Nüüd, mil valges ja roosas õievahus koduaiad on veel värskelt silme ees, tasub mõelda, kas ka oma aeda annaks sobitada ühe ilu pärast kasvatatava kirsi- või õunapuu.
Ilu pärast istutatud viljapuud (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jahe kevad venitas ilusa õitseaja pikaks ja mina kogesin, et väike Eesti on klimaatiliselt väga erinev: igas kandis õilmitsesid aiad natuke isemoodi ja üsnagi suure ajanihkega. Tallinnas märkasin esimesi ilukirsse õitsemas mai alguses. Läänerannikul asuvas koduaias olid kirsipuud täies õies alles kuu lõpus ja siis hakkasid avanema ka esimesed õunapuuõied.
Küllap oleme kõik sisimas nõus rahvaliku lauluga „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad ja nende roosakad õied mu juukseid ehivad …” Just see ongi ju aeg, mida sai terve pika talve nii väga oodatud. Olen seda meelt, et õitsedes on imekaunid kõik viljapuud. Erilisi ilukirsse mul polegi, teistele õunapuudele pakub aga seltsi purpursete lehtede ja õitega dekoratiivsort ‘Royalty’.
Jaapanis on õitsvate viljapuude imetlemine omaette rituaal.
Sakura ja ilukirsid meil
Jaapanis saavad kasvada külmakindluse 5. ja 6. tsooni taimed, meie peame leppima 4. ja 5. tsooni omadega. Eesti-Jaapani sõprusühing algatas 1999. aastal sakura projekti, mille tulemusel istutati nii Tallinna kui ka Tartusse 2004. aastal (vahepeal kosusid Jaapanist saadetud istikud Tallinna Botaanikaaias ja mitmes puukoolis) hulk sahhalini kirsipuid (Prunus sargentii Rehder).
Näiteks Tallinnas Harjumäe pargis Jaapani suursaatkonna kõrval õitsesid toona istutatud roosaõielised puud tänavu kaunilt 10. mai paiku. Avalikele haljasaladele on ilukirsse istutatud hiljemgi.
Tänavu langes Türi lillelaada ajale kirsside õitseng Türi tehisjärve ääres, sinna istututati ilukirsipuud 2006. aastal. Seal kasutatud ‘Accolade’ on (tuginedes Karukäpa puukooli kodulehele) sahhaliini kirsipuu ja lühiharjaselise kirsipuu (P. x subhirtella) hübriid. Sordil on kaunid roosad pooltäidisõied, mis puhkevad enne puukese lehtimist, puu kasvab umbes 3,5 m kõrguseks.
Keilas on kenasti õitsenud 2009. aastal istutatud ‘Accolade’ allee. Sama sorti näeb nüüd ka Nõmmel Vääna tänavaga paralleelselt kulgeva kergliiklustee ääres, kuhu on rühmiti istutatud ilukirsse ja -õunapuid. Kirsiliikidest-sortidest on seal veel esindatud sahhalini kirsipuu ja magusa kirsipuu (P. avium) valgete täidisõitega sort ‘Plena’, mis kasvab üsna suureks puuks. Vilju ‘Accolade’ ja ‘Plena’ ei kanna – kõike head ei saa korraga tahta. Sügisel rõõmustavad mitmed ilukirsid see-eest silma oma värvika lehestikuga.
Väga kaunite õitega sorte on peensaagjal kirsipuul ja näärmelisel kirsipuul (P. glandulosa), kuid need on meie oludes liiga õrnukesed. Eks teisedki ilukirsid tikuvad olema külmaõrnad ja seepärast leidke neile aias hästi soe, päikeseline ja tuulevaikne koht. Multšige puudealune pind sügisel koorepuru või kompostiga, et kaitsta juuri pakase eest.
Iluõunapuud
Iluõunapuude alal on meil ette näidata väga tore tumeroosade õitega Eesti sort ‘Professor August Vaga’. Kui olete selle sordi puud näiteks Tartu Botaanikaaia tiigisaarel õitsemas näinud, siis see imeline pilt enam meelest ei lähe. Sordi aretas Luual Alfred Ilves ja meie oludes on see iluviljapuudest küllap kõige kindlam valik.
Suur puu (kõrgus kuni 6 m) eeldab maakodu aeda või mõnd muud kasvupaika, kus on päikest ja avarust. Sobivates tingimustes õitseb igal aastal rikkalikult. Sordi lehed on puhkedes punased, suve jooksul muutuvad need punase varjundiga tumerohelisteks. Jõhvikasuurused viljad on väljast ja seest punased ning paraku üpris puise maitsega.
Maailmas on aretatud sadu iluõunapuusorte, sest leidub ju inimesi, kellele saak pole kõige tähtsam ja kes tahavad nautida just õunapuude õitsemist. Eestis pakub heas valikus iluõunapuid näiteks Karukäpa puukool, mis tegutseb Jõgevamaal Luual. Kuna Jõgeva on meie külmapealinn, peaks sealne sortiment meie talvedele päris hästi vastu pidama.
Kaunis sügavpunaste pungade ja roosade õitega sort on näiteks ‘Profusion’. Kevadel on 6–8 m kõrguseks kasvava puu lehed purpursed, sügiseks muutuvad need pronksjasroheliseks. Lillakasroosad õied ja tillukesed kollakasoranžid viljad on natuke väiksema kasvuga (kõrgus 4–5 m) sordil ‘Rudolph’. Roosakaspunaste õitega sordi ‘Liset’ lehestik hoiab üsna kaua oma purpurset tooni. Suurte roosakasvalgete õitega on ‘Evereste’ ja rippoksaline ‘Red Jade’, tumepunaste lehtede ja roosade õitega on ‘Royalty’.
Iluõunapuudele valige päikeseline kasvukoht, sest siis õitsevad need külluslikumalt. Need eelistavad savikamat parasniisket ja kergelt happelist pinnast, kuid peaksid hakkama saama ka tavalises aiamullas. Iluõunapuud on toredad ka sügisel, kandes punaseid, rohelisi, oranže või kollaseid vilju, nende suurus ulatub hernetera läbimõõdust 3–4 sentimeetrini. Väikesed viljad võivad puul püsida uue kevadeni. Osa vilju sobivad aga isegi hoidistamiseks. Tuntuim väikeste heade viljade kandja on paradiisõunasort ‘Dolgo’, mille erk- või purpurpunased viljad on 3 cm läbimõõduga ja kaaluvad umbes 10 g. Kollaste viljadega (läbimõõt 2,5 cm) on püramiidja võrakujuga ‘Golden Hornet’, oranže õunakesi kannab ‘John Downie’.