingi-Nõmme keskkooli lõpetamist 1980. aastal oli tal kaks valikut: kas minna ajalugu või põllumajandust õppima. Omajagu süüd elukutse valikus oli kindlasti sellelgi, et ema suunati pärast Räpina sovhoostehnikumi lõpetamist tööle Tihemetsa külje all asuvasse Tõlla sovhoosi. Juba üsna väikse poisina käis Lembit siloauke katmas, mis polnud sugugi kerge töö. Kõplamine ja heinategu olid samuti igasuvised tegevused. Kuna ema jäi pärast isa surma kolme lapsega üksi, oli väike lisasissetulek perele väga vajalik. „Ega see maatöö nüüd väga tore olnud, sest sellal, kui teised olid kusagil laagris, pidin mina loorehaga heina kaarutama, et meie kaks lehma ikka talvel söönuks saaks,” meenutab mees tagantjärele.

Pärast EPA lõpetamist sattus Lembit Paal tööle sootuks Elvasse. Nimelt tegi ta ülikooli ajal koos kaaslastega bändi nimega Kokteil, millega käidi esinemas nii oma kooli pidudel kui ka pulmades ja juubelitel. Üks bändikaaslane oli pärit Elvast, kuhu suundus veterinaarina tööle  pärast lõpetamistki. Poistel oli soov muusikaga tegelemist üheskoos jätkata ja nii sattus ka Lembit kolmeks aastaks Elva sovhoosi. Muide, mees võtab nüüdki pea igal õhtul ühe oma kolmest Teppo lõõtspillist kätte, et sellest mõni lõbus lugu välja võluda.

Et noormees lõi aktiivselt kaasa Tartus tegutsenud noorte põllumeeste klubi ettevõtmistes, hakkas ta sealt silma Pajusi kolhoosi esimehele Peeter Merilainile, kes tegi talle ettepaneku enda juurde tulla. Kuna abikaasa Külli lõpetas samal ajal arstiteaduskonna, sai otsustavaks, et tallegi lubati koht leida. Naine asuski peagi juhatama Pajusi maa-ambulatooriumi ja tohterdab ümbruskonna elanikke hinnatud perearstina siiani.

Ehkki elamiseks anti peaagronoomile korter ridaelamus, hakkas pere kohe oma maja plaane pidama ja nüüd lõpuks, pärast kümme aastat kestnud vahepeal lõputuna tundunud ehitamist on see valmis ja peremehe hobide kohaselt stiilse vanaaegse mööbliga sisustatud. Kuigi maja tundub talle endalegi liiga suur, on seal kõik eluks vajalikud ruumid mugavalt ühe katuse all koos. Pealegi külastavad lapsed oma vanematekodu tihti ja võimalik, et mõni neist tulevikus sinna elamagi tuleb. Muu hulgas mahutab hoone vanade autode kogu, mille kroonijuveeliks peab omanik ilusat punast Lada 2107, mille talle kolleegid ja sõbrad tänavu 55 aasta juubeliks kinkisid ja mis on sõitnud kõigest 300 kilomeetrit. Peremees käib seda nüüd aeg-ajalt silitamas. Õue peal seisab veel valge Niva, mil samuti oma ajalugu ja millega omanik vahel oma lühemaid töösõite teeb. Vanade Vene autode kõrval kogub ta ka selleaegseid põllutöömasinaid, mis eraldi kuuris seisavad.

Vanade hoonete ja mööbli restaureerimine on samuti üks Paali suurtest kirgedest. Ta on korda teinud vanad mõisahooned, milles nüüd käsitöönäitusi ja koguni kontserte korraldab. Oma kodu lähedale Põltsamaa jõe kaldale aitas ta Pajusi külaseltsil ehitada kõigile kasutamiseks avaliku ranna. Mees lööb siiani kaasa kohaliku külaseltsi tegemistes ja kindlasti võib seda, et Pajusi nii ilus ja hoolitsetud välja näeb, mingis osas tema teeneks pidada. „Minu kodu ei alga minu koduuksest, tahan, et ka ümbrus korras oleks ja elu edeneks,” lausub ta.

Kui üheksakümnendate alguse põllumajandusreformi käigus kõik majandid ennast ümber kujundama pidid, lõi Lembit Paal selles protsessis aktiivselt kaasa. „Meil oli algusest peale mõte, et me ei tee mingit uut kolhoosi ühistu või osaühingu nime all, kus kõik on kõigi oma ja kellelegi midagi ei kuulu. Töötajad said vabalt koonduda eri äriühingutesse ja neil oli võimalik omanikuks saada,” jutustab ta toimunust.

Pajusi kolhoosi põllumajandus jagunes kolmeks ettevõtteks, milleks olid Kalana, Pajusi ja Kütimäe. Peale selle tekkis abitootmise baasil 15 aktsiaseltsi, mis tegelesid nii kalakasvatuse kui ka betoontoodete ja killustiku tegemise, aga samuti ravimite, tärklise ja veini tootmisega. Väga tulus äri oli Nõukogude Liidu haridusministeeriumile õppevahendite valmistamine. Pajusi kolhoosil, mis asub sisemaal, oli isegi oma laevastik, mille kalalaevad püüdsid Taani väinades turska ja kaubalaevad vedasid kaupa.

„Alustasime kõike puhta lehena, sest meile ei tulnud mingeid kolhoosi kohustusi kaasa, samal ajal polnud ka raha. Kõik kolhoosi varad tuli välja osta kas sularahas või osakutena, niisama ei saanud keegi midagi. Varade, näiteks laevade müügi rahast kaeti varasemad kohustused,” selgitab Paal tollal toimunut.

Ainuomanik otsustab ja vastutab

Ehkki Pajusi ABF alustas kümne omanikuga, on praeguseks Lembit Paalist saanud ainuomanik. Kolmest üheskoos alustanud põllumajandusfirmast on nüüd alles vaid tema oma, teised on raskustesse sattudes ennast Pajusile maha müünud. Põllumajandust on ju mitu üsna ränka kriisi räsinud. Kõige raskem oli aastate 2008–2009 suure majanduskriisi aegu, kui liisingu- ja laenukohustusi oli ühes kuus miljon krooni, aga piimaraha laekus 1,2 miljonit krooni, millest tuli katta kõik muudki kulud, mis oli aga võimatu. „Õnneks tuli pank meile vastu – külmutas laenu- ja liisingumaksed mõneks ajaks – ja nii pikkamisi kosusime, kuni normaalne elu piimahinna tõusu tõttu taas võimalikuks osutus,” meenutab farmiomanik.

Pajusi vedas välja ja pärast kaht ränka aastat loodetakse tänavu kasumisse jõuda. Eelmisel kahel aastal kogus firma endale madala piimahinna tõttu 800 000 eurot kahjumit. „Nagu enamik karjakasvatajaid, kes investeerinud uutesse hoonetesse ja seadmetesse, ei osanud meiegi toota piima 22 sendiga liiter,” tõdeb ta. Praeguse piimahinna juures jõuab ettevõte juba jooksvaid arveid maksta ja on lootus, et hakkab pisut ülegi jääma. Seda lootust toidab muu hulgas ka ühistulise piimatootmise rajamise kava.

Viimane laienemine leidis Pajusil aset 2009. aastal suure kriisi ajal, kui Paal ostis oksjonilt pankrotistunud Kütimäe farmi maad. Ta meenutab, kuidas temaga ühise laua taga istusid üks soomlane ja üks Rootsi kapitalile kuuluva ettevõtte esindaja. Alghind oli 2,3 miljonit ja nelja miljoni krooni eest sai ta vara endale. Kuna pank tollal põllumajandusfirmadel kohustusi juurde võtta ei lubanud, pidi mees selle raha sõpradelt kokku laenama ja eraisikuna pakkumise tegema. „Endal pole mul kunagi miljoneid arvel seisnud, aga õnneks on elus ikka häid sõpru elus olnud, kes raskel hetkel abikäe ulatavad. Hiljem sain pangaga asjad korda ja ma pole seda sammu kunagi kahetsema pidanud,” räägib ta.

Nüüd enam kuhugi laieneda pole, sest heade naabritega on kokku lepitud, et teiste valdustesse ei kiputa. Pealegi on läheduses Austria ja Taani kapital, mille võimekus maid kokku osta on mitu korda suurem. Jõgevamaa hindab Paal toidu tootmiseks väga sobivaks piirkonnaks. Ta kuulub ka sealse põllumajandustootjate ühistu juhtkonda. Ainuomanikuks olemine Paalile sobib, sest ta on harjunud ise otsustama ja vastutama, tal pole kommet raskel hetkel kellegi selja taha pugeda. Mis ei tähenda, et ta oma spetsialiste ei kuulaks. Näiteks igal reedel toimub loomakasvatusnõupidamine, kus kõik soovijad sõna saavad. Piimatoomine ongi Pajusi firma põhiline tootmisala ja sissetulekuallikas. Veidi laekub tulu teraviljamüügistki. Kari koosneb tuhandest põhikarjaloomast ja 900 noorloomast. Pajusi Mahetootmise osaühingus on veel ka üle 200 lihaveise. Kokku on sarvloomi seega üle 2100, kellele sööda kasvatamine on omaette paras proovikivi. Haritavat maad väga palju ei ole – 2300 hektari ringis.

Lembit Paal:

Eesti aasta põllumees 2016

Sündis 1962 Kilingi-Nõmmes

Lõpetas 1985 EPA agronoomina

1985–1989 töötas Elva sovhoosis agronoomina

1989. aastast Pajusi kolhoosi peaagronoom

Aastast 2009 Pajusi ABF ainuomanik

1000 põhikarjalooma, 900 noorlooma, 200 lihaveist

Haritavat maad 2300 hektarit

Aasta müügikäive 2,7 miljonit eurot, toodang 800 tonni piima kuus

Annab tööd kokku 50 inimesele, elamist 10 perele

Abikaasa Külli on perearst

Poeg Taavi  (31) kaitses doktorikraadi loodusteaduste alal

Tütar Hanna (30) lõpetas Tartu Ülikooli psühholoogina ja Otsa kooli klassikalise laulu erialal, elab Kölnis koos abikaasa ja aastase tütre Heli-Maiga

Poeg Meelis (26) on IT-tehnik

Hobid: ajalugu, vanavara kogumine ja restaureerimine, lõõtsamäng, külaliikumine

Indrek Klammer, kolleeg ja sõber:

Mäletan hästi, et saime Lembituga tuttavaks millalgi 90ndate teisel poolel põllumeestele korraldatud Hollandi reisil. Olime seal siis teistega võrreldes alles noored tegijad ja meil oli omavahel paljustki rääkida ning kogemusi  vahetada. Sealt alates sai vastastikku külas käidud majapidamisi vaatamas ja ühiselt ärigi aetud.

Lembit on erakordne optimist ja seda ka põllumehele kõige raskematel aegadel. Temaga kohtudes on tal alati nägu naerul ja see lausa nakatab teisi. Lembitu kõiki tegemisi ja ettevõtmisi ei jõua üles lugeda, jääb vaid imestada, kuidas ta seda kõike jõuab. Tema eestvedamisel on päästetud mitu väärtuslikku vana hoonet, sügiseti korraldab ta rehepeksupäeva, kus vanadele masinatele hääled sisse pannakse ja traditsioone au sees hoitakse. Mõni hea aasta tagasi õppis Lembit ära lõõtspilli mängimise ja see on tal ikka  pidulikel üritustel kaasas. Kindlasti aitab õhtune lõõtsamäng tal päevased mured vähemalt järgmise hommikuni unustada.

Oma tegemistes tuntakse Lembitut kui kindla sõnaga meest, enne temalt kindlat vastust ei saa, kui ta on kõik enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud. On väga hea meel, et viimastel aastatel on tema tööd laiemaltki märgatud ja kõrgelt tunnustatud. See on mees, kes teab, mis on talupojatarkus  ja oskab seda mõõdutundega kasutada. Ainult temasuguste meeste toel saab Eesti põllumajandus ja maaelu püsima jääda.

Tagasi üles