Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lastega pere tahab maale, eakas kolib maamajast korterisse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kui selle kohe kokkukukkuva majaga kinnistu asuks merest paarisaja meetri kaugusel, oleks ostuhuviliste järjekord ukse taga, lähemast asulast mitmekümne kilomeetri kaugusel padrikus asudes võib see aga ostjat ootama jäädagi. | FOTO: Ants Liigus

Hajaasustusega maapiirkondades on kinnisvara müügipakkumisi rohkem kui ostuhuvilisi, kuid mõne varasema aastaga võrreldes on huvi tõus siiski märgatav.

Praegu otsivad maapiirkonda kinnisvara kõik sihtgrupid, kinnitab Arco Vara kutseline hindaja Reet Värnik. „Ehk ainult pensionärid ja kohe sinna ikka jõudvad inimesed välja arvatud, sest neil on tihti terviseprobleemid, mis raskendavad ise elamu haldamist. Nemad kolivad pigem väga vastumeelselt maalt korteritesse.”

Värniku sõnutsi torkab silma, et järjest enam lastega peresid tahab linnast välja maale kolida. „Nad seletavad seda vaiksema elukeskkonna otsimisega. Vanemad tahavad, et lapsed saaksid vabalt õues ringi joosta, mitte ei peaks neid pidevalt kättpidi viima. Maal elamine tundub inimestele turvalisem,” räägib ta.

Kui võrrelda linnalähedasi ja maakonna kaugemaid piirkondi, siis kindlalt on eelistatud linnast kuni 20 kilomeetri raadiuses asuvad majad, sest nii on mugavam täiskasvanuil tööl ja lastel koolis, trennis ja huvialaringides käia.

Siiski on tasapisi suurenemas nõudlus kaugemate talukohtade vastu, kinnitab Kinnisvaraeksperdi Pärnu maakler Arne Pent. „Neid soovitakse suvekodudeks, eelistatakse looduskaunist asukohta ja privaatsust,” lisab ta ja meenutab, et näiteks 2008. aastal toodi palju müüki korrastatud suvemaju, kuna paljudel olid võetud suured pangalaenud ja majanduslanguse tõttu tuli püksirihma koomale tõmmata. Praegust kasvavat huvi maamajade vastu saab seostada aga üldise majandusolukorra paranemise ja sissetulekute kasvuga.

Mida otsitakse?

Enim nõutud on elamud, mis sobivad aasta ringi elamiseks. „Läbi aegade on nõudlus vanade talutüüpi elamute ja hoonete vastu, aga nende pakkumine on suhteliselt kokku kuivanud, sest enamik vanu tühjaks jäänud hooneid realiseeriti kümmekond aastat tagasi,” seletab Pent.

Maakodu otsivate inimeste jaoks mängib väga tähtsat rolli ilus looduskeskkond, alati on suur pluss lähedal asuv suur tiik, järv või jõgi, samuti kuppelmaastik.

„Üldjuhul pole takistuseks, kui maja vajab elamiskõlblikuks nokitsemist, aga elementaarne on, et selleni viiks korralik tee, mida mööda pääseks ligi 24/7. Kui tee on sügisel pori tõttu läbipääsmatu, siis see on suur müügitakistus,” rõhutab Värnik. „Mõni küla või alev võiks ka ligidal olla, kus vajadusel kiiresti poodi või arsti juurde pääseks.”

Raske müüa

Mõni müügikuulutus kaob kinnisvaraportaalist kiirelt, teine jääb isegi paariks-kolmeks aastaks või kauemakski seisma. Siin võib süüdi olla kas liiga kõrge müügihind, keeruline ligipääs või puuduv elektriühendus.

„Väga tähtis on tehnovõrkude olemasolu,” kinnitab Värnik. „Pole isegi väga tähtis, et veevärk ja kanalisatsioon majas sees oleksid, oluline on, et neid oleks võimalik hõlpsasti teha. Kui elektriliine pole ja kaev kasutuskõlbmatu, on nende taastamine niivõrd aja- ja rahakulukas, et potentsiaalne ostja jätab selle pakkumise kõrvale ja vaatab midagi muud.”

Värnik toob veel välja, et raskem on ostjat leida üle 200ruutmeetristele majadele. Läinud sajandi 80. ja 90. aastatel ehitati sääraseid maju lootuses, et kui lapsed suureks kasvavad, jäävad nad oma peredega sinna elama. Paraku on tänapäeval siiki suund, et leibkonnad tahavad eraldi elada.

„Käisin Võrumaal hindamas maja, mis oli 700ruudune,” meenutab Värnik. „Kui uurisin, miks nii suur maja ehitati, siis öeldigi: arvasime, et lapsed leiavad endale elukaaslased, tulevad koju elama ja hakkavad seal oma lapsi kasvatama.”

Mööda Eestit ringi sõites näeb sageli kokkukukkumise äärel maju, mille korstnast ikka suitsu tõuseb. Seal elavad enamasti memmed-taadid, kel koduga nii suur emotsionaalne side, et nad pole nõus mingil tingimusel ära kolima. Kui selline maja ükskord tühjaks jääb ja on nii halvas seisus, et renoveerimine nõuab suurt summat, siis pärijatel on lootust see kinnistu kiirelt maha müüa vaid siis, kui loodus ümberringi on väga atraktiivne.

„Kui meil oleks näiteks kuskil Põhja-Eesti rannikul ligipääsuga merele kokku kukkumas palkmaja, siis sellise vara vastu oleks huvi elav, kui aga sarnane maja on sisemaal, kus lähima keskuseni 30–50 kilomeetrit, siis suurt huvi ennustada ei saa,” nendib Värnik.

Kui inimene paneb oma maja müüki, siis suurt rolli hinna määramisel mängivad emotsioonid. Paraku ei muuda maja ostjale hinnalisemaks asjaolu, et see on müüja vanaisa ehitatud või et müüja on oma kallid lapsed seal üles kasvatanud. Ostja pole nõus maksma kellegi teise lapsepõlvemälestuste eest.

Nii ongi kinnisvaraportaalides hinnad sageli soolasemad kui kinnisvara tegelik hind, hinnakäärid algul küsitu ja tegeliku tehinguhinna vahel võivad olla isegi 30 protsenti.

Miks ära?

Põhjuseid, miks maalt ära minnakse, on mitmeid. Üks põhiline: tervise tõttu ei saa enam maja kütmise, muruniitmise ja muuga hakkama ning ollakse sunnitud korterisse kolima.

Põhjuseks on seegi, et lapsed on pesast välja lennanud ja maja kahe inimese jaoks liialt suureks jäänud. Tihti on majaomanikel otstarbekam sel juhul osta korter ja suvila.

„Vanemate talukohtade ja muude kaugemate kohtade majade müügi põhjus on tavaliselt elukoha muutus – noored kolivad linna või paar lahutab. Samuti esivanemate lahkumine, müüjateks sel juhul pärijad. Töökoha muutus sunnib samuti linna minema,” loetleb Pent.

Maale elama asuda võib nüüd suvel hakul tunduda väga romantiline plaan, kuid otsus peab olema siiski väga läbi mõeldud. „Kõige lihtsam on maal elada, kui oled ise ettevõtja või saad teha arvutitööd linnakontorisse minemata,” seletab Värnik. „Mitmed mu kliendid on kolinud väikeste lastega Tallinnast Võrumaale ja nende töökoht on olnud IT-valdkonnas, mida saab kodus teha. Naised on olnud kunstnikud ja nende töö ei eelda linnas olemist. Kui maale elama minna, siis oleks hea, kui töökoht ei sõltu linnakeskkonnas olemisest.”

Noored on liikuvad ja üldjuhul pole 20–30 minutit tööle sõita neile probleem. „Mul on mitu tuttavat, kes sõidavad iga päev Võrumaalt Tartusse tööle ja tagasi,” lisab Värnik.

Tagasi üles