Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Talunikel tekitavad stressi ilm ja ametnikud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vasula Aed juhataja Imbi Rohejärv tõdeb, et aiapidaja peab arvestama, et vahepeal tuleb öökülma ja siis lainena kahjurid ja seejärel veel mingi muu häda. Kui on probleem, mida saab lahendada, tuleb sellega tegeleda, aga kui ei saa, peab olukorraga leppima. | FOTO: Sille Annuk

Kui linnainimesele on stress vaat et moehaiguseks saanud ja selle leevendamiseks on võimalus suvekodusse või turismitallu põgeneda, siis maainimesel on stressi tekitajaid märksa enam ja minna pole oma loomade ja taimede juurest kuhugi.

Kui küsime tuntud stressikäsitlejalt TTÜ professorilt Mare Teichmannilt talunike stressi kohta, vastab ta, et see on ülipõnev teema ja et Eestis pole seni veel maainimeste seas vastavaid uuringuid tehtud. Ta soovitab vaadata üht ameeriklaste uuringu kokkuvõtet, kus on välja toodud sealsete farmerite põhilised stressorid.

USA teadlased James ja Lilly Walker on need jaganud viide gruppi, millest esimese moodustavad rahalised raskused, teise ilm, kolmanda ülekoormus, neljanda teised inimesed (väike suhtlemisring, konfliktid) ja viienda maaelu spetsiifilised mõjurid, nagu suured vahemaad, taime- ja loomahaigused.

Kindlasti on kõik need mõjurid ka meil olemas. Esiteks on põllumeeste sissetulekud tsüklilise iseloomuga ja palju väljaminekuid tuleb teha enne saagi eest raha saamata, kusjuures kunagi ei tea ette, kui palju seda laekub.

Ülekoormus tekib sellest, et puhuti on tööd nii palju, et ei jõua ära teha, ja puhkamiseks pole alati võimalust. Ilm on aga selline faktor, mis linnainimesi kunagi sel määral ei mõjuta kui maatöö tegijaid ja seda on ka väga raske ette näha. Spetsiifiliste stressorite alla käivad mitmesugused haigused, mis nii põllul kui ka laudas puhta töö võivad teha. Seega pole kahtlust, et talunike ja põllumajandustootjate elu on pingeline, ebastabiilne ja ettenägematu ehk kokkuvõttes stressi tekitav.

Rääkisin selle loo tegemise ajal paljude talunikega, kuid vaid vähesed olid valmis sel teemal avalikult sõna võtma. Ei taha oma hädasid kogu maailmale kuulutada, põhjendasid ühed, teised ei uskunud, et rääkimisest abi võiks olla.

Äkki kontroll leiab midagi

Eriti karm on elu väiketalunikel, keda pole kuigi palju alles jäänud. Neid lämmatab nii see, et nad ei saa oma toodangut mõistliku hinnaga müüa, kui ka asjaolu, et pärast Euroopa Liiduga ühinemist on lisandunud tohutul hulgal bürokraatiat. Enamasti peab üks inimene tegema nii oma päristööd kui ka täitma tohutul hulgal pabereid. Suurfarmis on selleks tavaliselt eraldi inimesed palgal.

On mitu ametkonda, kes talunikke pidevalt kontrollivad: põllumajandusamet, veterinaar- ja toiduamet, PRIA, keskkonnaamet jt. Meeletut stressi tekitab pidev hirm, et keegi võib jälle tulla kontrollima suvalisel ajal, heal juhul eelmise õhtu etteteatamisega.

„Isegi kui sul on kõik enam-vähem korras, leiab põllumajanduses alati midagi, mille kallal norida, kui ametnik tahab,” räägib üks anonüümsust palunud väiketalunik, kes ise tootmise lõpetas. „Seda võiks võrrelda olukorraga, kui sõidad kiirusel 96 kilomeetrit tunnis Tartust Tallinna ja iga metsatuka taga mõõdab politseinik kiirust. Kui ta tahab, siis peab kinni, kui ei taha, ei pea. Aga eelkõige häirib asjaolu, et iga metsatuka taga on politseinik – miks ta, kurat, seal jälle on ja äkki järgmine peab kinni. See hakkab pikapeale ajudele.”

Erinevate toetuste saamiseks tuleb täita hulk pabereid ja siiski ei või olla kindel, et hiljem ei leita põhjust toetused ära võtta. Eriti kurioosne näide on 70 eluaasta piiri ületanud taluniku Hilja Valgu oma. Nimelt võttis PRIA temalt ära suure osa toetusi ja sundis tagasi maksma ka varem saadud raha. Olulise rikkumisena käsitleti näiteks seda, et ühel traktoristil polnud tervisetõendit. Naine andis asja kohtusse ja sai seal õiguse ning PRIA oli sunnitud tunnistama ametnike tehtud vigu. Kõik etteheited Valgule tühistati ja enamik toetusrahast kanti tagasi. „Üks seadus käsib ja teine keelab, võimatu on kõiki nõudeid täita,” kommenteerib Valk juhtunut. Ühtlasi meenutab ta, et kui juhtimise pojale üle andis, kontrolliti tedagi poole aasta jooksul üle kümne korra.

Kahjurid ründavad

Tartumaal asuva tulundusühistu Vasula Aed juhataja Imbi Rohejärv räägib, kuidas peab igal aastal võitlema sipelgate, tigude, lepatriinude ja teiste putukatega, mis saagi nahka ähvardavad panna. Kuid ta on optimistlik: „Ega selle pärast ei maksa muretseda, mida muuta ei saa. Aiapidaja peab sellega arvestama, et vahepeal tuleb öökülma ja siis lainena kahjurid ja seejärel veel mingi muu häda. Kui on probleem, mida saab lahendada, tuleb sellega tegeleda, aga kui ei saa, peab olukorraga leppima.”

Kui närv väga mustaks läheb, teeb naine kepikõndi, käib ujumas või läheb naabrinaisega juttu puhuma. „Kui saad teada, et temal ka samad mured, hakkab kohe kergem,” lausub ta.

Kepikõnni viimasel kilomeetril on tal vahel ka probleemile hea lahendus pähe turgatanud. Sama on juhtunud metsas seenel käies.

Praegu jälgib suurt õuna- ja marjaaeda ning maasikapõlde omav Rohejärv, kuidas läheb taimedel õitsemine ja putukaparved liiguvad. Samas käib pidev võitlus umbrohuga. „Ennustamisega peab olema ettevaatlik. Nii kui rõõmustama hakkad, tuleb kusagilt mingi pauk,” hoiatab ta. Ilma vingerpusside kohta räägib ta, kuidas aastaid tagasi kanamunasuurused raheterad kogu saagi nii hävitasid, et puud olid pärast raagus ja vigastusi täis. Nüüd loodab ta, et loodus sellist karistust teist korda aiapidajaile peale ei pane.

PRIA lauskontrollide kohta ütleb kahe põllumajandusfirma omanik, et ükski inimene ei suuda kõiki nõudeid täita – kusagil tuleb ikka piir ette. „Kui võtan keskkonnasõbraliku maasika üles ja tahan selle asemel õunapuud istutada, siis seda ma teha ei tohi,” räägib Rohejärv. „Olen suhelnud sel teemal ka ametnikega ja saanud vastuseks, et lahendust ei olegi. No mis ma siis teha saan – kui ei ole, siis ei ole, pean leppima. Huvitav on veel see, et kui helistan PRIA spetsialistile, siis ta ütleb, et tema seda asja ei tea, ja annab teise numbri, kust küsida. Aga mina pean kõiki nüansse teadma, pusletükid ise kokku ajama ja jälgima hoolega, mis kuupäeval millist põldu niitma peab.” Positiivsena mainib ta, et ega kontrollijad kohe karistama kipu, kui ei ole sihilikku viga tehtud ja esialgu antakse „kollane kaart”.

Erinevad nõudmised

Männiku Piima juhataja Avo Samarüütel, kellel on 380 lüpsilehma ja lisaks suur teraviljakasvatus, ütleb, et praeguse piimahinna juures pole enam põhjust nuriseda, küll aga oli olukord hull paar aastat tagasi, kui toota tuli alla omahinna. „Mind häirivad sellised väga nahaalsed ärimehed nagu Oliver Kruuda, kes püüavad piimatootmist hävitada, kantides rahad riiulifirmasse ja jättes põllumeestele rahad maksmata,” sõnab ta.

Ehkki Samarüütel peab kontrolli eurorahade kasutamise üle õigeks, häirivad teda mõned rumalana näivad eeskirjad. Näiteks kui ametnikud ise arvestavad oma tööaega tööpäevades, siis põllumajandustootjaile kehtestatud nõudmised on päevades. „PRIA võib ükskõik millist meie aruannet läbi vaadata teatud arvu tööpäevade jooksul, aga meile kehtivad ainult päevad,” sõnab ta. „Kui loomal kaob kahest kõrvamärgist üks ära, peame sellest teatama kahe päeva jooksul. Kui see sattub olema jõulude aegu, mil on neli püha ja ametnikud puhkavad, pole meil kellelegi teatada, aga pärast pühi tuleb ametnik kontrollima ja kui avastab, et kõrvamärk puudu, oleme seadust rikkunud ja saame trahvi. Sellega on meid justkui teise sordi inimesteks ehk maamatsideks tehtud.”

Vihma nuhtlus

Põllumeeste alatiseks nuhtluseks on vihm: häda on käes siis, kui kevadel pärast külvi seda ei tule, aga eriti veel siis, kui sügisel liigse vihma tõttu põllule ei saa minna ja vili riknema kipub. Tänagi vahivad kõik põllumehed Samarüütli sõnul taevasse. „Tahaks siloteoga alustada, aga märga heina auku ajada mõtet ei ole. Kui homme on ilus ilm, siis ülehomseks lubatakse vihma. Aga ega see pole kurtmise koht, sest siin keegi midagi muuta ei saa. Tuju teeb muidugi halvaks, sest kui õigel ajal sööta teha ei saa, on ka piimatoodang hiljem kehvem.” Puhata saab tema, nagu kõik teisedki põllumehed, enamasti talvel, kui tegemist vähem.

Kui midagi muuta ei saa, tuleb muuta oma suhtumist. Seda on paljud raske maatöö tegijad ka teinud. Sänna talupidaja Rainis Ruusamäe meenutab Eesti Looduse veergudel, kuidas eakas lehmapidaja Jaan Liiv kord ühe halaja paika pani. „Olid rasked ajad ja piimakombinaat ei maksnud talumeestele rahas, vaid juustuga. Siis keegi kurtis, et elu on otsas, teha midagi ei saa. Seepeale käratas Jaan: istu autosse, sõidame poodi ja ostame jupi nööri, siis läheb elu paremaks. Mees jäänud seepeale vait.”

Tartumaa põllumeeste eestkõneleja Jaan Sõrra juhib tähelepanu asjaolule, et kui linnas tegutsevatel ettevõtjatel ja töötajail on võimalik minna psühholoogi või psühhiaatri juurde, siis maainimestel enamasti see võimalus puudub ning ega neil jää selleks aega ja rahagi. Neid väiketalunikke, kes on tegevuse lõpetanud või plaanivad seda teha, on tema sõnul palju, osa on lõpetanud haiglavoodis. Eriti raske oli vahepeal piimatootjail, kelle olukord on nüüd õnneks mõnevõrra paranenud, aga ka seakasvatajail, kellele Aafrika seakatk palju halba tegi ja nüüdki piiranguid seab.

Pahatihti pole maainimesel ka enamasti teist alternatiivi, millega pärast tootmise lõpetamist tegeleda ja juba see teadmine võib masendusse viia. Vanemaid talunikke häirib sageli aga tõsiasi, et pole oma elutööd kellelegi edasi anda. „Ega siis muid valikuid ole, kui surmani laudas lehma lüpsta või siis loomad maha müüa,” lausub Sõrra.

Maa ise maandab pingeid

Taimi Elenurm

psühholoog

Tänapäeva inimese tööpinge põhjuste suure viisiku moodustavad Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) järgi ebakindlus, ülekoormus, töösuhted, töö- ja pereelu konflikt ning emotsionaalne kurnatus. Esimesed neli on omased ka maatööle. Vast ehk ainult viimane – teiste inimeste teenindamisest tingitud töö emotsionaalsus ja sellest tulenev kurnatus – pole maatöös probleemiks. Küll aga tekitavad pingeid teiste inimeste nõudmised, kel on oma ülesanded aruandluse ja kontrolli vallas täita.

Pinge puhvrid on võimalus teha tööd kodus või selle läheduses ning vähemasti osaliselt vaba valik ise oma tööjärge kavandada. Kuigi ilm ja loodus võivad neisse plaanidesse muudatusi tuua, suhtub talunik neisse rahulikult. On ju teada tõde, et stressi vähendab rahumeelne hoiak ehk leppimine asjaoludega, mida muuta ei saa. Putukad, teod, rotid ja mutid on talunikule nuhtluseks, kuid nendega heanaaberlike suhete hoidmine võib samas ka loodusvaatlemise elamusi pakkuda.

Hästi teada tõde on, et looduses liikumine maandab pingeid. Ühes värskes uuringus on koguni püütud tõestada, et mullas on aineid, mis mõjuvad rahustavalt ja tõstavad õnnetunnet. Tõenäolisem on siiski, et oma kätega millegi ärategemine ja selle märkamine, kuidas enda istutatud taimed või külvatud vili kasvab, pakub selge teadmise, et midagi silmaga nähtavat on tehtud.

Tagasi üles