Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kriis tekitas seisaku ja andis võimaluse Poola talupidajatele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Selja osaühingu Muraka lüpsikarjalaudas peatas laudamehaanik Lembit Kilk korraks traktori, et vahetada paar sõna osaühingu juhataja Ahti Kukega. | FOTO: Urmas Luik

Selja osaühing alustab sel nädalal silo tegemist, kuigi vinduv kevad hoiab rohukasvu kinni. Aga 560pealine suuretoodanguline kari vajab talvevaru ja osaühingu juhataja Ahti Kukk kinnitab oma põhimõtet: kui jääd esimese niitega hiljaks, siis jääd juba teise niitega hiljaks ja pole selge, kas kolmandat üldse saadki.

Tegelikult peab Ahti Kukk vaatama Selja piiridest välja, sest ta juhib ka OÜ Piistaoja Katsetalu, kus on 400 piimaandjat. Mai keskpaigani oli mõlema osaühingu omanik TÜ Vooremaa Piim, kuni tulundusühistu ostis osaühing Eesti Juustu Eksport ning 1. juunist hakkab nende põllumajandusettevõtete tuhandepealise lüpsikarja piim sõitma Leedu asemel Rannu juustutööstusesse.

Omanikuvahetusest hoolimata keerleb Pärnumaa mõlema tugeva osaühingu elu piimatootmise ümber ning juhataja jutu järgi suudeti paar vahepealset kriisiaastat karja vähendamata vastu pidada. Kui aastatel 2011–2013 maksid varujad tootjale keskmiselt 30 senti kilost ja 2014. aasta märtsis lausa 40 senti kilost, siis sama aasta teises pooles andis tunda üldine hinnalangus ja seejärel Venemaa kehtestatud kaubanduspiirang ning 2015. aastal veeretati kilo toorpiima eest vastu keskmiselt 24 senti. Veel aastapäevad tagasigi maksid kokkuostjad keskmiselt 23,7 senti kilost, suvel veelgi vähem ja jõulukuuks kerkis keskmine hind 32 sendini.

„Kaks aastat oli keskmine piimahind Seljal 22 senti liiter, nii et investeeringud olid sisuliselt null, hädavajalikud asjad said tehtud, aga ülejäänu oli suur seisak,” möönab Kukk. „Ma ei ole optimist, aga pakun, et tänavu tuleb keskmine piima hind vast 30 senti liitrist ja võrreldes kahe viimase aastaga on see ikka üsna okei.”

Selle hinnaga saab piimatootja vabamalt hingata pärast seda, kui kriisiaastatel viidi toorme omahind nii madalale, nagu saadi, loobuti energiat andvatest lisasöötadest, jäeti vaid mineraalid ja rapsikook, kusjuures piimatoodang jäi samale tasemele. Möödunud aasta keskmine oli lehma kohta 10 700 kilo ja natuke pealegi. Karjale vajaliku söödavilja kasvatavad Selja ja Piistaoja Katsetalu oma põldudel.

„Kaks aastat olime põhimõtteliselt täiesti investeeringuteta, ostsime vaid paar hädavajalikku asja, aga sel kevadel täiendasime masinaparki, liisisime Seljale suure Fendti traktori ja Piistaojale Volvo kopa silo tallamiseks,” seletab juhataja. „Teeme Seljal ja Piistaojal silo ning teisedki põllumajandustööd ühiselt. Investeeringuid vaatame ka üleüldiselt ja selle järgi, kuidas meil on võimekust midagi osta, kuid masinapargi uuendamine on möödapääsmatu.”

Omajagu tuge andis piimanduse kriisiaastatele vastu seista seegi, et osaühingute karjafarmid on suhteliselt uued. Piistaojal valmis Pärnu maakonna esimene vabapidamisega lüpsi- ja noorkarjalaut 2005. aastal. Seljal viidi Muraka suurfarmi loomad sisse 2008. aastal.

„Kui me poleks omal ajal neid farme teinud, siis ilmselt me ei toodaks nii palju ja meil poleks lüpsjaid võtta. Varem oli meil Seljal kahes vanas laudas 12 lüpsjat, nüüd on kolm korda vähem,” arutleb Kukk, kelle laubale toob murekortse tootmiseks vajaliku heina- ja põllumaa nappus. „Vabu maid meie kandis ei ole, maad on kõik ära jagatud ja see on suurtootmise kitsaskoht. Kui osa maid, mida omanikelt rendime, tulevad müüki, peame need turuhinnaga ostma ning see on kulu, kuigi pangad tulevad maaostul põllumehele vastu.”

Uue söödavarumisaja alguses on Seljal üks mullu täidetud silohoidla veel puutumata nagu Piistaojalgi. Juhataja jutu järgi oli eelmine kevad tänavusega võrreldes väga hea ja mullune tagavara annab kindlust, et kui sellel aastal jääb söödavaru vähemaks, siis tagavara on olemas.

Kari suvel väljas ei käi, lehmad nuusutavad võilillelõhna läbi laudaakende. Muraka laudast lastakse karjamaale jalutama vaid kinnislehmad ja mullikad.

Kauaaegne põllumajandusjuht, kõrgharitud zootehnik Ahti Kukk on veendunud, et kriisist aitasid neid üle juhtkonna mõistlikud otsused, aga ka madalad kütusehinnad ja head vilja-aastad.

Vastu Läti piiri jäävas Massiaru Põllumajandusliku Osaühingu farmis on vaikne, siinne piimakari rändas Poola ja maatõugu lehmad Harjumaale Ants Aamani talusse. Pärnumaal esimese osaühinguna robotlüpsile läinud ning maakarja tipptõufarmiga põllumajandusettevõttele andis kabelimatsu kriitilise piirini kukkunud piima kokkuostuhind. Jäänud on vaid maatõugu mullikas ja mõnikümmend lihaveist. Põhiliselt herefordi, aberdiin-anguse ja aktiveeni heleda tõu ristandid, keda Massiarus peeti lüpsikarja kõrval senini nagu hobi korras ning tasapisi on lihatõugu lehmade arv suurenenud.

„Jah, piimatootmise lõpetamise põhjus oligi odav piimahind, saime keskmiselt 18 senti piimaliitrist ja sellega enam ära ei majanda. See kestis nii pikalt, ligemale kaks aastat,” nendib Massiaru Põllumajandusliku OÜ loomakasvatusjuht Piret Alfhtan.

Enamik 260pealisest eesti holsteini ja eesti punast tõugu piimaandjatest on nüüd Poola taludes. Sealsed talumehed käisid ise Massiarus endale karja täiendust valimas.

„Jah, oli kahju neid loomi ära anda, aga selle üle on mul hea meel, et tean, et neist enamik on veel elus, nad töötavad küll teises riigis, aga nad läksid eluloomadeks,” kriibib pealesunnitud tegu veel maainimese hinge.

Otsustavaks sai läinud aasta aprill, mil Massiaru juhid otsustasid, et suve jooksul likvideerivad nad oma piimakarja. Kuni selle ajani arvati, et olukord leeveneb, et piima varumishind ei saa jääda nii nigelaks, et kriis läheb üle. Piima varus Eesti piimatootjate ühistu, mille vahendusel jõudis toore Leetu töötlemisele, kuid hinnalatt jäi ikkagi alla tootmise omahinna.

„Kuna teised ka likvideerisid oma piimakarja, siis oli see nagu arusaadav, et tuleb pikalt ette mõelda, ei saa ju nii, et täna ütlen, et homsest ma enam lehmi ei pea,” mainib Alfhtan.

Kogenud loomakasvatusjuht välistab piimakarja juurde tagasipöördumise. Massiaru lauda neljast lüpsirobotist kolm on müüdud Soome talupidajatele nagu ka piimajahuti. Aga siis, kui piima kokkuostuhind oli veel tootja töö vääriline, plaanis osaühing uueaegse robotlauda ehitamist.

„Päris palju häid inimesi jäi ilma tööta, see on väga suur ja valus teema tervel Eestimaal, meil oli osaühingus 16 töötajat, jäänud on viis. Enne, kui oli piimakari, oli vaja sööta rohkem teha ja lautagi oli vaja rohkem inimesi, kes hoolitsesid lehmade eest,” laiendab Alfthan muret, mis tabas paljusid väikesi külakohti, kui seal lõpetasid või tõmbasid tegevuse kokku põllumajanduslikud osaühingud kui piirkonna suurimad tööandjad.

Piret Alfhtani jutu järgi on loomakasvatajad, olgu siis piima- või lihaveiste pidajad, jätkuvalt ebamäärases olukorras.

„Terves Euroopa Liidus peaks olema ühtne hinnapoliitika, toetused võiks kaotada ja siis teab põllumajandustootja, kui palju ta oma tööga teenib. Me oleme küll ühtses Euroopa Liidus, aga ikkagi makstakse piima- ja lihakilo eest eri riikides erinevalt,” arutleb ta ühte võimalust, kuidas kodumaisele toidutootjalegi kindel pind jalge alla anda.

Tagasi üles