Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kutseharidus üritab eluga kaasas käia

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Haridus- ja teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Mart Laidmets. | FOTO: Kristjan Teedema

Eestis annavad praegu põllumajanduses ja metsanduses vajalikku kutseharidust 12 õppeasutust, millest tuntumad on Luua ja Olustvere koolid, lisaks koolitab nende erialade spetsialiste Eesti Maaülikool.

Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Mart Laidmets, mis need põhilised koolid on, kust noor praegu maatööks vajalikke oskusi saab nõutama minna?

Kui rääkida kutseharidusest, siis on meil selgelt välja kujunenud kaks kompetentsikeskust. Need on metsandusharidust andev Luua Metsanduskool ja põllumajandusele oskustöölisi välja õpetav Olustvere Teenindus- ja Majanduskool. Metsandust saab õppida veel Pärnumaal, aga seal on rohkem õpipoisi õpe, kus inimesed saavad töö kõrvalt teoreetilisi teadmisi. Põllumajanduses on oluline kutse andja veel Järvamaa Kutsehariduskeskus. (Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli arengukava järgi pidi sellest saama kompetentsikeskus küll juba aastaks 2013, kuid see eesmärk täideti vaid osaliselt. Uue arengukava kohaselt peaks õppeasutus toimima maineka kutseõppeasutuse-kompetentsikeskusena, mis pakub eri sihtgruppidele koolitust, nõustamist ja erialast oskusteavet avatud ja loovas õpikeskkonnas ning lähtub keskkonnasõbraliku ja jätkusuutliku majandamise põhimõtetest, alates aastast 2020 – S. N.)

Kuivõrd on ministeerium kursis tegeliku tööjõuvajadusega nendes valdkondades?

Metsandus ja puidutööstus on analüüsitud Kutsekoja juures tegutseva OSKA programmi raames ja sellest on meil ülevaade olemas. Selgus, et vähem oleks vaja kõige lihtsama ehk raietöö tegijaid, sest neid on juba piisavalt. Samas on rohkem vaja spetsialiste, kes valdavad tänapäevast tehnoloogiat ja suudavad töötada üha keerulisemaks muutuvate masinatega. See ei tähenda niivõrd koolitusmahu suurendamist, kuivõrd seda, et õppima tulijad poole pealt välja ei langeks, mis omakorda eeldab õppeprogrammide vastavusse viimist tegelike vajaduste ja ootustega. Selleks peavad pingutama nii tööandjad kui ka õppeasutused.

Kas taoline uuring on kavas ka teistel maamajanduse erialadel?

Jah, sel aastal keskendub OSKA tööjõuvajadusele põllumajanduses ja toidutööstuses, mis samuti põllumajandusega tihedalt seotud. Nii et aasta lõpupoole oskame öelda, kus seal need üle- või puudujäägid ja kitsaskohad on.

Kui vaatame õppijate arvu kutsehariduses, siis kõige vähem oli neid aastatel 2009–2010, mil põllumajandust ja loomakasvatust õppis ainult 430 inimest. Praegu on õppureid 690 ehk üle poole rohkem. Järelikult oleme madalseisust välja tulnud. Eriti head tööd oma ala populariseerimisel koos tööandjatega on teinud Olustvere. Ega tänapäeval keeruliste masinatega niisama tööle hakata ei saa, see nõuab ikka põhjalikku ettevalmistust.

Kuidas ollakse rahul õpetamise kvaliteediga? Kas selle kohta on ministeeriumil tagasiside, et mida annaks parandada?

Tööandjad on üldiselt teoreetilise ettevalmistusega rahul, aga nende arvates jääb sageli vajaka praktilistest oskustest. Seega tuleks koos tööandjatega vaadata, kuidas praktika poolt paremini korraldada annaks.

On teil andmeid selle kohta, kui paljud lõpetajatest reaalselt omandatud erialale tööle lähevad?

Need, kes kooli ära lõpetavad, üldiselt ikka lähevad tööle. Probleem on suur väljalangevus ehk õpingute katkestamine. Selliseid, kes kursuse ühel või teisel põhjusel pooleli jätavad, on 20–25 protsenti, seda on päris palju. Seda, et pärast kooli töökohta ei leia, pole vaja karta. Tööjõu vajadus on eriti suur metsanduserialadel. Ka töötasu on seal üsna mõistlik ja see motiveerib. Vahel võib noortel takistuseks saada seegi, et tööle minnes ei saa enam suures linnas elada, ehkki see peaks ju ette teada olema, et tuleb maale tööle minna.

Luua kooli hinnatakse kõrgelt, aga sealgi vist napib investeeringuid, mis võimaldaksid õpetamise taset veelgi tõsta?

Oleme Euroopa Liidu vahenditega seal päris hea baasi loonud, aga eks tehnika ikka vananeb. Oleme teadvustanud, et tehnoloogiasse ja tehnikasse on kindlasti investeerida vaja. Luua kool on ise metsa omanik ja eks seetõttu ole seal uusi masinaid kogu aeg tarvis. Metsatöötlemise tehnika on kallis ja seda pole mõtet niisama õue peale seisma osta, et siis näidata, kuidas asi teoreetiliselt käib. Kindel on see, et vananenud tehnika peal ei saa välja õpetada noori, kes hiljem nüüdisaegsetesse ettevõtetesse tööle lähevad. Samas on teatud väga spetsiifiline tehnika nii kallis, et seda ei saa koolid kindlasti endale soetada. Siin peavad ettevõtted appi tulema, võimaldades õppuritel pärast teooriat nende juures kohapeal praktiseerida.

Metsandusega seondub ka puidutööstus, mis on väga tähtis, et metsast saadav puit saaks korralikult väärindatud, nii et Eesti rahval sellest võimalikult suurem tulu tõuseks. Seda kaadrit valmistatakse ette mitmel pool üle Eesti. Üks sellealase koolituse keskus on aga Võrumaal Väimelas, kuhu riik on palju investeerinud. Spetsialistide poole pealt on siin õla pannud nii Eesti Maaülikool kui ka Tallinna Tehnikaülikool.

Kas tahaksite pisut ka maaülikooli osa kommenteerida? On kõlanud kriitikat, et kolm-pluss-kaks-süsteem kõigil erialadel ennast ei õigusta.

Veterinaararstide ettevalmistuses toimib integreeritud õpe praegu väga hästi. Samas Järvamaa Kutsehariduskeskus alustas nüüd ka loomaarsti abilise kutse andmist, kuna ülikoolis on võimalik õppida vaid arstiks ja vahepealset etappi ei ole. Tööandjad tahaksid, et bakalaureuseõpe oleks rohkem praktiline ja valmistaks noori ette nii, et nad saaksid kohe pärast lõpetamist tööle minna.

Mis maaülikooli puutub, siis põllumajanduslike erialade üliõpilaste osakaal on olnud seal stabiilne viimased kümme aastat, jäädes kahe protsendi ringi. Tundub, et see ongi optimaalne.

Kutsehariduse poole pealt võib öelda, et kõik, kel huvi ja tahtmist, saavad õppima. Populaarsemad koolid on, nagu mainitud, Luua ja Olustvere, kus siis ka mõnevõrra suurem konkurss.

Kommentaarid

RMK metsamajandusosakonna metsamajanduse peaspetsialist Rainer Laigu:

Metsanduses võib ametid jagada suures osas kolme gruppi: spetsialistid, oskustöötajad (masinaoperaatorid ja raietöölised) ja lihttöötajad (istutajad jt). Kõik ametid vajavad isesuguseid oskusi ja teadmisi ning kõik need on RMKs hinnatud.

Meie töötajad omandavad hariduse erinevates õppeasutustes. Spetsialiste koolitab Eesti Maaülikool ja Luua Metsanduskool, oskustöötajaid Luua Metsanduskool ja lihttöötajad on enamasti ilma erialase hariduseta.

Luua Metsanduskool on oskustöötajate oskuste ja teadmiste parandamisse palju panustanud. Samas oleksid vajalikud Haridus- ja Teadusministeeriumi lisainvesteeringud, mis võimaldaksid õpetamise taset veelgi tõsta.

Eesti Maaülikoolis on takistuseks 3+2 aasta (Bologna) süsteem. Siin on metsanduse ringkonnad teinud Haridus- ja Teadusministeeriumile ettepaneku muuta akadeemilise metsandusõppe õppekavade struktuuri ja spetsialiseerumise ulatust katkestamata õppeajaga inseneriõppeks.

RMK töötajate vajadusest lähtuvalt võib spetsialistide koolitamise arvu veidi vähendada. Samas on langetustraktori ja väljaveotraktori operaatorite ning puiduveoki juhtide vajadus suurem kui tänane koolitatavate arv. Raietöölisi on piisavalt, seetõttu võiks nende väljaõpet vähendada.

Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse liige Ann Riisenberg:

Liit peab ennast põllumajandusvaldkonna tööandjate esindajaks ning on huvitatud, et tööturul olevad töötajad oleksid kvalifitseeritud oskustöölised. Aastast 2003 on Eesti Põllumeeste Keskliit põllumajandusvaldkonna kutseandja, mis tähendab seda, et meie ülesanne on töömaailmas vajalike kompetentside kirjeldamine ja nende rakendamine õppekavadesse. Selleks teeme koostööd nii Järvamaa Kutsehariduskeskuse kui ka Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooliga.

Mõlemas kutsehariduskoolis õpib põllumajanduserialadel enam-vähem sama arv õpilasi. Põllumajandustööandjate esindajatena ja kutseandjatena näeme nende koolide tugevaid külgi, mis üksteist täiendavad. Mis puutub tööandjate ootustesse koolilõpetajate suhtes, siis teatud vastuolu ootuste ja tegelikkuse vahel on olemas. Põhjuseks on õpilaste praktiline töökogemus enne töömaailma astumist. Arusaadav on see, et kutsekoolid ei ole võimelised kaasas käima tehnika viimase sõnaga, et koolis praktilist õpet korraldada. Lahendus on, et õpilane omandab praktilised tööoskused ettevõttes kasutada oleva tehnoloogiaga. Kuna enamik Eesti põllumajandusettevõtteid on väikesed, siis praktika õnnestumine sõltub palju praktika juhendajate olemasolust ja nende pühendumusest. Praktikant ei ole odav lihttöö tegija, vaid õpilane, kes peaks saama praktiseerida kõikides ettevõtte töö etappides. Arusaadav on ka põllumeeste mure, et tehnoloogia, mida ettevõtetes kasutatakse, on väga kallis ja algajal võib juhtuda äpardusi, mis võivad ettevõtjale kulukaks kujuneda. Et parandada õpilaste praktikavõimalusi, on tähtis teha koostööd kutsehariduskoolidega. Oluline roll on erialaliitudel, mis saaksid aidata leida häid praktikakohti. Kooli ülesandeks jääb praktikajuhendajate koolitamine.

Keskühistu Eramets tegevjuht Priit Jõeäär:

Erametsaomanike metsi majandavad metsaühistud ei ole ise suured tööandjad, kuid töid organiseerides on nad huvitatud sellest, et metsas teeksid tööd haritud ja asjatundlikud metsamehed.

Oma koostööpartnerite kaudu puutuvad metsaühistud palju kokku metsamasinate juhtidega, keda koolitab Luua Metsanduskool. Järjest rohkem on masinatel tööl noori mehi, kes lisaks masinale tunnevad ka metsakasvatuse põhimõtteid ja orienteeruvad sortimendis. Koostöös ettevõtetega on Luua Metsanduskool arendanud metsamasinate juhtide õpet ja suurendanud õppetöös metsanduse aluste mahtu.

Tihedam koostöö seobki metsaühistuid eelkõige Luua Metsanduskooliga. Näiteks võib tuua Põlvamaa Metsaühistu stipendiumi, mida antakse ühele Luua Metsanduskoolis õppivale Põlvamaalt pärit metsanduseriala õpilasele. Stipendiumi statuudi järgi peab selle saaja asuma pärast kooli lõpetamist ka Põlvamaal erialasele tööle, seega võib stipendiaat olla oma tulevases tööelus seotud ka metsaühistuga.

Metsandusõppe osas teevad metsaühistud koostööd ka Eesti Maaülikooliga, toetades õppetööd vajadusel praktiliste kogemuste ja õppekäikude tegemise võimalusega. Nii on erametsanduse aine raames käinud tudengid ühistute tööga tutvumas kohapeal.

Metsaühistud on väga huvitatud hea ettevalmistusega noorte metsameeste tulekust tööturule. Neid ettevalmistavate koolide õppetingimuste ja tehnilise baasi uuendamine peaks kindlasti olema Haridus- ja Teadusministeeriumi prioriteet.

Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse liige Tiina Saron:

Ettevõtjate hinnangul on praegu toidutööstuses hõivatutest suur osa 50–60aastased, aga järelkasvuga on keeruline. Mõnikord on noorte koolist tulnud spetsialistide tase küsitav. Samas tõdevad kutseõppeasutused, et toidutöötlemise erialade õppimine ja tööstuses töötamine pole noorte jaoks ahvatlev. Peljatakse vahetustega tööd, pikki vahetusi, graafiku alusel tööd jms. Ka töötasu ei ole alati väga motiveeriv.

Praegu oleks hädasti vaja süsteemset täiskasvanute ümber- ja täiendõpet toidutöötlemise valdkonnas, et täita tekkinud tühimikku mõnedel töökohtadel, nagu näiteks automatiseeritud tootmisliine seadistavad operaatorid, hügieenispetsialistid, tootevalmistajad. Tänapäeva toidutööstuses moodustab kogu tehnoloogilisest protsessist ligemale poole toodete pakendamine, mis toimub reeglina automatiseeritud tootmisliinidel. On tekkinud operaatorite vajadus, kes oleksid võimelised pakkeliine korrektselt seadistama ja hooldama, vastav õppekava aga puudub.

Milliseid töötajaid vajatakse ja mida neilt oodatakse:

  • tipptasemel tootmisjuhid: majanduse, tehnoloogia, personali, sektoripoliitika jms teadmisi;
  • keskastmejuhid – protsessijuhid (tehnoloog, vahetuse meister): lahendusi tehnoloogilistele probleemidele, igapäevase töö korraldamist;
  • tootevalmistajad, pakendajad, tootmis- ja pakkeliinide operaatorid: protsessidest sisulist arusaamist, nende juhtimist nüüdisaegsete seadmetega;
  • hügieenispetsialistid (pesijad, puhastajad, koristajad): teadmisi hügieenist, toiduohutusest, koristusvahenditest, puhastusmeetoditest;
  • turundusspetsialistid, müügimehed: peavad teadma, mida müüvad.
Tagasi üles