Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahiküte ei kao kuhugi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ahjupotitööstusele puhusid 1995. aastal hinge sisse vennad Rein ja Raigo Kangruojad, raamatupidamise eest kannab hoolt Raigo abikaasa Kersti-Mary. | FOTO: Toomas Salda

Pärnumaal Soometsas, kunagises kolhoosi vilja- ja heinaseemne kuivatis tegutseb juba enam kui kaks aastakümmet osaühing Ahjupotitööstus - perefirma, millele puhusid 1995. aastal hinge sisse vennad Rein ja Raigo Kangruojad.

Peamiselt kahekesi teevad nad ahjupotte tänaseni, Raigo abikaasa Kersti-Mary ajab asju ning korraldab ettevõtte raamatupidamist. Maa Eluga juttu ajama usaldasid mehed just perenaise.

„Toodame kindla mõõduga liht- ja glasuurpotte. Me ei ole nii suur firma, et sortimenti laiaks ajada. Kui tahetakse uhkemaid ornamentidega kive, siis meie ei saa aidata. Liht- ja glasuurpotte teeme erinevast savist. Lihtpottide tootmiseks tarvilikku savi ostame lähedal asuvast Arumetsa karjäärist, glasuurpottide savi tuleb piiri tagant hankida.

Lihtpott jääb poorsem ja seda glasuurida ei saagi, tulemus oleks ebaühtlane. Glasuurimisele mineva poti pind peab olema täiesti sile. Kasutame ainult valget glasuuri, sest iga värv nõuab omaette ruumi, värvitolm ei tohi seguneda. Teeme ka sokliga, ümarnurkadega jt kujundusdetailidega potte. Kaunistustena saame glasuuri sisse sulatada laias valikus pilte, ise me ei joonista, tellime soovitud pildid Inglismaalt. Kõige populaarsemad on sinistes toonides klassikalised lillede ja inglite motiivid. Kuna ahi kestab mitu põlve ja pilti vahetada ei saa, ei ole mõistlik sellele midagi päevakajalist kujundada. Vahel tahavad kliendid enda perekonnanimega seonduvaid pilte,” kirjeldab Kersti-Mary.

Ahjupotitööstuse OÜ lugu algab sellest, et pottseppadena töötanud Rein ja Raigo Kangruojal polnud endal kuskilt võtta ahjupotte. Või kui oli, siis niru kvaliteediga. Tootmise lõpetanud Häädemeeste potimajalt osteti seadmed ja ühelt Tallinna firmalt esimene elektriahi.

Alustati Raigo ja Kersti-Mary kodukeldris glasuurimisega, aga peagi leiti Soometsas sobivam hoone, mida on hiljem renoveeritud ja laiendatud. Seadmeid on juurde hangitud, nii vanemaid kui uuemaid. Täna huugavad siin neli elektri- ja üks puuküttega ahi. Osa kasutatavatest seadmetest on valminud vendade enda kätetööna.

„Eestis esimestena hakkasime mõõtu lõigatud servadega potte tegema, mehed ise mõtlesid selleks vajalikud masinad välja, ise tegid valmis. Seni raius pottsepp ahjupotid kohapeal kirkaga parajaks, meie eelnevalt mõõtu lõigatutega on oluliselt lihtsam töötada. Potilõikamise masin ongi üks väheseid asju, mis siin muutunud on, praegu teeb tööd juba selle kolmas variant. Arvutid ei juhi meie valdkonnas midagi. Kõik on algusest lõpuni inimese töö,“ selgitab perenaine.

Üheksakümnendate teises pooles sai Ahjupotitööstuse OÜ äri sisse kena hoo, nõudlus üha kasvas. „Buumiaastatel oli meil järjekord pool aastat ja pidime mingil hetkel isegi tellimuste vastuvõtmise ajutiselt peatama. Paaril viimasel hooajal on aga nõudlus pisut kahanenud, oleme veidi koomale tõmmanud ja töötajate arvu vähendanud. Praegu saamegi enamasti oma jõududega hakkama. Tööd on just nii palju, kui teha suudame. Sügisest kevadeni toodame peamiselt lattu, mais müüme kõik tühjaks ja siis on sügiseni nii, et kohe, kui uus laadung valmis, viiakse see minema. Meie õnneks kogenud pottsepad, kes klientidega suhtlevad, ikka soovitavad pottahju.

Meie ise ahjude tellijaid ei näegi, sest kogu müük käib pottseppade kaudu. Kive peab ostma spetsialist, mitte see, kes ahju tahab. Klient otsib pottsepa ja temaga koostöös juba tellib potid.

Konkurentsi tegelikult on: ahjupotte toodetakse Tallinnas ja Tartus, mitmel pool mujal on väiksemaid tegijaid, kindlasti tuuakse Eestisse ka odavamalt toodetud välismaist kraami, aga meil puudub sellest ülevaade,“ tunnistab Kersti-Mary ja lisab, et kui varem osteti liht- ja glasuurpotti võrdselt, siis nüüd nõutakse valdavalt glasuurpotte.

Kuigi kõikvõimalikke kütteseadmeid tuleb üha juurde, ei usu Kangruojad, et ahjud ja pliidid kuhugi kaoks. Sageli ongi kodudes nii õhksoojuspump ja ahi või pliit. „See on omaette väärtus. Teed külmal ja kõledal sügis- või talvehommikul tule alla, soe õhk valgub majas laiali ja on mõnus olla. Puupliidil tehtud söök on parema maitsega. Kui ahjul või pliidil on klaasuks, näed elusat tuld nagu kaminagi puhul, aga pottahjul on ka soojussalvestus hea, see on järgmise päevani soe,” jutustab perenaine. „Ja tellistest laotud kiviahjudega võrreldes on pottahjud märksa nägusamad. Tellisahjud on minu arvates suured ja robustsed, pottahjus on elegantsi.”

Pool sajandit peab pottahi kindlasti vastu, seejärel on ehk mõistlik seda seest parandada, sest sisemised kivid võivad pudedaks muutuda. Spetsialist võtab ahju lahti, teeb seest korda ja paneb pottkivid jälle tagasi.

Ahjupotitööstuse toodangust on valminud mitu ahju Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis, Vääna ja Räpina mõisates, Kuremäe kloostris, Lottemaa jänestemajas ning telepildis võib näha Õnne 13 juustutalu ahju.

Pottahju hind võib Kersti-Mary sõnul sõltuvalt asjaoludest olla väga erinev: “Ahi võib olla ehitatud läbi mitme toa, ühes toas on glasuur-, teises lihtpotid jne. Klient saab valida, kas ahi on sirge või karniiside, soklite ja muude viguritega või kas kividel on pildid. Lisaks pottsepa tööle tuleb arvestada, et glasuurpoti eest tuleb välja käia keskelt läbi kuus ja pool ning lihtpoti eest kolm ja pool eurot.“

Negatiivse poole pealt toob perenaine välja, et pottseppasid kipub vähemaks jääma: “Kui tegevust alustasime, oli kümmekond pottseppa, kes meie pottidest ahjusid ehitasid, sellest täitsa piisas. Osa nendest ikka veel tegutseb ja teeb väga head tööd, aga noori võiks rohkem peale tulla. Pärnus, Tartus ja Vana-Võidus saab küll seda ametit õppida, aga kõik ei jää selle juurde pidama. Mõni läbib kursused ainult selleks, et endale koju ahi ehitada. Kes on südamega asja juures, need lähevad ikkagi õpipoisteks vanade tegijate juurde, ilma selleta keerulist pottahju ei tee.“

Tagasi üles