Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Äike ja rünksajupilved – suve lahutamatud kaaslased

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Ants Liigus

Kuna homme ehk 30. juunil on oodata tsükloni idaservas väga sooja ja niiske (troopilise) õhumassi kohalejõudmist ühes äikestega, siis tasub juttu teha rünksajupilvedest ja äikestest; liiatigi võib öelda, et need on suve tunnuseks.

Alustuseks tuleb äikese puhul rääkida konvektsioonist, sest viimasega on see tihedalt seotud. Konvektsioon on ainehulkade liikumisega kaasnev soojuse levimine vedelikus või gaasis, erandina ka pooltahketes ja isegi tahketes ainetes, kuid tingimuseks on siiski aine plastilisus. Viimaste näiteks on mõned geoloogilised protsessid (soolatektoonika). Konvektsioon tekib raskusjõu toimel, sest enamasti on tiheduse erinevuste põhjuseks just temperatuurierinevused. Atmosfääris mõistetakse konvektsiooni all õhu vertikaal- ehk püstsuunalist liikumist. Konvektsiooni tõttu tekivad kõik rünk- ja rünksajupilved ning areneb äike.

Tõepoolest, kui õhumass on sobivate omadustega (näiteks on piisavalt soe ja niiske), siis võivad välja areneda rünksajupilved. Selle põhjuseks on tugevad konvektsioonivoolud (õhk tõuseb ülespoole kiirusega 6–15 m/s, vahel isegi üle 30 m/s – viimasest annab tunnistust hiidrahe, näiteks 12.08.2015 Ida-Eestis). Sellised tingimused valitsevad kas mõne frondi läheduses, kus soe ja niiske õhk on sunnitud tormiliselt tõusma (frontaalne äike) või ühes ja samas labiilse (püstsuunalisi liikumisi soodustava) kihistusega õhumassis (õhumassisisene äike), kus alumine osa õhumassist või aluspind ise on soe ja niiske, mistõttu väiksema tihedusega õhk kipub üles tõusma, kusjuures esmalt kerkib termikutena (justkui suurte mullidena) eeskätt kõige väiksema tihedusega (tugevamini soojenenud) osa.

Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised ja teinekord üldse olla vaataja eest varjatud näiteks kihtpilvedega või peitunud teistesse pilvedesse, tihti kõrgkiht- ja kihtsajupilvedesse (maskeeritud rünksajupilved). Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippudega (tavaliselt 7–10 km, Eestis maksimaalne võimalik umbes 17 km aluspinnast) ning turbulentse ja kobrutava välimusega. Seetõttu on need vähemalt tekkimise ja kiire arengu faasis väga rünklikud. Kõige tähtsam rünksajupilve tunnus on aga pilvetipu jäätumine, sest troposfääri ülaosas ehk 8–10 km kõrgusel aluspinnast on temperatuur pidevalt -45°...-65 °C. Jäätumise ja tugevate tuulte tagajärjel venivad pilve ülaosast sageli välja kiudpilved. Vahel jääb tipp küll ümaraks, kuid piirjooned on pehmemad ja laialivalgunumad kui jäätumata tipul, samuti „lameneb“ kobrutav pind kohas, kus pilv jäätub.

Rünksajupilvedega võib kaasneda äike, nii et vaatleja näeb tavaliselt välku ja kuuleb müristamist, millega kaasnevad iseloomulik tuultesüsteem ja tugev sadu. Alati äikest aga pole, sest pikse (välku ja müristamist) toovad Eestis kaasa enamasti kõige kõrgemale arenenud rünksajupilved, mille kõrval võrdlemisi madalad rünksajupilvekesed (Cumulonimbus humilis) on samuti üsna tüüpilised. Niisiis ei saa rünksaju- ja äikesepilve vahele võrdusmärki panna. Äikesest kui omaette nähtused tulebki järgmine kord juttu.

Jaanieelsel nädalal oli mitu kuiva ja isegi päikeselist päeva. 17. juunil tõusis õhutemperatuur juba 26 kraadini. Seejärel muutus ilm sajuseks ja tuuliseks ning õhutemperatuur hakkas langema. 24. juuni öö oli vaikne ja sajuta, kuid kohati esines öökülma. Pärast seda muutus ilm uuesti sajuseks ja tuuliseks.

Muutusi ei too ka lähiaeg: kui 28. juunil oli sajuta ja rahulik ilm, siis 30. juuniks toob Lääne-Euroopast Läänemerele liikuv tsüklon oma idaservas kuuma ja niiske õhumassi kohale. See tähendab nii tugevat sadu kui pikseid, pole välistatud ka äikeseraju. Siiski tuleb hoiatada, et sellise õhumassiga võib kõike oodata: mõni koht võib jääda sajuta ja nautida rahulikku südasuvist soojust (päeval võimalik üle 25 kraadi, ööl vastu 30. juunit võib sooja olla üle 20 kraadi), teisalt aga käia üle metsik maru, nii et elame-näeme! Isegi kui juuni lõpus mõni koht pääseb sajust, peaks hiljemalt 2. juuliks kõik kohad korralikult kastetud saama ja tuleohu maandatud, sest tsüklon jääb Läänemere regiooni ja põhjustab tuulist, sajust ja jahedat ilma.

Tagasi üles